Kirjutamine kui isekuse ravi

Kummaline, kas ma olen viimasel ajal mingisuguses teatavas eituse-faasis, kuna enamik mu möödunud kuude lugudest on kuidagi negatiivse lõpuvärvinguga. Et ei tule seda õnnelikku muinasjutulõppu "siis nad elasivad õnnelikult, kuni surm nad lahutas", vaid on hoopistükkis vastupidi. Pigem võtab temake end kokku ja näitab ülbevõitu eksile koha kätte. Või siis juhtub hoopis niimoodi, et naispool tõstab oma kahepalgelise kallima, kellele on naabrinaine liialt meeldima hakanud, lõppeks ukse taha. Kaua siis ikka võib, eks ole? Ühes varasemas loos lasin naispeategelasel meespoolele isegi mürki anda, kuna too oli perevägivallast liialt lummatud ja see naise ainus võimalus end vabadusse murda.

Et kas ma vihkan mehi? Sugugi mitte. Lood loovad ennast ise ja nendega kirjutades kaasa kulgedes olen seda meelt, et positiivne lõpp on liiga lihtne ja vähemõjus, mõneti isegi ebaveenev. Oleneb muidugi, millise teekonna on lootegelane enne läbima pidanud, et omadega haljale oksale ja suhtega harmoonilise tasandini jõuda. Võib-olla on tegu ka läbinisti eestlasliku mõtteviisiga, et küllap enne ikka midagi ränka kogeda tuleb, et eesmärgini jõuda ja kättevõidetud õnne nautida. Kui siiski. Kui me siiski seda oskame, eks ole. Aga lihtne soojatooniline lugu, kus pole mingit pinget, ei kõneta ju. Kahtlemata mitte. Sellise teemaarenduse peale ei hakka keegi oma hinnalist ajanatukest raiskama. 

Eelistan hetkel eeskätt kirjeldada pealtnäha head ja toimivat suhet, mis tegelikkuses absoluutselt ei toimi ning sammhaaval jõuda põhjuseni, miks see nii on ning millised on lootegelastel võimalused edasiseks.
Jaanuariloos, nagu öeldud, seisab paarikese õnnel ees karismaatiline naabrinaine, kellele on allkorrusel (ju vist näiliselt) harmoonilises paarisuhtes elav mees liialt meeltmööda. Tema naine on omakorda tülika naabrimutiga püstihädas, kuna too leiutab pidevalt viise, kuidas nägus meespool enda punutud võrku püüda. Ja ega tollel püünises siplemise vastu suurt midagi olegi, olla nad ju ammused tuttavad, palju varem, kui uus suhe alguse sai. Kust läheb piir sõpruse ja abivalmiduse ning ebalojaalsuse vahel? Küllap on ka nii, et mees on oma minevikust praegusele naisele üht-teist rääkimata jätnud. Seega, teise ringi mehed, ega teiega kerge ole, kuid aines, millest kirjutada on, seevastu lõputu, lisaks ka aktuaalne.
Kas ma ravin seeläbi mingit enese isekust? Ei ütleks. Mingid hoiakud kahtlemata kujunevad elu jooksul välja, aga nii on see meie kõigiga.  Ma eelistan oma lugudes olla erapooletu, vaadelda ainest läbi väga erinevate silmapaaride ning edasi anda äärmiselt erinevate maailmavaadetega inimeste nägemust. Elud oma kordumatuses on väga sageli ühesuguse mustriga ja lõppkokkuvõttes ei midagi ainulaadset. Me ise mõtleme selle kordumatuks, kuid heitleme ikkagi nende ühtede ja samade igipõliste probleemide küüsis, mis muutuvad ajas vähe. 

Pilt: internet

Hiiumaal on hea

Hiiumaal on hea. Isegi sellel koltuval ja värvitul aastaajal, mil looduses on üha vähem värve. Isegi selle külma tuule kiuste, mis ennustab lähenevat talve. Seda mõnusat rahu ja eneseteadlikkust, et võib välja minna ükspuha millistes mugavates koduriietes ja tunda sama mugavalt, olles osake kõigest turvalisest end ümbritsevast. 
Siin pole tõepoolest paljutki, aga on olemas peamine. Miks peakski inimene siit ära tahtma? Koht, kus sa saad olla sina ise, ongi sinu. 

Hiiu Leht kajastab minu uue lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sündi

Kümneaastane Amanda Liisa kirjutab oma vastukajas toredasti, kuidas talle meeldis minu raamatus kõige rohkem tüügassiga Timmu lugu. Loo moraalist sai ta aru just nõnda, nagu ma ise olin seda mõelnud – mitte miski pole võimatu, kui vaid piisavalt tahta ja oma unistusele truuks jääda. Seega, eneseusk on väga oluline ja oma looga ma tahtsingi lastele just seda mõtet edasi anda. Oma soovidele tuleb raskustest hoolimata kindlaks jääda, sest ainult niimoodi ongi võimalik neid ellu viia.
Lisaks soovis Amanda Liisa peale raamatu läbilugemist minult veel teada saada üht-teist muudki. 

Palju kulus aega raamatu peatüki kirjutamiseks ja ühe tegelase väljamõtlemiseks.

Ühe raamatu peatüki kirjutasin valmis ühe-kahe päevaga. Tegelaste väljamõtlemisega oli veelgi lihtsam – võtsin ette suure värvipiltidega Aafrika loomaraamatu ja lihtsalt sirvisin. Sõelale jäid välimuse või oleku poolest kõige köitvamad tegelased. Panin neile toredad vanaaegsed nimed. Nii näiteks seiklevad mu raamatus leopard Lembit, krokodill Kalmer, sebra Salme, mureen Marta, okassiga Oskar ja teised.

Kust said inspiratsiooni niisuguse raamatu kirjutamiseks.
Inspiratsiooni leidmine polnud keeruline. Käesolev raamat mu laste loomaraamatu sarja teine raamat. Kunagi tekkis meil ühe kirjastajaga idee, kirjutan loomaraamatu sarja. Esimene,  „Maailma parim dingo“ tutvustab Austraalia asukaid ja teine, „Panter Pauli pole olemas“, Aafrika asukaid. Võimalik, et sünnib ka sarja kolmas raamat, mis tutvustab lastele mõne muu maailmajao loomi. Põhimõtteliselt on Andres kolmanda raamatu illustreerimiseks oma nõusoleku juba andnud.
Tahtsin kirjutada midagi lõbusat, mis ei koormaks last õpetussõnadega, vaid annaks elamise ja teistega läbisaamise kunsti edasi läbi huumoriprsma ning lustakate seikluste.

Kust sa nii hea illustraatori leidsid (sul on tegelikult alati väga head kujundused), kas koostöö temaga on esimene.
Andrus Kuuraga pole ma tõepoolest varem koostööd teinud, „Panter Pauli pole olemas“ on meie esimene ühine raamat. Võib öelda, et kokku viis meid juhus. Andresele mu käsikiri meeldis, mulle jälle tema värviküllased ja rõõmsad illustratsioonid. Õige pea leidsime ka sobiva kirjastuse. Otsustasime Eesti ühe edukaima kirjastuse, Heliose kasuks, kes tegi meile soodsa pakkumise.

2010 hakkasid kirjutama ja 2015 olid juba 9 teose autor, mitmes teos see sul on ja mitmes lastele mõeldud raamat.
„Panter Pauli pole olemas“ on mu kuueteistkümnes ilukirjandusteos ja ühtlasi viies lasteraamat.


Millal ja miks pöördusid noorteraamatute juurest pisemate poole?

Minu esimese lasteraamatu „Keteriin Salaaias“ 1. osa ilmus aastal 2012. Käsikiri ise oli kõige esimene, mille ma üldse kirjutasin, aga mõte seda avaldamiseks pakkuda sündis mõni aasta hiljem.
Lastele kirjutada on ju lihtne ja tore ning nad ise kõige vahetum ning osavõtlikum sihtgrupp. 

Seda ja palju muudki küsisid Amanda Liisa Liister ja Kärolyn Kivistik

Uudis ilmus teisipäevases, 19. novembri "Hiiu Lehes"
Veebiartikli link: http://www.hiiuleht.ee/2019/11/amanda-liisa-tutvustab-uut-lasteraamatut/

Eeltutvustav katkend detsembrikuu suhteloost "Tööle eksi alluvusse"

„Saame kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale lükata.

„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda enamjaolt tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.

/.../

„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. See oli midagi märksa enamat, kui igapäevaselt ühe düsgraafiku õigekirjavigadega heitlemine. Selles suhtes oli Orman lootusetu. Hämmastav, et ta säherduse tõsiasja kiuste omadega üldse nii kaugele oli jõudnud. Ursulale meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid. 

"Tööle eksi alluvusse" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet

See õdus novembrikuine puhkus... uus roosa kasukas ja pärlhall ilm

Polegi kunagi varem novembrikuus puhanud, kuid omal moel oli see isegi tore. Looduse kõige pimedamal, väidetavalt troostitumal ajal nädalaks aja täielik mahavõtt. Piiramatu vaikus ja vabadus. Troostitus on vaieldav. November on mulle alati meeldinud. Veel pole talviselt külm ja pimedus ei häiri mind üldse. Head on aga küllaldaselt. Näiteks need pikad kosutavad rattasõidud, ümberringi tumedad, vihmast tilkuvad puud pärlivärvi taevast raamimas. Soised metsad ja märjad teerajad. Ikka see tuttavlik taimede lõhn, mis ei kao enne südatalve. Värve õieti polegi enam, ainult tihke tintjas valevus ja hinnaline meelerahu siinsamas, päris sõrmeotsaga katsuda. Sekka oli ka üks päikeseline päev, aga see ei meeldinud mulle üldse. Pealegi sai see nagunii liiga ruttu otsa. Jõudsin vaevu mõned uued riided ära proovida. 

Kõik õhtud on enamasti ühesugused, ent oma lihtsuses sellegipoolest kordumatud. Raamat, mida on aega lugeda, film, mis suvest saati vaatamata, ette võetud julge imagomuutus. Ei saanudki oma juukseid päris roosaks, tuli hoopis tumeda männipuidu karva tulemus, aga eks seegi ole omamoodi uus.  Olla korraks tõsise musta asemel hele ja helge. Nii, nagu oskab ainult mõnikord.
Kassidel oli küll hea meel, et keegi on peaaegu ööpäevaringselt nende käsutuses. Teenindava personali kohalolu on ju oluline, seda enam, kui külmkapist ise midagi kätte ei saa, aga kogu aeg tahaks. Isegi need hilised krimpsus ebaküdooniad, mis hallist päevast vastu eretasid ja esimesed öökülmadki nagu muuseas üle elasid, oli mahti lõpuks põõsa küljest ära korjata. Aias suurt enam midagi teha ei olegi. Kõigest mõned pruuniks tõmbunud varrerootsud maha lõigata ja aiamööbel kuuri alla lohistada. Kuni lume minekuni, uue kevadeni. Laterna kui ühe armsa kunstipärase dekoratiivelemendi jätsin aiamajja rippuma, mingit kahju talle sellest ju ei sünni. Lihtsalt ilus vaadata, kui korraks siia istuma tulen, et tavapärasel õnnepalulikul moel varjualuses puulatvu ja sügist vahtida. Nagu ühte suurt, liikumatut ekraani, kus muutusi leiab aset õige vähe. Mõni juhuslik mööduv lind, üle taeva sõudev pilv. Parim film ilma peal. 

Foto: erakogu

Ilmumas on ajakirja detsembrilugu "Tööle eksi alluvusse"

Ajakirja detsembrilugu on inspireeritud talvest. Üle paljude aastate on talv mulle meeldima hakanud. Eelkõige puhtuse ja rahu tõttu, mida see vaikne karge aastaaeg endaga kaasa toob. Otsatu, võibolla ka illusioorse vabadusetunde tõttu, mida tekitab piimvalgete, maapinna poole pöörlevate räitsakate vahtimine, nagu seda sai lapsepõlves alatasa tehtud.
Talvemeeleolu on mu loos muidugi ainult aimamisi, väikese värvipuhta ja kergendust pakkuva nüansina. Mu sulesünnitis, nagu ikka, räägib inimestest, nende loomuse veidrustest ja keerukusest. Peategelasi on sedapuhku kaks, Orman ja Ursula, kaudselt ka Ormani ema Olivia, kes figureerib loos vaid kaudselt, pineva ja kontrolliva varjuna. 

Ennast ajakirjandusmaailmas teostav ja ülepea töösse sukeldunud Ursula leiab end ühel imelikul päeval veidra dilemma eest. Üle pikkade aastate võtab temaga ühendust tema eks, kes on vahepeal asutuse juhiks saanud ja pakub talle tööd enda alluvusse. Palk ja töötingimused meelitavad, mees ise aga mitte. Orman on Ursulale vastukarva nagu alati. Tõtt-öelda hämmastab ootamatu pakkumine naist omajagu, sai ju omal ajal kolinaga lahku mindud ja teatavasti pole ükski lahkuminek mingisugune meeldiv mälestus. Suhte purunemisel oli palju põhjuseid, üks neist kahtlemata kergendus tõiga üle, et pääseb lävimisest kuivikutest mehevanematega, kellega Ursula kuidagi ühist keelt ei suutnud leida.
Ja nüüd on Orman tagasi. Oma imeliku ettepanekuga. Kõrgharitud ja intelligentne Ursula pole kaugeltki rumal naine ja aimab, et pakkumise taga võib peituda muudki. Mehe ärritav harjumus on talle hästi teada. Siiski ei pea Ursula mõistlikuks otsesõnu keelduda, vaid annab endale võimaluse üle aastate eksi uuesti näha ja veenduda, kas mees on vahepealse aja jooksul muutunud või mitte. Nõnda kõnnib naine kaalutlevalt läbi pehme talve ja seisab lõppeks eksi moodsates tööruumides sugugi mitte tavatu dilemma ees – raha või eneseteostus? Sest mehe poolt pakutav maailm ei paista olevat kaugeltki säärane, nagu tema enda mugavas kontorinurgakeses mõnusate kolleegide seltsis. Elustub vana vimm ja Ursulale meenuvad kõik need põhjused, miks sai omal ajal "nägemist" öeldud. Milline on hind, mille eest oleme nõus ennast müüma, kas see kõik on seda väärt ja kas me peaksimegi seda ülepea kaaluma? 

"Tööle eksi alluvusse" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja novembrilugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega"

Ma panin sulle nimeks Kent. Sest miks ei võiks sa Kent olla. See on suurepärane nimi ja kõlab natuke lõplikult. Umbes nagu "punkt". Sama lõplikult, nagu olid sa ka ise, rääkides mulle kõiki neid lugusid. Õnne sulle siis, said kaante vahele. Nagu keegi, kes väärib mäletamist ja seda, et temast kirjutataks.

Hämmastav tõik, et ajakirja kunstiline toimetaja oskas leida loo tarbeks Sinuga nii sarnaneva foto. Värsket ajakirjanumbrit lehitsedes ja oma lugu otsides vahtisin tükk aega seda illustreerivat fotot ja olin teatavast sarnasusest rabatud. Selline Sa ju toona olidki, ligilähedaselt. Noor, silmipimestavalt kena, piiritult arukas ja intelligentne.
Elu paradoks on see, et tutvus taolise inimesega ei kesta kunagi kaua. Nood otsivat siitilmast alailma mingeid uusi väljundeid, on püsimatud ja rahulolematud, oma mõtetes harva paigal viibivad, pigem alati kuhugi teel ja tegelikust reaalsusest irdunud. Paigalseis on selliste inimeste jaoks talumatu ja mis tahes rutiin tõeline piin. See oli üks huvitavamaid reaalsuses aset leidnud kohtumisi. 

Värskelt ilmunud suhteloo leiab ajakirja Saatus&Saladused novembrinumbrist.