pühapäev, 24. märts 2019

Eeltutvustav katkend aprillis ilmuvast suhteloost "Valed inimesed"



Natuke lähemalt aprillis ilmuvast suhteloost.
Olles igapäevaselt kaasinimestest ümbritsetud, teame me kuidagi alateadlikult, ilma et peaksime selle üle pikemalt juurdlema, kes on need "meie inimesed" ja kes mitte. Me usaldame oma sisetunnet ja oskame vaistlikult välja selekteerida need, kes mõistavad meid poolelt sõnalt ja kellega lävimine on kerge ning helge. Nende kõrval eksisteerib ka seesuguseid persoone, kellega pole parimagi tahtmise korral võimalik ühist keelt leida.  Kuid mõnikord võib inimene, kelle olemuses justkui puudub 
teineteisemõistmiseks see hädavajalik ühenduslüli,  meid sellegipoolest magnetina enda poole tõmmata. 

Täpipealt seesugune on Natalia, eristudes väga selgelt ja kindlapiiriliselt kogu ülejäänud töökollektiivist. Ta on karismaatiline ja nägus, kuid ääretult introvertne ja igasugusest sotsiaalsest lävimisest meelega distantseerunud. Temas on midagi tabamatut ja hoomamatut. Mingisse teise aega ja olustikku kuuluvat, mida võib vaid aimata. Raskeid olusid, kitsikuses elatud elu, kuid ka imelist ellujäämisoskust. Ta ei jaga oma igapäevaelu kellegagi. Aastaid tema kõrval töötanud töökaaslased ei tea temast mitte midagi.
Natalia töökaaslane Matt on ainus, keda naine vahel oma üksildastele jalutuskäikudele kaasa kutsub. Ja mees läheb. Kasvõi ainult selleks, et ennast järjekordselt alistatuna tunda ja veel rohkem segadusse sattuda.
Tutvustuseks tilluke katkend.



Nädala pärast kutsub Natalia mu uuesti välja. Ilm on sedapuhku soojem ja puulatvades pakatab õrna leherohelist, mis teeb meeleolu sutsu helgemaks. Olen vahepeal mõlgutanud igasuguseid eksistentsiaalseid mõtteid. Meenutanud inimesi, kellega mul on tulnud elu jooksul lävida, ning leidnud, et valikus on õige vähe rõõmupakkuvat. Võib-olla on minus endas mingi suur sisemine vastuolu või kõrvalekalle, et saatus veeretab mu teele kõigest praakeksemplare ning „parim enne“ möödas mudeleid. Nüüd avaneb mul võimalus Natalialt arvamust küsida.
„Ütle ausalt, kas mul on midagi viga?“
Natalia kannab oma tavapärast tumesinist lemmikmantlit, aga sall on uus, kirsipunane, valgete õieträpsudega. Verev värv annab ta heledale nahale jumet juurde, pannes tema põsed köitvalt lõkendama. Safiirsinised silmad on täis mõistmatust. „Mis mõttes?“
„Ükskõik millises. Miks ma tõmban ligi veidraid ja vastuolulisi natuure? Miks ma ei klapi kellegagi? Kas maailm on täis troppe või olen ma ise tropp?“
Natalia naeratab, tundmata ennast vähimalgi määral puudutatuna. „On sel tähtsust?“
Hetkeks kadestan tema sõltumatut hoiakut. „Minu jaoks on.“
„Saa üle.“
Korraga valdab mind kummaline eelaimdus, et ma lõpetan täna tema voodis. Mul pole õrna aimugi, kuidas ma seda tean, aga ühtäkki on see mulle ilmselge. Natalia ilmest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Ta on ikka samasugune nagu alati – pisut reserveeritud, vaoshoitud ja eemalolev, nagu oleksime kõigest kaks tänaval juhuslikult kohtunud võõrast. Siiski on miski muutunud. Võib-olla aimdub seda naise ühestainsast pisut pikemast hingetõmbest, nähtamatust õhuvärelusest meie vahel või millestki kolmandast, kuid ma lihtsalt tean ja see teadmine tekitab minus kummalise kuuma võbeluse.
Jalutuskäigu vältel vahetame kõigest mõned üksikud tähtsusetud laused, aga kumbki ei tee vaikimisest mingit numbrit. Mida aeg edasi, seda enam märkan, et Natalia kõrval vaikida on väga rahuldustpakkuv.
Kaubanduskeskuse nurgal Natalia peatub ja vaatab mulle otsa. Arvan, et ta plaanib järgmiseks poes ringi vaadata, aga siinkohal ma eksin.
„Kas sa tahaksid lähemalt kuulda, mis Siberis juhtus?“ küsib ta hoopistükkis.
Nagu öeldud, ei tule kutse mulle üllatusena, kuid üllatunud olen ma siiski. Meeldivalt. „Loomulikult.“
„Tule siis.“
Järgnen Nataliale sõnatult ning kogu lootusetuse kõrvale, mis on minusse ajaga settinud ikka ja jälle valede inimeste otsa komistamise tõttu, sätib end pesitsema imetilluke lootusekiir.
Sest Nataliat ei tea ju kunagi. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbris.
Pilt: internet








esmaspäev, 18. märts 2019

Valik fotosid minu uuest novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm"



Pisut pildirõõmu uue teose ilmumise puhul. Ilm oli küll pildistamiseks harukordselt vilets, kuid mingil moel õnnestus siiski kvaliteetne pildimaterjal saada. Kõiki raamatuga seonduvaid fotosid, mida olen teinud, võite vabalt kasutada teose tutvustamise eesmärgil nii ajakirjanduses kui mujal. Tagakaane tutvustustekst:

Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. 
Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja oma lugude sügav läbimõeldus.  
Kirjastuses Kentaur on Kiiri Saarelt varem ilmunud lühiromaanid „Maja Mineviku tänaval“ ja  „Tupiktänavas“, samuti jutukogud „Õnn algab homme“ ning  „Tuulemüüja tütar“. „Ella Ulrikese kadunud maailm“ on autori viieteistkümnes teos.



















Märtsilugu "Minu nõiad" on leitav ka ajakirja veebiväljaandest




Ajakirja "Saatus&Saladused" värskest märtsinumbrist leiab minu järgmise lühiloo "Minu nõiad", mis pajatab minategelase sõprusest kolme isevärki sõbrannaga, kes on tavainimesest märgatavalt sensitiivsemad, tunnetades sedasinast maailma ja selles figureerivaid inimesi hoopis eriskummalisel moel. Kõik kolm on minategelase elujärje suhtes ühte meelt: hoolimatu alfaisane Kent lihtsalt tuleb maha jätta! Märtsilugu on jutustus sõltuvussuhtest, mis tekitab teinekord asjaosalises tumedaid tundeid, käegalöömismeeleolu ja paneb märkamatult triivima allavoolu. Kuid selleks sõbrad ongi, et raskel hetkel nina vee peale tagasi upitada avitada ning kohendada vildakaks vajunud maailmanägemus taas tagasi õigeks.
Lugu asub teist kõigest paari hiirekliki kaugusel ka veebis: http://www.saladused.ee/minu-noiad




pühapäev, 17. märts 2019

Minu varakevadisi loomingulisi tegemisi: kirjutan ulmeromaani ja valmimas on lasteraamatu illustratsioonid




Ega ma tegelikult ei tahtnud, et mu eelmine postitus sedavõrd emotsioonitu saaks, sest emotsioonitu ma oma uue teose ilmumise puhul kahtlemata ei ole. Tõtt-öelda on see küll viimane, mida olla. Nädalavahetusel sai lihtsalt päev läbi kirjutatud ja see võttis õhtuks kuidagi emotsionaalselt täiesti tühjaks. Eks enamasti nii see kipub olemagi, kui kogu vaimuenergia saab kirjatükki valatud.

Aga ma mäletan suurepäraselt seda tänast varahommikut, mil alles mõttes sõnu ritta seadsin ja kaalusin, kas teen kõigepealt blogipostituse või hakkan kohe tööle. 
Hommik hahetas õrnroosalt ja õhus hõljus kirjeldamatu värskus, nagu see on ainult varakevaditi. Märts on üks märg kuu. Terve aed on tillukesi tiike täis, maa porimust ja soona vetruv. Ja ometigi on selleski minu jaoks mingi otsatu ilu. Kasvõi vaatepildis, kuidas vesi peegeldab taevast. Need on hetked, mis pakuvad rahulolu.
O
tsustasin teha tähtsamad asjad kõigepealt ja nõnda asusingi peale kohvi kohe poolelioleva ulmeromaani kallale. See edeneb küll tigukiirusel, aga samas pole mul otseselt kuhugi kiiret. Nõnda ma igatahes kinnitasin endale, samal ajal mõtlikult oma suurele tumepruunile kohvikruusile otsa vaadates.
Ulmeromaani pealkiri on momendil muutumatult "Vana Maailma varjud", mis on tegelikult üsna tabav. Käsikiri räägib käputäiest viimastest ellujäänutest, kes kondavad ringi inimtegevusest rüüstatud ja hinge vaakuval planeedil, püüdes kuidagi ellu jääda. Veidraid karaktereid leidub, samuti ajas rändamisi, ka püüdu kogu olukorda ajas tagasi minnes kuidagi muuta. Üldiselt päris muhe kirjutamine, aga kuna ma käin igapäevaselt palgatööl, siis kiiresti ma sellega edasi ei jõua. Ideaalis ehk lõpetan kevadpuhkuse ajal, aga võimalik, et kirjutamisele punkti panek jääb hoopistükkis suvesse. Mõistagi on suhteliselt jama niimoodi kirjutada, kuna loo algus kipub pikkade pauside tõttu meelest minema ja nõnda tuleb kogu kirjutatud tekst iga kord kirjutamist jätkates mäluvärskenduseks uuesti üle lugeda. Seda kõike ikka selleks, et faktivigu vältida ja loogiliselt edasi minna. Mis omakorda aeglustab kogu protsessi. 

No ja muidugi, kui häid asju juhtub, siis ikka mitu kohe korraga. Lasteraamatu "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" illustraator
Andres Kuura võttis minuga täna ühendust ja näitas mulle oma esimesi käsikirja põhjal valminud joonistusi. Olin päris üllatunud, et ta on jõudnud vähese ajaga nii suure töö ära teha. Varasemate illustraatoritega on mul olnud selline kogemus, et just lasteraamatu tegemine on edenenud tohutult aeglaselt, kuigi eks see enamasti ka oleneb ja on iga autori puhul erinev. Olen püüdnud jääda kannatlikuks ja enamasti on olnud tulemus seda väärt. Praeguse käsikirja illustreerimine edeneb meeldivalt kiiresti, või on siis lihtsalt asi selles, et aeg lendabki tuhande tegemise käes ruttu. Ehk on siis lugemishuvilistele lastele pakkuda toredat lugemiselamust ja pildivaatamist veel selle aasta lõppu. Sihtgrupp saab olema lasteaialapsed ja algkooli esimesed klassid. Päris kindlat kirjastust, kes teose välja annaks, meil momendil veel ei ole, seega kui mõni 
asjast huvitatud kirjastus seda postitust lugema peaks juhtuma, ja tekib asjaajamise-poolele soov õlg alla panna, antagu meile aga lahkesti märku ja kontakteeruge kas minu või Andresega juba praegu.
Raamat saab olema imetore, värvi- ja fantaasiaküllane, lõbusate lugude ja suurte pilkupüüdvate piltidega. Midagi sarnast nagu mu eelmine lasteraamat "Maailma parim dingo" , aga sedapuhku satuvad kummalistesse ja pöörastesse seiklustesse ning sekeldustesse tegelased Aafrika loomariigist. 



Pilt: internet






Ilmunud on minu kolmas novellikogumik "Ella Ulrikese kadunud maailm"



Lõpuks siis hoian käes oma uhiuut, äsja ilmunud kolmandat novellikogumikku "Ella Ulrikese kadunud maailm". See on vist esimene enda teos, mille puhul mulle tagakaas meeldib esikaanest rohkem. Eelkõige seetõttu, et autorit tutvustav foto sai nii vahvalt vanamoeliseks töödeldud, mõjudes tõeliselt ägeda kirsina tordil kogu kaane tumeduse taustal. Aga tegelikult on raamat tervikuna igati ilus, mõnusalt vanamoelise kujundusega ja kvaliteetsel paberil, nagu ikka. Kvaliteedi osas ei tee kirjastus endale kunagi mingeid järeleandmisi, selles võite kindlad olla. 
Teose täpne sündimiskuupäev on 28. veebruar. Raamatu andis välja kirjastus Kentaur. Teos on kõvakaaneline, mahult 180 lehekülge ja sisaldab viitteist lühilugu, mis on leidnud avaldamist viimaste aastate jooksul ajakirjandusväljaandes, millele ma juba päris pikaaegselt kaastööd teen.
Raamatu leiab nii
 Rahva Raamatu kui ka Apollo müügiketist üle Eesti, samuti rahvaraamatukogudest. Teosest laen siia keskkonda kindlasti ka rohkem pilte üles, hetkel pole lihtsalt veel jõudnud. Kõiki raamatuga seonduvaid fotosid, mida olen teinud, võib vabalt kasutada. Tagakaanetekst: 


Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva kohati karmi tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja lugude sügav läbimõeldus.  








pühapäev, 10. märts 2019

Kevadine hetk mere ääres











Ajakirja aprillinumbris ilmub uus suhtelugu "Valed inimesed"



Eile sai ajakirjatoimetusele teele saadetud aprillilugu "Valed inimesed".
Need, kellega me klapime või ka parima tahtmise juures mingit ühisosa leida ei suuda, on suures osas eelkõige siiski tunnetuse küsimus. Isegi, kui tegu võib olla pealtnäha igati meeldiva ning armastusväärse indiviidiga, saame tihtipeale õige kiiresti aru, et ta lihtsalt pole "minu inimene" ning parata pole midagi. Enda jaoks õiget on aga samas samuti väga lihtne ära tunda. Ta lihtsalt on ja meil on hea meel pelgalt tema olemasolust.
Siiski pole inimsuhetes miski lihtne. Inimene on juba loomult üks keerukas olevus, täis kõikvõimalikke vastuolusid. Vahel võib selle õige äratundmine olla sootuks võimatu ülesanne. See, kes meid sisimas köidab, võib kohelda meid külma ükskõiksusega ning see, keda me silmaotsaski ei salli, ei pruugi peljata end kasvõi narriks teha, et vaid väljavalitu tähelepanu ja soosingut pälvida. Tulutult muidugi.
Nagu ikka, pole mu lugudes kuigi palju tegelasi, kuna ma ei pea seda jätkuvalt oluliseks. Sedakorda on figureerivaid karaktereid kolm – kaks naist ja mees. Suhted nende vahel on täis sõlmi ja keerdkäike, kuhu mahub nii rõõme, piinu kui ka kannatusi.
Niisiis, Natalia, Sonja ja Matt, kõik kolm omavahel pikaajalised kolleegid. Kuldblond Natalia on oma olekult Matti jaoks isikupärane ja paeluv, kuid ääretult distantseerunud ja ennast igasugusest sotsiaalsest lävimisest meelega taandanud. Sonja kujutab ennast tüütust kuubis, energeetiliselt ääretult väsitavat inimest. Matti köidab Natalia, kes kohtleb teda jaheda ükskõiksusega, nagu tänaval kohatud võõrast, kuid Sonja pealetükkivad lähenemiskatsed kõigest ärritavad meest. Isegi sedavõrd, et ta kaalub töökohavahetust.

Kellel kuidas läheb, sellest saab lugeda aprillis.
Pilt: internet






Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Minu nõiad"


Nonäh, käes on märts ja kuu ise varsti juba poole peal. Puhuti kohtab veel paksu südatalvist lund ja sillerdavat päikesepaistet, kodukuuse oksi painutavad valgeid sädelevaid lahmakad ning niisugusesse hommikusse astumine on tõeline üllatus. Tuleb mehe moodi lund lükata, nagu oleks jälle jõulud, aias on kõndimiseks kõigest kitsad, lahti lükatud käigud ja meel leiab rahulolu valgest talvisest puhtusest,  siis aga ilmastik muutub, tuues endaga kaasa hulgaliselt lumesulamisvett, esimesi kellukaid ning soojade lõunatuulte vahele ära eksinud hootist trillerdavat linnulaulu. Kevade tulek loob õhku uusi lõhnu ja laotusesse teisi, helgemaid ning heledamaid värve.
Sellisesse heitlikkusse kevadesse minult siis taas natuke uut lugemismaterjali. Ilmunud on uus ajakirjalugu "Minu nõiad", mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbrist.

Eks me ikka tahame, et meie kõrval oleks mõni hea hing, kes keerulistel eluhetkedel abiks oleks. Kui mitte enamat, siis kasvõi läbi oma olemasolu toetaks ning seeläbi kaudseltki suluseisust välja juhataks. Minategelasel on selles mõttes vedanud. Tema eraelus figureerivad meeleldi kolm omapärast tugisammast. Sõbrannat, kellest igaühel on teatavad sensitiivsed võimed. Otseselt nõidadeks nad ennast ei pea, kuigi minategelane eelistab neist mõelda kui enda isiklikest posijatest. Eelkõige on siiski tegu sooja natuuriga empaatiliste inimestega, kes ei jäta ligemist hätta. Ja hädas minategelane kahtlemata on, keerulises puntrasse jooksnud lähisutes oma elukaaslasega, kes teda enam usaldama ei kipu. Kas ja kuidas sõbrannadest kasu on, sellest juba lähemalt ajakirjas. Aga hetkel tutvumiseks väike katkend.

„Aitab,“ käratab ühel õhtul Kent. Millegipärast on tal kehv tuju. „Kaua sa jõlgud oma pulstunud peletiste vahet? Tee parem midagi kasulikku.“
„Mida?“ olen jahmunud. „Kellest sa räägid?“
Tead küll,“ ei vaevu Kent täpsustama, kuigi ma taipan sellegipoolest, keda ta silmas peab. Kibe muie tema huultel ei meeldi mulle. Veel vähem meeldib mulle selline äkiline sõnavõtt. Me pole nädalate viisi õieti lausejuppigi vahetanud ja minu tegemised on teema, mis näikse talle kõige vähem korda minevat.
"Mida sa minust tahad?“
Kent jätab küsimusele vastamata ja tulistab edasi: „Ma tean küll, et sa muudkui klatšid mind oma sõbrannadele.“
„Midagi sa ei tea,“ jään rahulikuks.
„Mida sa neile minust rääkinud oled?“
Vaatan ta ilusat mehelikku nägu ja mõtlen, kas see on tõesti sama inimene, keda ma kunagi armastasin.
„Mitte midagi,“ kaitsen ennast ja tagurdan vannituppa. Sinna järele Kent mulle ei tule.
„Ma ei saa sind ju usaldada, kui tean, et mitte miski omavaheline ei jää siin majas meie vahele. Ma ei saagi sulle midagi rääkida. See kõik jõuab nende neetud eitede kõrvu, kes mõnuga meie elu lahkavad.“
„Ära süüdista mu sõpru. Sind pole ju kunagi kohal. Alati on sul mingid omad tegemised.“
Kent ei vasta, vaid vaikib pahaselt.
Mina ei saa sind täpselt samamoodi usaldada, taipan. Seega on seis võrdne.


Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Foto: erakogu