kolmapäev, 28. detsember 2011

Raamatuarvustusest ja muust

Hiljaaegu märkasin, et "Martin Greeni juhtum" oli ka lastekas.ee leheküljele üles jõudnud. Lehekülg ise mõjub äärmiselt armsalt ja lastepäraselt, kuigi see, et mu üsna täiskasvanuliku keelekasutusega raamat selles peamiselt lastele ja noortele suunatud portaalis ripub, tekitab ehk selles mõttes pisut segadust, kuna tegemist pole päris kindlasti lasteraamatuga, nagu sellest võib-olla ekslikult mulje jääda võib. Pigem on "Martin Greeni juhtum" mõeldud siiski vanemale koolieale ja täiskasvanuile lugemiseks. Kes tahab lehele pilku heita, võib seda teha siin.
Veel, mis võib lugejais natuke segadust külvata ja mida peaksin arvatavasti täpsustama, on see, et tiitellehele on sattunud lisaks minu ja mu teose nimele ka Reeli Reinausi nimi ja tema romaani pealkiri "Vaevatud," mis justkui viitaks sellele, nagu oleks kaante vahel kaks romaani. Raamatut lehitsedes selgub aga loomulikult, et nõnda see siiski pole. Selleteemalise küsimusega kirjastuse poole pöördudes selgus, et tegemist olla kõigest sarjakujundusega ja kui ilmub sarja järgmine raamat, siis leiab selle tiitellehelt kõigi kolme sel aastal auhinnalise koha saavutanud autori nimed ja teoste pealkirjad. Nii et kõigest selline kunstiline nüanss, mis võib esmapilgul ehk pisut arusaamatuks jääda.
Arvata on, et mu teine raamat saab seoses romaanivõistluse võiduga märksa enam tähelepanu kui debüüt ja kahtlemata on igasugused arvamused teretulnud. Kui märgatakse ja loetakse, on hästi. Ja kui meeldib ja arvatakse, et minus on potentsiaali ja fantaasialendu ja et mu teine romaan on märgatavalt parem, nagu ütles näiteks üks raamatukriitik Ulmekirjanduse veebilehel või et autori tekst voolab imehästi, niivõrd ehe dialoog, suurepärased karakterid, mida kõike on hea lugeda, nagu väitis üks kirjandushuviline blogipidaja, on kahtlemata veel parem. Kõik ongi ju tegelikult maitseküsimus – mõnda ajab huumor naerma, teist mitte, mõnele meeldib kerge ulmelisuse nüanss, teine oodanuks ehk midagi muud, mõni võib arvata, et tegelasi oleks justkui liiga palju, teine leiab lõbusa äratundmise just veidrikest pereliikmete näol ja peab nende omavahelist suhtlust raamatu parimaks osaks üldse.
Raamatud nagu inimesedki me ümber on ääretult erinevad ja omanäolised ning siin valikuterohkes ilmas leidub lemmikuid igaühele. Kahtlemata olen väga tänulik ja rõõmus teie kõigi üle, kui olete võtnud vaevaks laenutada või osta mu raamat ja see läbi lugeda.
ÕNNELIKKU UUT AASTAT! 


Pildil: Pisut kodusaare aastavahetuse sädemevihma.

neljapäev, 22. detsember 2011

Natuke nalja

Mina: (lappab sokivaru kokkupoole)
L: (jälgib mu tegevust ühe silmaga pealt ja pärib): „Kas sokid paarituvad ka?“
Mina: (hajameelselt edasi lapates): „Eem... mine tea... Võib-olla võib see isegi võimalik olla.“
L: „Aga kui eri paaridest sokid paarituvad, mis siis?“
Mina: (naerdes) "Pole aimugi."
L: (jätkab mõttearendust): „Siis tekivad ju segaverelised.“
M: (silmitseb nõutult kolme ilma paariliseta jäänud sokki ja naerab) „Mulle tundub, et neid segaverelisi kipub tahtmatult üha juurde tulema.“


teisipäev, 20. detsember 2011

Jõulukaunistuse idee


Kuna pühad on kohe-kohe käes ja kõik nagunii tegelevad kodude jõulumeeleolusse rüütamisega, siis korraks natuke ka kirjandusvälist juttu.
Hiljaaegu kaubanduses sobrades jäi mulle silma üks huvitav lamp. Kuigi ta tundus toonilt mulle selline armas ja sobis suurepäraselt mu toa värvidega, tundus ta samas selline pisut buduaarilik, mis ei paistnud esiotsa õieti kuhugi kõlbavat. Olin just ostmise mõttest loobumas, kui kõrvalriiulil kuhjas kõikmõeldavaid jõuluvalgusteid silmates turgatas mulle korraga pähe üks sootuks teistsugune idee. Ostsin lambi ära, lisaks sellele ka LED jõulutulede komplekti, kinnitasin lambi kardinapuu külge, pistsin lambi sisse jõulutuled ja sain seesuguse omapärase pühadekaunistuse, mis särab pimeduse saabudes mu aknal nüüd nagu peotäis taevatähti.
Kel leidub elamises mõni sarnane õhukesest riidest läbikumav lamp, ehk saate siit pühade tarbeks laheda idee. Kasutage kindlasti LED valgusteid, kuna ned ei lähe riidega kokkupuutel soojaks ja ei muutu tuleohtlikuks.
Kaunist pühadevalgust!

esmaspäev, 19. detsember 2011

Aastalõpu kokkuvõte

Piparkoogilõhnalisel jõululaadal ringi jalutades ja punakuuelisi päkapikke ja kõikmõeldavat muud kodusaare käsitööd silmitsedes jõudis minuni tõdemus, et aasta lõpp on täiesti märkamatult lähedale hiilinud. Aeg kaob kuidagi kummaliselt kiiresti, kas pole? 
Kõigi nende heegeldatud vaipade, isesulatatud küünalde, kadakapuust treitud lõikelaudade, värviliste klaasvitraažide, põletatud savikannude, lammaste järgi lõhnavate imearmaste maavillaste kudumite, ise valmistatud ehete tohuvabohus orienteeruda üritades kogesin mingit eemalolevat heameelt, kui andekas ja loominguline ikka on saarerahvas oma käsitööga. Jõululaat tekitab minus alati mingi mingi sooja ja hea tunde ainuüksi sellest kardemoni – ja piprasegusest magusast hõngustki, mis kõikjal nähtamatuna ringi heljub, olles samavõrra suur elamus, kui lähedastele mõne armsa kingituse ostmine.
Nagu ikka, on aasta lõpus kombeks teha igasugu kokkuvõtteid. Ilmselt ei kavatse ma oma eelviimases aastalõpu postituses teid statistikaga tüütama hakata, vaid räägin natuke niisama üldist juttu. Ega mul mai keskpaigas, kui ma seda blogi pidama hakkasin, polnudki tõtt-öelda täit aimu, mis sellest kõigest tuleb. Tahtsin lihtsalt natuke anda tagasisidet oma esimesest raamatu kohta – kuidas ma oma "Lepatriinupüüdja" kirjutasin ja kuivõrd positiivne oli kogu see protsess minu jaoks.
Nüüdseks on sellest märkamatult kujunenud midagi kirjandusliku blogi taolist. Aasta kujunes mulle endale üllatavalt edukaks - andsin välja kaks raamatut, ühe järjejutu, osalesin kaasautorluse korras Põlvamaa raamatu väljaandmisel, olen suutnud jõudumööda elus hoida enda mõlemat blogi, tegin kaastööd veebiväjaandele Tekster, ajakirjandusele... Üks päris hull kirjutamise aasta. :)
Väga kiiresti kujunes mu blogis kõige populaarsemaks teemaks  "Koputades kirjastuse uksele," kogudes veel samal õhtul, mil selle postitasin, üllatavalt 57 vaatamist. See number jäi mulle lihtsalt kuidagi meelde ja on nüüdseks muidugi märksa suuremaks kasvanud. Ega ma ei olegi päris täpselt suutnud välja mõelda, mis teid just konkreetselt selle postituse juures võlus. Ülbe vist oleks arvata, et foto, kuna tegemist on mingi täiesti suvalise aiapeo pildiga, millest leidub kindlasti märksa paremaidki. Ilmselt pigem on teist niimõnelgi ehk mõni vahva käsikiri kusagil sahtlipõhjas vedelemas ja teid köidab informatsioon, kuidas kirjastusega jutule saada. Siinkohal ma muidugi lihtsalt oletan. Paljudele ilmselt lihtsalt meeldib blogisid lugeda. Mulle vist meeldiks ka, kuigi tavaliselt pole mul selleks eriti aega ja kui ma aega leian, siis pigem kerin end kuhugi diivaninurka kerra ja loen lihtsalt mõnda raamatut.

Aga eks see kirjastusega jutule saamine tõtt-öelda muidugi üks suur vedamine ole. Kui te miskit soovitust tahate, siis – olge omanäolised, kirjutage huvitavalt, kaasahaaravalt, originaalselt, ja kõige tähtsam – armastage seda, mida kirjutate, suhtuge sellesse mitte nagu tüütusse kohustusse, mille kallal hambad ristis pusida, vaid nagu lahedasse hobisse, millega te iga hinna eest tegeleda tahate – ja teil läheb hästi. Kirjutades ärge olge eemalolevad ega kirjutage justkui distantsilt, sest lugeja tunnetab selle ära. Uskuge endasse ja sellesse, mida teete, sest kui te seda ei tee, ei tee seda ka teised. Ja natuke õnne peab muidugi kahtlemata ka olema.
Mulle on alati meeldinud ütlemine – vaata ette, mida soovid, sest soovidel on selline kehv komme, et nad kipuvad täide minema. :) Nii et võib-olla on intensiivsest mõttejõustki natuke kasu – see paneb lihtsalt aju tööle, kuidas leida kõige sobivamat teed soovitud eesmärgini. Lugege Peep Vainu, ta räägib sellest päris hästi.
Mida uus aasta toob, ei tea meist muidugi keegi. Aga loodame, et ta on jätkuvalt helde meie kõigi jaoks.
Piparkoogilõhna teie kõigi kodudesse ja kaunist aastalõppu kõigile!

Fotodel: hetk kohalikult käsitöölaadalt ja kodused piparkoogid, millest nüüdseks on jäänud alles ainult magus mälestus. :)

"Martin Greeni juhtumi" saamisloost

Romaani läbiv temaatika on lein. Ühelt poolt oli mul seda teemat kindlasti pisut keeruline käsitleda selles võtmes, et kogu süžee ei mõjuks liiga traagiliselt ega jätaks lugejatesse sünget ja masendavat tunnet, vaid mõjuks pigem haarava põnevusloona. Liiga süngelt kirjutada pole mulle lihtsalt eriti omane, pigem olen seda meelt, et loetav peaks mõjuma siiski kvaliteetse ja positiivsust kiirgava meelelahutusena. Teisalt ei tahtnud ma käsitleda ka mingit üleliia "kerget" teemat. Leina-elemendi lisamine andis võimaluse lasta lugejail teha sügav pilguheit peategelase hinge, et anda paremini edasi tunnete sügavus ja kiindumuse ulatus, mille tekitas peategelases kallimast ilmajäämine. Inimesed, kes on võimelised sügavateks tunneteks, äratavad tahtmatult imetlust ja taolistele karakteritele pole kunagi keeruline kaasa tunda. Eriti lihtne on peategelase kannatustega end samastada kahtlemata neil, kes on ise kunagi mõne sarnase kaotuse läbi elama pidanud. Me igaüks oleme kunagi kaotanud kellegi, kui mitte inimese, siis kasvõi lemmiklooma. Selles võtmes oli mu soov pakkuda läbi loetava mingil määral ka teraapilist elementi.
Kindlasti pole kogu romaan kitsalt piiritletud kui traagiline põnevik, vaid seal leidub ka hulgaliselt muid elemente – romantikat, müstilisust ja samuti lisandus tahtmatult väike kogus huumorit.
Lahkasin oma romaanis mitmeid erinevaid probleeme – eneseleidmine, enese kehtestamine, mustast august välja tulemine ja traagikaga toime tulla suutmine.
Samavõrra võlub mind realistliku maailma kokkumiksimine müstilisusega. Sellest saab mu romaanis alguse päris suur segadus, milles peategelane end kuidagi positsioneerida ja leida üritab. Päris kindlasti kohe pole ta rahul enda ümber toimuvaga, olles üsna eelarvamuslik ja kriitiline kõige tavapärase inimmõistuse arusaamispiiridest väljajääva ehk siis müstilise suhtes.
Samas ei määratleks ma oma romaani kindlasti mingi paduulmekana, kui, siis kõigest ehk põgusa pilguheiduna selle maailma väravate vahelt sisse, kuna kogu toimuv jääb siiski tänapäeva maailma, kulgemata kuhugi kaugele tundmatule planeedile, kus olendid kannavad enamjaolt hääldamatuid ja uskumatult arusaamatuid nimesid ja peavad maha veriseid lahinguid kõikvõimalike maaväliste olenditega. Kindlasti võivad ka seesugused raamatud olla lahedad, aga "Martin Greeni juhtum" lihtsalt pole see raamat. :)
Kuigi teoses leidub lisaks põnevusele ka piisavas koguses romantikat, püüdsin hoolega vältida seebikalikku kergust ja magusust. Seega peaks "Martin Greeni juhtum" olema igati sobiv lugemisvara neile, kes ei leia end olevat eriline naistekate-sõber.
Martini tutvus salapärase, juhuslikult tänaval kohatud tüdrukuga, kes ei mäleta isegi enda nime, on algusest peale kantud tugevast ja samavõrra kummaliselt seletamatust tõmbest, mis areneb justkui sõbrasuhe, kus on siiski ka piisav annus ohu aimdust, kuna Martin ei tea peaaegu lõpuni päris kindlalt, kellega tal tegelikult ikkagi tegemist on.
Kõige lahedam oli mul kirjutada dialooge. Tahtsin need edasi anda võimalikult noortepäraselt, kuna olen noortest alati kuidagi aru saanud ja nende mõttemaailm tundub mulle mõistetav ja vahva. Dialoogid sündisid justkui iseenesest, nagu oleksingi tegelasi nõnda omavahel rääkimas pealt kuulnud.
Natuke nalja saab ka, kasvõi selle läbi, et läbielatu tõttu muutub kõigi lemmik ja iluspoiss korraga totaalseks veidrikuks, hakates riietuma uskumatult šokeerivalt, justkui protestiks kogu endaga toimunu suhtes, mis tekitab tema kodustes parasjagu nöökamist ja mõningat meelehärmi.

"Mmm, kui hea on jälle kodus olla," pobises Ave rahulolevalt, mu vennalikku karukaisutusse ära kaduda, et siis hetk hiljem eemaldudes uudishimuliku nirgina mu roostepruuni velvetist talvemantlit ja Chaplini-stiilis kaabut nöökava irvitusega silmitseda. "Sind on tõesti absoluutselt võimatu kellegiga segamini ajada."
Teesklesin hämmeldust, teades selle õrritava pilgu tähendust paraku liigagi hästi. "Ei tea, miks?"
"Jessas, Green, mitte ükski olevus maa peal ei näe ju nii täiega haige välja, nagu sina viimasel ajal olla üritad. Kust, pagan, sa selle nõmeda kaabu välja oled tõmmanud?"

"Martin Greeni juhtum" lk. 96-97

Teoses leidub hulga veidraid värvikaid karaktereid, kes kogu lugu ilmestavad. ja võib-olla lugejaiski mõne toreda äratundmise tekitavad. Vaadake või "Õnne 13" Lainet oma naljaka oranži baretiga – sellised tüübid jäävad tahtmatult meelde ja lisavad süžeele värvi. Näiteks kunagisele poplauljale sarnaneva välimusega isa, kes üritab endiselt igati noortepäraselt käituda, kuigi läheb sellega ajuti üsna kohatult alt; ületamatu rääkimissoovi all kannatav vanaema, kes arvab, et kogu maailm hindab kõiki eluväärtusi ja maitseelamusi täpselt samamoodi nagu ta ise; mesilaste pidamisest pöörases sõltuvuses olev, lihtsameelsusesse kalduv vanaisa; soe ja armastav ema, kes oma hoolitsuses ajuti üle piiri kipub minema; psühholoogiatudengist õde Ave, kes hoolimata loomupärasest realismist tunneb tõmmet müstika vastu ja asub innukalt koos Martiniga lahendama mälukaotusega tüdruku ümber heljuvat müsteeriumi.

"Tõtt-öelda, kui ma peaksin oma koduste kohta koostama mingi lühiiseloomustuse, piisaks ilmselt kõigest ühestainsast lausest – neile on absoluutselt võimatu midagi selgeks teha."  

"Martin Greeni juhtum" lk. 128

Aga miks – seda lugege juba raamatust! :)


neljapäev, 15. detsember 2011

Martin Green - kes ta siis on?

Räägin nüüd siis natuke sellest, kuidas tekkis Martin Greeni tegelaskuju. Tõtt-öelda kaalusin alguses hoopis üht teist G-tähega algavat perekonnanime, kuid kuigi see oli kõlaliselt võrratu, tundus ta samas lugejaile kindlasti liiga raskesti meeldejääv, seega otsustasin peale mõningat kaalumist selle siiski kõrvale jätta. "Green" tundus lihtsam ja sobivam ja kuna ma kasutan oma loomingus päris palju allegooriat, siis leidub raamatus üsna mitmeid seoseid rohelise värviga, justkui täienduseks peategelase pisut tavatule nimele.
Aga, kes see Martin Green siis ikkagi on? Igasuguse meelerahu kaotanud ööst öösse hulkuja? Tüdrukute sajane ihalusobjekt ja lemmik, kes paraku vastussugupoolt enam õieti tähelegi panna ei suuda? Lahe sõber, kellega võis kunagi koos olla kirjeldamatult lõbus ja kellele sai iga ilmaga kindel olla, kuid kes on temaga toimunud tragöödia tõttu justkui kaotanud igasugu reaalsustaju end ümbritseva suhtes, kuna saatus on võtnud temalt inimese, kes tähendas talle kõike.
Tahtsin Martinit kujutada huvitava, tundliku, haavatava ja
mõnevõrra vastuolulise natuurina, luues ta loomuselt heasoovlikuks karakteriks, kes hoolimata endaga toimunust suhtub sooja kannatlikkusega kogu oma kummalise perekonna veidrustesse, üritades neid mõõdukas koguses viisakalt välja kannatada.
Ma ei lisanud siia meelega mingit selgelt äratuntavat fotot, et mitte rikkuda kujutlust, mille iga lugeja endale ise tegelaskujust loonud on, aga kirjelduseks niipalju, et Martin on pikk, sportlik ja tumedapäine.
Ta pärineb jõukast perekonnast, kus rahapuudus ei näi kedagi vaevavat. Ma ei tahtnud meelega kirjutada üht sünget ja haledat vaesuse lugu, kus pereliikmed riidlevad, joovad, kaklevad, vihkavad ega mõista üksteist, kuna taolist temaatikat on minu meelest niigi piisavalt viljeletud ja mulle ei tundunud see kuigi südamelähedane. Lastes lugejal osa saada soojast perekondlikust lävimisest, soovisin läbi raamatu pakkuda lugejaile positiivset peremudelit, visandades Martini vanematekodu turvaliseks, magusaid küpsetuslõhnu ja elavat saginat täis paigaks, kuhu peategelane - kuigi ta elab omaette - on alati oodatud.
Kogu jõukusest hoolimata on Martin kogu maise hiilguse suhtes üsna ükskõikne.
Sellega tahtsin romaanis põgusalt viidata ühiskonna ühele kitsaskohale, vältides mammona ja asjade liigse kummardamise ja ületarbimise hoiakut.

 
 
Katkend romaanist, "Martin Greeni juhtum," lk. 102-103

"Mõelda vaid, sa usaldasid ta siia üksipäini luusima jätta?"
"Mis siit ikka pihta panna on? Uksematt äkki? Jõle probla tõesti. Küll Gunnar muretseb mulle uue."
Ave vangutas varjamatu halvakspanuga pead. "Õigupoolest on sinu suhtumine asjadesse mulle alati äärmiselt arusaamatu tundunud."
Lõin tüdinult käega. "Kellele seda pahna ikka vaja on."
Ave heitis karmi hindava pilgu üle mu luksuskorteri. "Ja mida sa õieti pahnaks nimetad, palun? Telekat, mis maksis mõne mehe auto hinna? Palju su plaadikogu väärt võib olla? Umbes sama palju?"
"Ah, jätame parem selle jutu."



Kokkuvõtvalt on Martin just seesugune karakter, kes eristub üsna jõuliselt hallist massist, jääb tahtmatult silma, äratab huvi ja tõmbab ligi. Seda kõike ühelt poolt kahtlemata oma sooja oleku ja sarmikusega, mida kiirgab temast hoolimata  nii ta kummalisest garderoobivalikust kui ka temasse sügavalt juurdunud traagika ja emotsionaalse suletuse tõttu, mis tekitab ühtlasi nii uudishimu kui ka kaastunnet.
Kogu romaani läbiv tegevus on Martini jaoks justkui rännak läbi ta enda ümber toimuva kaose, millest hoolimata üritab ta endaga rahu teha, reaalsuses taas mingeidki pidepunkte leida ja taas emotsionaalses mõttes jalule tõusta. "Martin Greeni juhtum" pole kohe kindlasti jutustus allaandmisest – me keegi ei taha ju olla allaandjad –, vaid lugu enda leida püüdmisest ka tingimustes, kui sind ümbritsev maailm otsustab ühtäkki osutuda sootuks teistsuguseks, kui sa seni seda arvanud oled.


Foto: flickriver.com by Nick K.

laupäev, 10. detsember 2011

Lugeja arvamus "Martin Greeni juhtumi" kohta

Lisan siia ühe täismahus kommentaari "Martin Greeni juhtumi" kohta. See on väga positiivne näide sellest, et mu romaani ei määratleta tõepoolest naistekana, vaid eelkõige põnevusloona, kuna ta on saanud on saanud meeslugeja poolt seesuguse sooja hinnangu:

"Pean tunnistama, et see on üks ülimalt müstiline ja põnev ning salapärane noortekas. Üheks noorsooromaani võistluse võidutööks igati sobilik, sest hoiab lugejat oma kütkeis esimesest leheküljest kuni viimaseni.

Teisalt on see üks kummaline lugu, milles vahepeal ei saagi lugeja enam aru, mis on reaalsus ja mis mitte. Kes on too salapärane võõras, kellesse Martin Green kiindub? On ta inimene, ingel, väljamõeldis, kes peaks asendama Martini kaotatud kallimat? Segadus on suur, kuid lugu kaasahaarav, mistõttu lugeja leiab ennast mõtlemas peategelasega samu mõtteid, et teada saada, mis või kus on tõde. See, mis raamatu lõpus toimuma hakkab, on tõeliselt müstiline ja alles päris viimastel külgedel saab lugeja aru, mis siis tegelikult juhtus.

Kiiri Saar on ju naiskirjanik, kuid mina-jutustajaks on Martin Green, 21aastane noormees. Pean siiski tõdema, et autoril tuleb noormehe mõtete edasi andmine hästi välja. Lisaks on omamoodi kiiduväärt seegi, et tavaliselt on tänaste noorsooromaanide mina-jutustajad või peategelased pigem neiud, mistõttu on Martin Green igati põnev leid ka tegelaskujude vallas.

Ja veel, huvitav, kuhu on kadunud meesautorid, kes noortele raamatuid kirjutavad?"


Tekst: Marko Tiidelepp
Allikas: Lastekas.ee
Foto: erakogu


"Tupiktänava" sisukokkuvõte

Kirjanik Kiiri Saare novell "Tupiktänavas" otsib vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele

Hiiu Lehe järjejutuna hakkab ilmuma Kiiri Saare novell "Tupiktänavas", mis räägib üsna omanäolises ja humoorikas võtmes ühest kummalisest suhtekolmnurgast.
Novelli peategelane, 30ndates abielunaine Piia on karakter, keda tunneksime justkui kõik – pisut ambitsioonitu, ent samas heatahtlik ja siiras väikelinnaplika, kes armub justkui enda elu vürtsituseks eneselegi ootamatult lummavasse suurlinnakirjanikku, kelle loomingust ta vaimustusse satub. See mõtlematu ja hoolimatu samm pöörab paraku õige kiirelt pea peale kogu ta senise turvalise ja igavavõitu abielu. Mida sügavamaks salasuhe areneb, seda enam hakkab Piia seniseid väärtusi kahtluse alla seadma.
"Tupiktänavas" on lugu eneseleidmise eriskummalisest ja mõnevõrra okkalisest teest. See on jutustus, mis sunnib peategelast sügavalt enesesse vaadates ja oma senist käekäiku kriitiliselt hinnates otsima sobivaid lahendusi, et lõpuks ometi olla õnnelik nii, nagu ta seni kõigest filmides on näinud.
"Teos ei ole autobiograafiline ja kogu toimuv ning tegelaskujud on väljamõeldis, kuid samas on lool päris tuntav seos Hiiumaaga – kirjutades tekkisid mul üsna reaalselt silme ette paigad, kus üks või teine sündmus oleks võinud aset leida – nii üksildane risttee veidi enne Rannapaargut kui ka üks konkreetne maja Kärdlas, kus millegipärast kujutlesin asumas peategelase Piia kaltsukaäri," räägib loo autor Kiiri Saar.
"Kirjutades elangi oma lugudesse tavaliselt sedavõrd sisse, et hiljem juhuslikult neis kohtades viibides tekib mul tahtmatult tunne, nagu olekski mu tegelased päriselt olemas ja kõik seal paikades ka tõepoolest just sedasi juhtunud," selgitab autor. Tema sõnul ongi üks kirjutamise erakordsetest võludest luua üks väike omamoodi maailm, panna enda loodud tegelaskujud elama ja rääkima just seesuguses võtmes, nagu neid parasjagu kujutada tahad, lastes leil otsida ja leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele. Kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused? 

Allikas: Hiiu Leht, 9.dets. 2011

Merevaatega pildi lisasin seetõttu, et kujuteldav väikelinn asub mere ääres, seega leiavad mõned novelli stseenid aset ka mere ääres. Üldse on Hiiu loodus olnud minu jaoks suur inspireeriv jõud.


Kommentaariks ilmuvale järjejutule

Rääkides veel pisut oma uuest järjejutust "Tupiktänavas", siis oli see peale "Lepatriinupüüdjat" kohe järgmine käsikiri, mille ma kirjutasin. Seega võib seal leida sarnaseid humoorikaid elemente, mis on lugejaile tuttavad juba mu debüüdist. Samas on see käsikiri kõigest, mis ma seni kirjutanud olen, erinev selle poolest, et selles jääb täielikult välja müstilisuse moment. Kunagi siin blogis ma mainisin ka, et midagi sellist on mul olemas ja kui loost asja peaks saama, siis teen sellest siin pisut lähemalt juttu. Seega on mu novell tõepoolest üsna realistlik, kajastades väikelinnaelu ja peategelase eneseotsinguid, kui välja jätta üks väike humoorikas nüanss, et peategelane Piia peab ajuti maha üsna tulihingelisi ja ägedaid vaidlusi oma kõige tüütuma kaaslase Süütundega, rääkideski justkui päris inimesega. Need on kohad, kus peaks parasjagu naerda saama. Peategelase Piia nime leidsin ma juhuslikult ühe lasteraamatu pealkirjast. See tundus kuidagi lihtne, loomulik ja sobiv nimi ning seesuguselt soovisin kujutada ka naiskarakterit ennast. Loomulikult ei viita ei see ega ükski teine teoses leiduv nimi ühelegi saarel elavale inimesele. :) Kõik selle loo tegelaskujud ja sündmused on väljamõeldis.

Mul on kuidagi eriliselt hea meel, et mu novell jõuab järjejutu näol lõpuks Hiiu lugejateni. Toredat kaasaelamist teile kõigile!
Hiiu Leht ilmub teisipäeviti ja reedeti.



Minu novell järjejutuna Hiiu Lehes

Järgmine lahe uudis on see, et reedel, 9.ndal detsembril hakkas Hiiu Lehes ilmuma mu järjejutt "Tupiktänavas." Tegelikult oli see lihtsalt üks mu novell, mis rippus mu arvutis juba aasta algusest ja ootas oma aega. Raamatuna avaldamiseks tundus ta pisut lühike, 70 lk. Seega mõtlesin, et kirjutan kunagi ühe teise novelli juurde ja pakun ehk niimoodi kunagi mõnele kirjastusele avaldada. Kevadel sain Linnaraamatukogu konverentsil juhuslikult Hiiu Lehe peatoimetajaga kokku ja ta mainis muu jutu sees, et vajaks varsti oma lehele järjejuttu. Siis tuli mul mu novell meelde. Töötasin ta korra veel põhjalikult läbi, lihvisin sõnastust ja dialoogi ning kui peatoimetaja oli mu loo läbi lugenud, leidis ta, et võiks selle Hiiu Lehes avaldada küll.
Seega – kel võimalust Hiiu Lehte osta – seda müüakse muide ka Tallinnas – tehke mu järjejutuga tutvust, sest siia veebi ma seda kindlasti ei riputa.
Lugu ise ei ole autobiograafiline, rääkides ühest üsna omanäolisest suhtekolmnurgast, millesse sattunud naine püüab leida vastuseid sügavalt inimlikele küsimustele: kuidas siis ikkagi olla õnnelik? Mida on selleks vaja, et õnn ära tunda? Kas tuleks väärtustada pigem olemasolevat või otsida uudsuse põnevust ja loota, et selles peituvadki lahendused?

Pildil on foto kevadiselt konverentsilt.


reede, 9. detsember 2011

Hiiu Lehe artikkel "Martin Greeni juhtumist"

Kuna "Hiiu Lehes" ilmus ka üks kena artikkel, aga seda veebiversioonis saadaval pole riputan sellegi siia mälestuseks üles:

Kiiri Saare uus romaan "Martin Greeni juhtum" pakub lugejaile romantikat ja põnevust


Novembri lõpul ilmus "Lepatriinupüüdja" autori Kiiri Saare teine romaan, Kirjastuse Tänapäev 2011. aastal korraldatud noorteromaanivõistlusel auhinnatud lugu "Martin Greeni juhtum."
"Sul on olnud väga viljakas aasta," olla märkinud üks autori tuttav, kuuldes, et ühel ja samal aastal oli Kiiri Saar suutnud välja anda kaks raamatut.  Autor tunnistab, et tal jääb vaid üle selle arvamusega nõustuda.
"Kirjutamise geen on minus olemas olnud arvatavasti sündimisest saati. Kasvades üles kirjandusõpetajast ema käe all, ümbritsetuna raamatute turvalisest fantaasiaküllasest maailmast, oli see minu jaoks juba iseenesest soodne loominguline pinnas," rääkis autor.
Kiiri Saare kõige esimene kirjanduslik katsetus pärineb arvatavasti kusagilt teisme-east, mil ta pani ühe suvise maal veedetud nädala jooksul kirja seiklusrikka koomiksi, mille ta õed suure huviga läbi lugesid.
Mõtteni aktiivsemalt proosat viljelema asuda jõudis ta alles mõni aasta tagasi. "Esiteks nõuab loomingu avaldamine mingis mõttes kahtlemata suurt julgust, et oma mõtete ja fantaasiaga avalikkuse ette astuda, vähimatki teadmata, kuidas üldsus sellesse suhtuda võiks. Teiseks polnud ma kuigi kindel, kas suudan kirjandusmaastikul üldse läbi lüüa," selgitab autor.
Kiiri Saare teist romaani võiks määratleda eelkõige romantilise põnevusloona, mille sihtgrupp pole kindlasti mitte ainult noored, vaid kõik, kes peavad lugu romantikast ja põnevusest. Romaan pandi kirja spetsiaalselt kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse jaoks, pigem kirjutamise rõõmust kui reaalselt võidutulemust lootes. "Seda enam olin üllatunud, et taolisel võistlusel esmakordselt osaledes osutus mu käsikiri kohe parimate hulka valituks," tunnistab noorteomaani auhinnatud autor.
Kiiri Saar usub, et üht põnevusromaani on tegelikult märksa keerukam kirjutada kui armastuslugu, kuna romaan – igasugune romaan tegelikult – peab suutma algusest lõpuni pinget hoida ja põnevust kruvida ning ei tohi olla läbinähtav, nii et lugeja juba poole peal aru saab, kuidas raamat lõpeb.
Raamatu on kujundanud kunstnikud Jaak Peep ja Laura Pappa. Kaanekujundus – äikesenooled südames – annab päris ilmekalt ja tabavalt edasi romaani sisu – peategelase kannatusi kallima kaotuse pärast. Kuigi romaani läbiv temaatika on lein, ei ole kohe päris kindlasti tegemist nutulauluga ja teos pole algusest lõpuni traagiline, vaid tõsise teema kõrval on sisse toodud ka lõbusamaid olukorrakirjeldusi. Eelkõige selle näol, et peategelase perekond koosneb päris mitmest värvikast ja meeldejäävast karakterist. Romaanis tekib küllaldaselt huvide konflikte, erinevate põlvkondade arusaamu igapäevaolmest ja selle pinnal päris toredat situatsioonikoomikat.
"Ega inimesed ei tahagi tänapäeval eriti midagi ülemäära sünget lugeda," arvab kirjaniku kirjandusõpetajast ema. "Elu me ümber on niigi sünge ja raamat võetakse kätte pigem ikkagi selleks, et midagi positiivset kogeda. Ma olen jõudnud juba kolm esimest peatükki läbi lugeda ja tõesti, põnev on!"
"Raamatu sündi võrreldakse sageli lapse sünniga ja küllap nii see mingis mõttes ongi – annad oma teosele elu, jälgid kõrvalt ta käekäiku ja loodad südamest, et ta siin suures maailmas, kus niigi meeletult palju loomingut ilmub, endale väärika koha leiaks. Mul on siiani õnneks hästi läinud, kuna mu esimene romaan "Lepatriinupüüdja" võeti üllatavalt soojalt vastu, " räägib autor. "See annab julgust loota, et ka "Martin Greeni juhtum" pakub lugejaile piisavalt närvikõdi, põnevust ja toredat kaasaelamist."

Romaani sisukokkuvõte:

Kuidas sa tunneks end maailmas, kus miski pole korraga enam nii, nagu su silmad sulle väidavad? Täpselt nõnda juhtub peategelase Martiniga, kelle elu on peale kallima kaotust muutunud lõputuks leinaks. Olles seni elanud maailmas, kus apelsin tähendab vaid mahlast suutäit ja golfikepp lõõgastavat pärastlõunat sõprade seltsis, muutub korraga kõik. Ühest saatuslikust kohtumisest kummalise tütarlapsega pimedal meeleheiteööl saab alguse sündmusteahel, mida pole enam võimalik peatada ja milles miski pole lõpuks enam nii nagu näib.
Kas peategelane suudab hingelises kaoses taas tasakaalu leida ja lahendada mälukaotusega tüdruku ümber heljuv salapära müsteeriumi? Mida sügavamalt Martin salapärasesse võõrasse kiindub ja lähemale lahendusele jõuab, seda enam muutub neid ümbritsev turvaline reaalsus kohutavaks ja eluohtlikuks painajaks.

"Martin Greeni juhtum" on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistluse üks võidutöödest. Kokku laekus selleaastasele võistlusele 32 tööd. Tegu oli järjekorras kuuenda noorteromaani võistlusega, kokku on aastate jooksul laekunud 135 käsikirja, millest avaldatud on umbes 25. Võistluse korraldamist toetas Kultuurkapital.

Allikas: Hiiu Leht, 9. detsember, 2011



Veebis ilmunud asju

Koondan siia ühte postitusse kokku mõned veebis ilmunud asjad, endale mälestuseks ja teile ka vaatamiseks. Paraku pole kogu ilmunud materjali muidugi veebi kujul üleval, kuna osadel lehtedel on veebiversioon natuke selline nigelavõitu. Aga see selleks. 
Romaanivõistlusel osalemisest loe "Hiiu Nädalast" siit
Ja artikkel täismahus on siin 
Artikkel "Lepatriinupüüdja Kiiri Saar" täismahus asub siin 
Artikkel kodukandipäevadel lugejatega kohtumisest asub siin 
Artikkel "Martin Greeni juhtum müügil" asub siin
UUS: "Martin Greeni juhtumi" pikem tutvustus "Hiiu Nädalas" asub siin 
"Lepatriinupüüdja" hindepunktide hetkeseis arvustus.com lehel 
Blogi "Seganemaailm" kasutaja kommentaar "Lepatriinupüüdja" kohta
Vt. samast blogist ka populaarsete postituste listi, kus mu romaan ripub endiselt üllatuslikult esimesel kohal. Suured tänud muidugi. :)
Ja veel ühe raamatuhuvilise blogija arvamust loe siit
Lugemissoovitus "Lepatriinupüüdja" kohta
Võrukeelne artikkel minust ja kodukandi meenutustest asub siin
Minu kirjutatud päevalugu Teksteris asub siin  
Mõned ilusad Madeira-pildid asuvad Facebookis siin
UUS: Marko Tiidelepp lisas lastekas.ee lehele omapoolse arvamuse "Martin Greeni juhtumi" kohta. Väga armas arvamus, tänan! Sellest loe siit

Ehh, aitab küll. :)

neljapäev, 8. detsember 2011

"Martin Greeni juhtum" on põnevik romantikutele

Räägin siis veel paar sõna oma uuest romaanist. Kes natuke mind ja mu kirjutamise stiili juba tunnevad, mõistavad kindlasti niigi, et tegemist pole ühe süngevõitu ja ülimalt realistlikust maailmavaatest kantud kriminulliga, millele justkui viitaks pealkirjas sisalduv sõna "juhtum". Pigem on tegu romantilise ja pisut müstilisusse kalduva põnevuslooga, mille kaante vahelt leiab nii kirge, kannatusi kui ka huumorit. Päris kindlasti pole tegu nn. naistekaga, kuna üritasin pigem hoiduda ülemäära kergest stiilist. Mu uut romaani võiks võtta eelkõige noortepärase põnevikuna, mis sobib lugemiseks kõigile põnevuse- ja romantikahuvilistele. Teoses leidub mitmeid romantilisi kirjeldusi, mis on kokku miksitud üheks kummaliseks põnevuslooks. Üritasin meelega lugejaid segadusse ajada, seega selgub lõplik tõde alles viimastel lehekülgedel. Nii et ärge lõppu ette ära piiluge! :)

Ilmselt tekib nüüd, mil raamatulettidele on jõudnud mu mõlemad raamatud, moment, et need, kes mu mõlema romaaniga tutvunud on, hakkavad neid tahtmatult võrdlema. Senise tagasisideme põhjal oma uue romaani kohta olen kuulnud arvamusi, nagu oleks "Martin Greeni juhtum" märksa parem, küpsem, keeleliselt rohkem välja peetud.

Kuigi mu raamatud on mulle endale mõlemad armsad, kaldub mu enda sümpaatia võib-olla tahtmatult natuke siiski "Lepatriinupüüdja" poole, kuna ta oli siiski mu esimene pääsuke ja kogu protsess käsikirja kirjutamisest raamatuni uudne, põnev ja ääretult positiivne kogemus.
Aga tutvuge ja lugege, kellele "Lepatriinupüüdja" sümpaatne tundus, peaks ka mu uus romaan samuti toredat äratundmist pakkuma.


Lisan siia veel ühe tutvustava teksti oma uue romaani kaante vahelt.
"Martin Greeni juhtum", lk.5

"Ühel ootamatul päeval võid Sa korraga leida end soovimas, et keegi tundmatu ulataks Sulle ühe kummalisevõitu rohelise klaasikillu, läbi mille vaadatuna paistaks maailm sootuks teisetoonilisena kui see, millega Sa seni harjunud oled. 
Teos, mida Sa parasjagu käes hoiad, võib olla just üks taolistest kildudest. Puudutus millestki tabamatust, mida Sa alateadlikult võib-olla juba ammu oodanud oled, sellele seni lihtsalt nime anda oskamata. "

Kiiri Saar, kevad 2011



kolmapäev, 7. detsember 2011

Parim lugemiselamus

Mu viimase aja parima lugemiselamuse kindel esikoht kuulub Peeter Helme sel aastal ilmunud romaanile "Varastatud aja lõpus."
Teos ise ei räägigi milleski väga erilisest – keelatud suhtest ja ajast, mille vargad justkui ollakse – nii iseendi kui oma tunnete, enda kui teiste elude. Ent viis, kuidas autor seda teeb - ta ilmekas, väljundirohke, sügavalt tundlik ja peategelase jaoks mõnevõrra harjumuspäratut hetkeolukorda sügavuti analüüsiv keelekasutus muudab teose omamoodi väärtuseks – justkui sõõmuks kõige kvaliteetsemaks kohviks, mille maitset on hulga hiljemgi raske unustada.
Päris kindlasti on tegemist teosega, mida ei saa lugeda pealiskaudselt, püstijalu ja möödaminnes, võtta lihtsalt kui üht järjekordset raamatut enda riiulis, mille pealkirigi peagi ununema kipub.
Kuna autor kasutab väga pikki ja kohati isegi raskelt jälgitavaid lauseid, siis võib pealiskaudsel sirvimisel niimõnigi väärt maitseelamuse varjund lihtsalt kaduma minna.
Tõtt-öelda on mul endalgi ajuti kalduvus mõni pikk ja keeruline lause käsikirja tippida, seda juhtub kuidagi loogikavastaselt enamasti millegipärast just väsinuna. Seda märgates tean, et kõige targem on mul pillid selleks õhtuks pigem kotti toppida, kui edasi viljeleda midagi, mis lugejat hiljem kukalt paneks kratsima ja mõtlema, mida ta ometi sellega nüüd öelda tahtis?! :)
Teine asi on keelekasutus, mis teebki teosest omaette kvaliteedimärgi. Kirjutada saab mitut moodi - lihtsalt midagi ära öelda või öelda niimoodi, et see lugejal hinge kinni võtab. Ja seda PH oskab.
Sõnastuse lihvimine on minu jaoks alati kuidagi oluline tundunud ja ma töötan selle kallal pidevalt. Raamatuid lugedeski jälgin alati, kuidas ja missuguses võtmes keegi midagi ütleb. Krister Kivi on samuti üks seesugune autor, kelle keelekasutus on mulle sümpaatne. Eks sellega ongi nii, nagu paljude muudegi maitse-eelistustega siin ilmas - mõne autori käekiri lihtsalt meeldib ja tundub esimesest hetkest kuidagi tuttav, teise oma seevastu jälle mitte.
Kokkuvõtvalt on Peeter Helme looming minu jaoks seesugune läbinini positiivne teeviit, mille suunas on hea jalutada. Seesuguseid raamatuid võiks tõesti rohkem olla.


esmaspäev, 5. detsember 2011

Kohtumisõhtul Helju Petsiga

18. novembril toimus Kärdla Linnaraamatukogus lugejaõhtu Hiiumaal elava kirjaniku Helju Petsiga, kes tutvustas meile enda hiljaaegu ilmunud kahte raamatut "Õnneõiteta sirelid" ja "Ussikuninganna Egle," mis saavutasid kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel äramärkimise ja on lugejate seas populaarsuse võitnud.
Oli väga huvitav teda rääkimas kuulata ja kuulates vedasin tahtmatult paralleeli iseendaga, kuidas ühe kirjutamislembese inimese suur unistus – anda välja raamat (isegi mitu!) on lõpuks talle eneselegi suureks üllatuseks täitunud. Helju ise mõjus äärmiselt sümpaatse ja tagasihoidliku inimesena, kelle vilgast sulejooksu on paljud lugejad armastama hakanud. Helju oskab suurepäraselt edasi anda maa-olustikku ja inimeste maalähedast hingelaadi, ta romaanide tegelased tunduvadki justkui elavat meie endi keskel.
Tõenäoliselt on ka Hiiumaa looduse vaikusel, puutumatusel ja idüllilisusel suur osa selles, et mõjuda loomele igati inspireeriva tõukejõuna.
Selle üritusega seoses hetkel niipalju uudist, et Kärdla Linnaraamatukogu plaanib uuel aastal, kui lugejad on jõudnud minu "Martin Greeni juhtumiga"pisut enam tutvuda, minuga samuti lugejaõhtu korraldada, kus räägin oma mõlema sel aastal ilmunud romaani saamisloost ja inspiratsiooniallikatest pisut lähemalt ja olen valmis vastama lugejate küsimustele.


 

teisipäev, 29. november 2011

Kaasautorina Põlvamaa raamatu "Rohelisem elu - väärtused ja edulood" juures

Järgnevalt on teil vahva võimalus tutvuda minu täismahus kirjatükiga, mille pisut lühem verisoon ilmus novembrikuus, Põlvamaad tutvustavas raamatus „Rohelisem elu – väärtused ja edulood". Raamatu koostaja Marika Saks oli täismahus materjali minu blogisse üles riputamisega meelsasti nõus. Aga paremik sai kindlasti raamatu kaante vahele, nii et kel võimalust, tehke sellega kindlasti tutvust!
Enne täismahus materjali siia üles riputamist
muutsin teksti vaid õige pisut, jättes privaatsuse huvides välja mõned inimeste ja paikade nimed, aga kes teab, see mõistab nagunii! :)
Loomulikult on mul siiralt hea meel olla taolise kauni kodumaakornda tutvustava raamatu kaasautor. Siinkohal kõige südamlikumad tervitused kogu kodukandi rahvale!

(Raamatus leiduvate fotode autor ma ei ole)



Rohelisem elu – väärtused ja edulood“ lk. 51

Pole ilmselt eriti lihtne kirjeldada tunnet, mis valdab mind siis, kui näen taas tuttavlikku Kagu-Eesti kuppelmaastikku, kahel pool teed laiuvaid sirgetüvelisi männitukkasid, silmates mõne aja pärast kodumaja tuttavat katust, olles taas üle hulga aja Põlvamaal, paigas, mis on minu aiaäärne tänavas.
Kuigi Eesti mõistes ei peaks ükski kaugus tunduma ilmvõimatuna, on mul sellegipoolest kodukülla jõudes vahel tunne, nagu oleksin tulnud kusagilt liiga kaugelt. Võib-olla Austraaliast. Mine tea, võib-olla ongi vahepeal märkamatult mööda libisenud aeg ja vahemaa see, mis muudab tahtmatult kõik koduse oluliseks ja eriliseks. Nagu kõige muugi, mida jagub saatuse keerdkäikude tahtel vaid killuke.

Kõik kodukandis näib elavat ja hingavat märksa rahulikumas rütmis, kui mujal. Võib-olla on siin isegi liiga vaikne? Mine tea. Kinoauto käis toona, mu lapsepõlves, iga nädal ja viiekopikalise pileti eest sai lunastada poolteist tundi põnevust alailma puupüsti rahvast täis kultuurimaja jahedas puidulõhnalises saalis. Nii koolimaja kui kultuurimaja kihas tegusast elust ja sagedastest lõbusatest seltskonnaüritustest. Kohalikus algkoolis möödus mu kolm esimest õppeaastat. Minu klassis käis kõigest kolm õpilast.
Praegu seisab põhikooli maja tühjana, kuid sellegipoolest pole mu kodukant hääbumissurmale, mis ähvardab tööpuuduse ja inimeste linnadesse koondumise tõttu paljusid väikseid maakohti, kaugeltki alla vandunud - koolimaja hoovile on rajatud nägus Võhanduveere vabaõhukeskus, kus toimub aeg-ajalt endiselt üritusi, kasvõi suve lõpul aset leidnud järjekordsete kodukandipäevade näol. Küla raamatukogu töötab, rahvamaja on hoolikalt restaureeritud, isegi nägusa juurdeehituse saanud, küla läbiv maantee katab värske asfalt, siin-seal märkab silm uusi korda tehtud maju. Mu aktiivsed pedagoogidest vanemad on algatanud kodukandis mitmeidki ärksaid ettevõtmisi, sealhulgas ka küla ajaloo uurimusprojekti. Au sees hoitakse ka kohaliku võru murraku kui kultuuripärandi säilitamist.

Külateel tuleb mulle vastu noori, keda kõiki ma ise paraku nime- ja nägupidi enam ei teagi.
Kes ma üldse olen, kõndides taas korraks põgusalt neil rohtu kasvanud liivastel radadel, suveõhtuses päikesepaistes. Kirjanik? Mine tea, pigem mõtlen endast kui inimesest, kes tegeleb lihtsalt sellega, mis talle enim eneseteostust pakub.
Kirjutamine kui parimat sorti eneseväljendusviis on mulle alati sobinud. Kirjutamisgeen pärineb ilmselt mu kirjandusõpetajast emalt. Raamatute turvaline trükilõhnaline maailm on mind eluaeg ümbritsenud, lugemine oli üks mu lapseaja meelistegevustest, milleks püüan aega leida siiani.
Looduse lähedus, mis minuga kodukandis lapsepõlvest saadik kaasas käis, oli ilmselt esmane, mis pani aluse tahtele end ümbritsevat märgata ja hiljem ka kirja panna.
Alumine foto pärineb Kiriküüdi blogist, kus leiab veel hulga ilusaid kodukandi pilte. 
 
Küla läbiv Võhandu jõgi oma tumeda voo ja veetaimede lõhnaga mõjus toona ja mõjub mu meeltele siiani kuidagi ligitõmbava ja kutsuvana. Jõe ürgorg on kaunis ja hinnatud vaatamisväärsus nii kohalike seas kui ka kaugemalt tulnuile. Suvel sai selle kiirevoolulises vees küllastumiseni supeldud, talvel koolimaja mäelt kelguga suure hooga alla, jõejääle triivitud. Iga kevad mu lapsepõlves algas alati sinilillede otsimisega kõrgetelt jõeäärsetelt kaldapealsetelt, männiokaste ja lehepuru vahelt –  vist kõige esimene ja pisut omamoodi traditsioon, mille endale ise lõin. Et siis need jupatsid nuppus õied, mis poolel teel vägisi pihust pudeneda tahtsid, emale või vanaemale kingiks viia.
Mu samas külas elanud vanaema, keda ma siiani soojusega meenutan, oli kõige lahkem ja sõbralikum inimene, keda ma tean. Temalt õppisin esimese rahvusmustris kindakirja tegemise tarkuse ja tema tehtud vaarikamoosi mõrkjasmagus maitse püsib mul siiani meeles. Olen oma vanaemalt pärinud armastuse käsitöö vastu, tänu millele leian end vahel – eriti just talviti -  õmblemast või mõnda sooja maavillast eset heegeldamas.
Vahel meenub mulle mu kunagine koolimaja, kodukandist mõniteist kilomeetrit Räpina pool asuv Viluste kool, kus ma oma kooliteed jätkasin. Kuigi maja ennast pole seesugusel, vana tumekollase, pisut kooruva värvikihiga kaetud kujul enam ammu olemas, on mul endiselt selgelt meeles selle hoone ruumide ainuomane lõhn, suurte suleseppade mustvalged fotod kirjandusklassi seinal tahvli kohal rippumas, naksuvad puutrepid, mis viisid üles teise korruse sööklasse ja internaadi ruumidesse. Meeles on kirjandusõpetaja Meeta Reimann, kelle tunnid mind alati paelusid ja kes mind tihtipeale kirjutama julgustas ja innustas. Tema enda sulest pärineb kodukoha muistendite kogumik „Veriora kandi vanarahva jutuvara.“
Aeg möödus, näidates mulle Lydia Koidula luuleridade sarnaselt elus nii mõndagi – pealinna kiiret ja tegusat elu, õpetajaameti päikeselist ja varjulisemat poolt, vajadust enese täiendamise ja edasiõppimise järele, lõpuks ka turvalist, rahulikku ja looduskaunist Hiiumaad, mis on mu praegune elupaik.
Millegipärast igatsevad sisemaa inimesed sageli just mere äärde, aga praegu, juba hulga aastaid mereäärse asukana elanud, tõmbab mind endiselt järvede poole. Ilmselt seostuvad need pehmeveelised, vesikuppe täis külvatud veekogud mu mõtetes kuidagi ühe lahutamatu osana kodupaigast. Ma ei lahku Põlvamaalt kunagi, ilma et oleksin kasvõi korragi Paidra järves ujumas käinud.


 Ilmselt ma siiski ei lõpeta oma mõtisklust kuulsa poetessi luuletuse sarnaste sõnadega, nagu poleks mujal pooltki nii armas, kui kodutänavas. Leian, et erinevad kogemused ja mujal elatud elu on mind kirjeldamatult rikastanud, maailmanägemust avardanud, uusi võimalusi pakkunud, aga sellegipoolest on kodukanti suurepärane tunne tagasi tulla.
Põlvamaa jääb minu jaoks alati seostuma millegi päikeselisega.


esmaspäev, 28. november 2011

Põlvamaa roheline raamat on ilmunud

Tahtmatult on kuidagi niimoodi kujunenud, et aasta lõppu on kokku kuhjunud hulgaliselt mitmeid toredaid sündmusi, nende seas kõige suurem muidugi see, et ilmus mu teine romaan, "Martin Greeni juhtum," millest räägin siin blogis kindlasti pisut hiljem veel. 
Samuti ilmus mu Madeira-teemaline päevalugu veebiväljaandes Tekster.
Ja veel ühe toreda sündmusena ilmus novembris ka Põlvamaad tutvustav ja kaunite värvifotodega illustreeritud raamat "Rohelisem elu – väärtused ja edulood," mille üheks kaasautoriks olin ka mina.
Mu kaasautorlus sai alguse nõnda, et sügise algul tegi Põlvamaa Maavalitsuse peaspetsialist ja raamatu üks koostajaist Marika Saks mulle ettepaneku kirjutada raamatu jaoks üks tutvustav peatükk enda nägemusest Põlvamaa kohta. Kuna olen Põlvamaalt pärit ja selle maakonnaga seovad mind paljud soojad mälestused, haarasin pakkumisest muidugi innukalt kinni.
Raamatu kirjutamisel on osalenud näiteks seesugused tuntud nimed nagu kirjanik Jaan Kaplinski, looduskirjanik Aili Paju, skulptor Mati Karmin, rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf Remo Savisaar jt.
Raamat ilmus Põlva Maavalitsuse ja Põlvamaa Arenduskeskuse koostöös, on kõvakaaneline, tehes 136 leheküljel kokkuvõtte Põlvamaa väärtustest ja edulugudest.
Alates detsembrist on trükis kättesaadav ka raamatukogudes. Raamatu tiraaž on 1500 trükist.
Loe huvi korral lähemalt Põlvamaa  nägusalt roheliselt veebilehelt

ja Põlva Maavalitsuse kodulehe info asub siin.

teisipäev, 22. november 2011

Kogu materjal "Martin Greeni juhtumi" kohta

Paistab, et huvi mu uue raamatu vastu on kasvanud meeldivalt suureks. :) Teen kõigile huvilistele, kes mu blogis võib-olla kohe hetkega ei orienteeru, asja pisut lihtsamaks ja koondan kogu materjali, mille oma blogis enda uuest romaanist kirjutanud olen, ühte postitusse kokku. Oranžile sõnale klõpsates avaneb selle alt soovitud link.

Areenile astub Martin Green.
Sellest, kuidas ma tegin eeltööd enne romaani kirjutamist ja millises võtmes ma romaani kujutada soovisin.
Kuidas ja millest inspireerituna sai "Martin Greeni juhtum" endale pealkirja.
Kuidas ma hakkasin oma uut romaani kirjutama.
Kuidas valmis mu uus käsikiri ja mismoodi oli tulla romaanivõistlusele osalema
Võistlustules Tallinnas, romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel, siit leiab ka kõigi osalejate fotod.
Varsti ilmumas koos teiste Tänapäeva raamatutega.
 Romaani kaanekujundus ja mida ma sellest arvan.
Romaani täismahus sisukokkuvõte, mis on üleval ainult siin!

Katkend ilmunud romaanist, mille leiab ka raamatu kaanelt.

 Toredat tutvumist kõigile!
"Martin Greeni juhtum" on Rahva Raamatus ja Apollos juba müügil ja jõuab peagi ka üle Eesti raamatukogudesse.




pühapäev, 20. november 2011

Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"


Endiselt segaseid mõtteid heietades, meeled samas erksad nagu uudishimulikul jahikoeral, loivasin üle tee, katsudes samaaegselt meenutada, kuhu ma auto parkinud olin. Kummalisel kombel ei tulnudki see mul meelde. Sest korraga nägin ma teda.
Tegelikult polnud temas esmapilgul mitte midagi erilist. See oli lihtsalt üks tumehallis villases mantlis tüdruk, välimuse järgi aasta-paar minust noorem. Ta seisis mingis veidras äraolevas poosis ja vaatas kuhugi eemale, just nagu mingi minu enda isikliku tragöödiafilmi tegelane, kelle osaluse stsenarist viimasel hetkel uitmõtte ajel lisanud oli. Ta tundus selles suures ükskõikses linnas kuidagi kummaliselt äraeksinuna, nagu ei kuuluks ta siia või oleks lootusetult unustanud põhjuse, miks ta siin seisab.

"Martin Greeni juhtumi" sisukokkuvõte


Romaani täismahus sisukokkuvõte, mille leiab raamatu kaanelt, kuigi sealt pisut lühemas versioonis:

Kuidas sa tunneks end maailmas, kus miski pole korraga enam nii, nagu su silmad sulle väidavad? Täpselt nõnda juhtub võrdlemisi omanäolisest eliitperekonnast pärit 21aastase Martiniga, kelle elu on peale kallima kaotust muutunud lõpmatuks leinaks. Olles seni elanud maailmas, kus apelsin tähendab vaid mahlast suutäit ja golfikepp lõõgastavat pärastlõunat sõprade seltsis kenasti pügatud muruplatsil, muutub korraga kõik. Ühest saatuslikust kohtumisest kummalise tütarlapsega pimedal meeleheiteööl saab alguse sündmusteahel, mida pole enam võimalik peatada ja milles miski pole lõpuks enam nii nagu näib.
Kas peategelane suudab hingelises kaoses taas tasakaalu leida ja lahendada mälukaotusega tüdruku ümber heljuv salapära müsteeriumi? Mida sügavamalt Martin nimetusse võõrasse kiindub ja lähemale lahendusele jõuab, seda enam muutub neid ümbritsev turvaline reaalsus kohutavaks ja eluohtlikuks painajaks.
Haarav, romantiline ja fantaasiarohke põnevuslugu on Lepatriinupüüdja“ autori teine romaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2011. aasta noorsooromaanivõistlusel III koha.

"Martin Greeni juhtum" ilmunud!

Nüüd siis seesugune kauaoodatud ja minu jaoks kahtlemata järjekordselt suur ning rõõmus uudis, et reedel, 18ndal novembril jõudis trükist mu teine romaan, Tänapäeva romaanivõistlusel auhinnatud põnevuslugu "Martin Greeni juhtum."
Sellele mõeldes on mul isegi mõnevõrra üllatav tõdeda, et aasta algul, täpsemalt siis veebruaris valmis saanud käsikirjast on juba novembri lõpuks saanud raamat, olles ka Rahva Raamatu müügiketi kodulehel kenasti saadaval. http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/martin_greeni_juhtum/819112

Olen väga rahul kunstnike Jaak Peebu ja Laura Pappa poolt väljatöötatud kaanekujundusega, kuna mulle on alati meeldinud hele tekst tumedal taustal. Samuti võtavad äikesenooled südames mu romaani sisu äärmiselt ilmekalt, lühidalt ja tabavalt kokku. Ka mõjub see pisut piprakoogilik süda mulle kuidagi väga armsalt retrolikult. Seega veelkordne personaalne tänu neile tehtud töö eest! :)
Kindlasti pajatan siin oma uue romaaniga seonduvast edaspidi veelgi.
Sellekohast infot leiab veel lisaks kirjastuse Tänapäev kodulehelt:

pühapäev, 13. november 2011

Kuidas kirjutada luulet?

Kuidas siis ikkagi kirjutada eriline luuletus, mis lummaks lugema, meenudes veel hulga hiljemgi kui midagi erilist ja pakuks ka autorile endale rahulolu teadmises, et ta on suutnud luua siia maailma, kus niigi meeletult palju kirjutatakse, taas ühe ainulaadse sõnade kompositsiooni.
Ilmselt on see pealkiri mingis mõttes tõmbekas, et kutsuda teid pigem arutlema selle küsimuse üle, kui ise mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Seda enam, kuivõrd pädev nõuandja ma siinkohal üldse oleks. :) Sisuliselt pole ma seda küsimust - kuidas kirjutada luulet - endale kunagi üldse esitanudki, vaid vastava meeleolu puhul lihtsalt midagi paberile pannud. Pigem soovist end väljendada, kui kellelegi kolmandale muljet avaldada. :)
Siinkohal võiks veel näiteks mõtiskleda dilemma üle, kas luule kui üks kauneim eneseväljenduse vormidest üldse peaks alluma mingitele konkreetsetele kirjutamise reeglitele või võib igaüks sel teel kulgeda just sedasi, nagu talle endale kõige sobivam tundub. Kuna luule lähtub pigem emotsionaalsusest kui matemaatilistest seaduspärasustest, kaldun ise pigem viimast uskuma.
Teoorias võiks luule kirjutamine tõenäoliselt ideaalis välja näha niimoodi, et pegasuse kütkeisse vangistunud loomehing paneb end vallanud emotsiooni või mõttekatke lihtsalt seesugustesse sõnadesse, mis oleks võimelised võimalikult ligilähedaselt kõike edasi andma, lisades asjale vürtsi andmiseks värvikaid ja ilmekaid detaile ümbritsevast, kasutades võrdlusi, allegooriat, kogu sõnade seadmise kunsti, mida me kaunis ja väljenditerohke emakeel pakub, ja seda endale just kõige sobivamas vormis ning väljenduslaadis.
Muidugi ei tea ma, kuidas kogu loomeprotsess teistel täpsemalt käib või kas siin üldse on mingit ühtset reeglit, aga mida iganes kirjutama asudes tekib mul endal justkui iseenesest kõiksugu (pigem kujuteldavaid kui reaalsuses esinenud) mälupilte, mida sõnadeks visandada.
Mul pole aimugi, kust tekkis näiteks mu luulesse see sinine kruus või mere äärest tulev mees, kuid ühtäkki lihtsalt vormusid meeltes seesugused kujutlused ja kuna nad tundusid suhteliselt sobivad ja ilmekad, nii nad kirja saidki:

seal, kus päike laskus sügavale soojasse orgu,
jäid sa viimaks seisma ja võtsid välja värvid ja pintsli,
kallasid vanasse sinisesse pisut mõlkis plekk-kruusi
mida sa millegipärast alati kaasas armastasid kanda
pisut soolast vett
visandades oma igatsuse pilvede õhulisele pinnale
mis lõõtsus su pea kohal salasõnumeis
justkui helevalge muinasjutt
lapse kõige armsamast lemberaamatust

/.../
siis kirjutasid sa igatsuse rabedale jahedale liivale,
tulles rannast, taskud loojangupuna pilgeni täis
põsed päikesest põlenud
juuksed heledaks pleekinud
ja teksad veepritsmeid ja mereadru lõhna täis

/.../


Vabavormis kirjutamine on mulle alati palju mugavamana väljundina tundunud, kuna riimidesse pusimine võib mu enda isikliku arvamuse kohaselt teinekord ilmekust ja sõnade kasutusrohkust mõningal määral isegi piirata, kuigi teinekord võivad nii sobiv rütm ja teineteisega haakuvad sõnad luuletusele samas ka olulist sõnade mõjujõudu juurde anda. Nii et ilmselt jällegi pigem maitseküsimus.
Mu elus on olnud nii aktiivsemaid kui ka passiivsemaid luule lugemise perioode, kuid aeg-ajalt olen seda enda jaoks justkui uuesti taasavastanud. Kooliajast köitis mind näiteks Tõnu Õnnepalu looming, kuna ta sõnadesse pandud maailmanägemus tundus mu jaoks kirjeldamatult kaunina. Ta blogi, mida võiksite huvi korral samuti külastada, sisaldab endas meeletus koguses võrratuid ja kvaliteetseid loodusfotosid, mida võiks vaatama jäädagi. http://orrisaar.blogspot.com/

Viimastel nädalatel olen leidnud end taas luulet kirjutamas. Mida ma tavaliselt ei tee, kuna proosa viljelemine on pidevalt olnud esiplaanil. Luule aga näib teinekord olevat sootuks kiirem ja mugavam viis midagi olulist ära öelda.
Ma jõudsin selleni taas üldse üsna kummalist teed pidi, nagu kõik, mis elus miskitpidi oluline, leiab ise võimaluse me juurde tulla.
Hiljaaegu võtsin osa lugejaõhtust, kus Piret Raua, Andrei Hvostovi ja Kalju Kruusa kõrval avanes mul suurepärane võimalus kohtuda ka luuletaja ja kirjanik Eeva Pargiga, kelle suvel loetud xNovell mulle sügava mulje jättis. Loodan, et Hiiu Nädal kajastab seda ka lähemalt, praegu saab selle ürituse kohta lugeda HN-st vaid niipalju:  Lugejaõhtu Hiiumaal
Armas oli kuulata näiteks Piret Rauda rääkimas oma lasteraamatute sügavast allegooriat, kuulata Kalju Kruusa humoorikat luulet. Eeva Park aga mõjus juba oma olemuselt kuidagi ääretult lummavana, kogu oma olemise, hääletooni, väljenduslaadiga. Õhtu lõpupoole luges ta ette mõned oma luuletused.
Raamat, mida Eeva käes hoidis, oli üks väike õhuke valgekaaneline luulekogu, mille pealkirjagi ma hiljem millegipärast pärima ei söandanud minna. Aga, istudes seal raamatukogu soojas saalis, heledast puidust toolil teiste seas, kuulates armastatud kirjanikku ja poetessi, jäi mulle ta sõnadest enim meelde emotsioon, millest ta luule kantud oli.
Õigupoolest, usun, et ei suudagi praegu meenutada niivõrd ta sõnu, kui kõigest tunnet, mis vapustas mind sedavõrd, et küsisin endalt hiljem läbi õhtuhämaruse kodu poole kõndides, kuidas üldse on võimalik sõnade kaudu edasi anda midagi nii kaunist? Ja samavõrra hämmeldunud olin avastusest, et tegelikult olen ma tunnetanud maailma üsna sarnasel moel, seda varem lihtsalt sõnadesse panemata. Muidugi ei üritagi end ma seejuures end temaga kuidagi võrrelda.
Paraku olin kiiruga kohtumisele tormates fotoka koju unustanud, seega ei ole mul praegu võimalust seda juttu ainsagi omapoolse fotoga ilmestada, millest mul on natuke kahjugi, kuid see õhtu ja ta leebe rahulik ja sisendav hääl on minus mingil kummalisel moel endiselt alles ilma nende juhuslike klõpsudetagi, mis mul tegemata jäid. Lisan siia ühe Eeva Pargist leitud foto, mille allikas pärineb Wikipeediast (et.wikipeedia.org).

Ja päevi hiljem leidsin end - eneselegi üllatuseks luulet kirjutamas, kuna see õhtu näis mulle üllatavalt inspireerivalt ja postitiivselt mõjunud.
Kogusin oma luule teise blogisse kokku ühte kausta, millega saab tutvuda siin: http://kiirisaar.wordpress.com/category/luule/
Ilmselt ei tasuks loetavat eriti autobiograafilisena võtta ja minu eluga paralleele tõmmata üritada, pigem on tegu lihtsalt mingi ebamäärase igatsuse-väljendusega, mis panebki end ümbritsevast sõnu otsima, detaile tähele panema ja neid sõnadeks vormima.
Neile, kel lingi all peituvasse süveneda pole mahti, toon näitena siin toon ära mõne lõigu, mis mulle endale natuke nagu ilmekam tundus:


räägi mulle sumeda päeva mõtlikust rahust
mil läbi päikesekiirte heleda sillerduse
heljuv võililleebemete valge sadu
näib oma olemise õigsuses ja lihtsuses
kõige kaunima kunstiteosena



räägi mulle hämarduvast õhtuaost
mil sügav erepunane rubiinjas hõõgus
on end vähimagi ebaluseta
üle silmapiiri laotanud
et kõike enda haardeulatusse jäävat
leebelt emmata



räägi puude salakeelest
kui nad tumetummalt ja pisut salatsevalt
me ümber innustunult dialoogi peavad
võrad hoolivalt ja hoidvalt
üksteise ümber põimunud



räägi tuule meresoolasest maitsest
kui ta lõbustatult ja järelejätmatult
justkui pisut üleannetu laps
me ümber tantsisklevalt tuhiseb
tuues meeltesse meenutuse millestki olulisest
ja ammu unustatust



räägi mulle vihma märkamatust puudutusest
kui ta piiskhaaval hääletult pudenedes
langeb pehmelt su veatutele huultele
et neil valmis vormida kõige täiuslikum lause



Seega jääb küsimus – kuidas kirjutada luulet – võib-olla ilma minupoolse sisulise vastuseta, kuigi mõne mõttelõnga leidsite siit ehk siiski. :)