"Ruubeni liblikad" ka e-raamatuna saadaval

Minu kolmandat romaani, "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" on võimalik nüüd endale soetada ka e-raamatuna, mille hind on kahtlemata märksa taskukohasem. Sellega saad tutvust teha siin. Varraku poolt välja antavate e-raamatutega saab tutvust teha siin.  

Luuleõhtu Ave Alavainuga

Suurejoonelise punkti raamatukogupäevadele pani oktoobri eelviimane päev, mil Kärdla kultuurikeskusesse kogunes hulgaliselt luulesõpru, kuulamaks killukesi armastatud poetessi Ave Alavainu loomingut läbi aegade. Vahepalaks luulehetkedele kõlasid mahedad flöödiviisid ja kitarr. Kohvilaudade taha kogunenud publik elas kaasa poetessi mõtetele elust, õnnest, kurbusest, elamise ilust, valust, inimhinge keerdkäikudest, võõrandumisest, mida tekitab suurlinn, iseenda kaotamisest ja leidmisest.
Humoorika nüansi õhtule lisas kahtlemata see, et Alavainu loomingu esitajad olid oma riietuses matkinud poetessi värvierksat ja isikupärast riietumisstiili, kandes suuri päikeseprille, puust helmeid, kirevaid ja julgetes värvitoonides riideid.

"Sõrmused olid puudu!" muigab Ave peale ametliku osa lõppu. Ta võtab vastu õnnesoove, jagab tänutäheks oma viimast, joonlaua-kujulist luuleraamatut. Õhtu jätkub mõnusa kohvikusuminaga ning iga lahkuja viib endaga põues kaasa natukene poetessi elutarkusest ja võrratust sõnaseadmisoskusest.

MTÜ Ave Vita! kodulehega saab tutvust teha siin.

Jaanika Palm Eesti lastekirjandusest

Möödunud nädalal viis Kärdla Linnaraamatukogus raamatukogunädala raames lastekirjanduse uurija Jaanika Palm läbi väga informatiivse ja toreda loengu, tehes laiahaardelise ülevaate eelmisel ja sel aastal ilmunud laste- ja noortekirjandusest.

"Lastekirjanikuks olemine on tänapäeval pigem hobi kui amet," ütleb ta. "Peamiselt viljelevad lastele kirjutamist õpetajad, raamatukoguhoidjad ja reklaamitöötajad."

Palm tõdeb, et hoolimata majanduslangusest on lastekirjanduse seis tänapäeval üpris hea. Väljaantava lastekirjanduse hulk on tohutult kasvanud. 1991. aastal ilmus proosateoseid 9 ja võrdluseks 2011. aastal 62 nimetust. Uuenenud ühiskond toob ka kirjandusse uued teemad – kodutus, töötus, nõidumine, rassiküsimused, söömisprobleemid. Samuti sisaldab lasteraamat lugemis- ja vaatamisvõimaluse juures tänapäeval nii mõnigi kord ka lisasid, seda siis kas plaatide, nukkude riietamise võimaluse või mänguasja näol. Ta leiab, et lasteraamat võiks olla pigem rõõmsa tonaalsusega, mitmekesine, mänguline, samuti köidab noore lugeja tähelepanu pigem heledates toonides kaas. Tänapäeva lasteraamat on tihtipeale üles ehitatud mitmekesiselt, ühe isiksuse keskselt, ta on fantaasiaküllane, omas ajas olev, sageli ka minevikku vaatav, läbi kirjutaja mälestuste.

Sirvime erinevate kunstnike poolt illustreeritud lasteraamatuid, millest paljud on kaunid ja meeldejäävad. Küsimusele, milline peaks olema teos, millele lapsed tormi jookseks, leiab ta, et ühest vastust anda pole võimalik. Tihtipeale pole seda võimalik ette ennustada. Kohtumine jätkub kohvilauas, kus räägime pisut lähemalt ka"Martin Greeni juhtumist" ja mu uuest romaanist "Ruubeni liblikad."

Lisainfot lastekirjanduse kohta saab ELK kodulehelt www.elk.ee

"Keteriin Salaaias" tutvustus Postimehes

Postimehe lisas kord kuus ilmuvas Ajakirjanike Liidu väljaandes "Ajaleht Raamat" ilmus 25.ndal oktoobril mu esimese lasteraamatu pikem tutvustus. Teos ise näeb ilmavalgust novembri lõpus. Raamat on 128 lk pikk, kõvakaaneline ja saanud kaunid illustratsioonid tunnustatud Eesti kunstnikult Epp Margustelt.

Endal õnnestus ka artiklile tänu raamatukogule pilk peale visata, kuna müügist kadus ajaleht kuidagi imekiiresti. Lehitsesin seal heitlikult kiiresti alanud talve tõttu lumeveest tilkuvana Postimehe eelmise päeva numbrit ja kuigi kunstnikuga oli kujundusest muidugi eelnevalt juttu olnud, nägin tänu lehe vahendusele siis ka ise ära teose kaanekujunduse.

Ajalehte läks tekst natukene lühendatud kujul (viimane lõik ei mahtunud ära), ent siia on alati hea võimalus asju täismahus üles laadida :

„Keteriin Salaaias“ esimese osa tutvustus:
Väike Keteriin elab oma ema ja isaga ühes Eesti väikelinnas pealtnäha igati rahulikku ja toredat elu. Tegelikult on üksinda kasvaval tüdrukul enamasti pisut igav. Ühel soojal suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades pooljuhuslikult kodu lähedal asuvasse vanasse mahajäetud parki, kus ta avastab kogemata nähtamatu ukse kõige eriskummalisemasse võluriiki – Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus – taimed kasvatavad toitu, liblikad ja lilled räägivad ning kogu unenäoline lopsakalt õitsev ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi. Keteriin sõbruneb Salaaias peagi suure ja karvase olevuse Kreebuga, kellega koos kulgeb ta läbi kõige uskumatute seikluste ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma kuulsast pühapäevapeost. Tänu toetavatele sõpradele suudab ta minetada isegi oma esinemishirmu ja annab koos ümisejaperega vahva kontserdi.
Fantaasiasõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu kõige värvilisemaks muinasjutuks, kus piirid fantaasia ja reaalsuse kipuvad ajuti lausa segunema. Salamaailm annab Keteriinile vajaliku julguse ja enesekindluse hakkama saada nii lasteaiakaaslaste keskel kui ka oma pisut üleoleva sõbranna Reeli seltsis.
„Keteriin Salaaias“ on Eesti autori  lõbus ja fantaasiarohke tõlgendus maailmakuulsast lasteraamatust „Alice Imedemaal.“ Järg esimesele osale ilmub juba uue aasta algul.

Autor endast:

Olen pärit Põlvamaalt, omandanud Tartu Õpetajate Seminaris algklasside õpetaja eriala, hiljem Tallinna Ülikoolis raamatukoguhoidja kutse, töötanud algklasside õpetajana, juhendanud kunstiringi ja mitmete teiste loominguliste huviringide tegevust.
Kirjutamise juurde ei sattunud ma juhuslikult, pigem on vajadus end kirjasõna kaudu väljendada ja seeläbi maailma lahti mõtestada minus alati olemas olnud. Tänu kirjandusõpetajast emale ümbritses mind lapsest saati raamatute turvaline ja paeluv maailm, millesse võisin end unustada. Kirjandustunnid olid mulle esmaseks väljundiks oma fantaasiat välja elada, hiljem kirjutasin palju aastaid sahtlisse luulet ja lühijutte.
Aktiivselt loomingut viljelema, eesmärgiga publitseeritud saada, asusin kolm aastat tagasi, kui tundsin, et aeg selleks on lõpuks küps. Minu sulest on ilmunud humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja“ kirjastuselt Kuma, romantiline põnevusromaan „Martin Greeni juhtum,“ kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaanivõistluse üks võidulugusid. Sel aastal nägi ilmavalgust ka mu kolmas, romantiline noorteromaan „Ruubeni liblikad: Kirsipiia,“ kirjastuselt Varrak.

Teen kaastööd

ajakirjandusväljaannetele, pean kahte kirjanduslikku blogi ja arendan eesmärgipäraselt kunstilist kirjutamist. Armastan loodusfotograafiat, maalimist, psühholoogiat ja oma praegust elupaika Hiiumaad, mille vaikus ja looduslähedus on kujunenud mulle parimaks inspiratsiooniallikaks. Kirjutades tunnen end kõige enam iseendana ja vahel näib mu kirjutatu mulle märksa reaalsem kui elu ise.

Ajakirjanike Liidu väljaande "Ajaleht Raamat" veebiversiooniga saab tutvuda siin.

Kohtumisõhtu Mehis Heinsaarega

Teisipäev, 23. oktoober. Üle laotuse laskub tasapisi hall hämarus. Kell tiksub peagi kuut. Kärdla Linnaraamatukogu akendes säravad heledad tuled. On valge, soe ja õhku tekib ootust. Eemal nurgas laiutab pruunide pappkastide sees üha enam populaarsust koguv vanade raamatute müük, mis meelitab lugemishuvilisi mõnda kunagist lapsepõlve lemmikraamatut leidma. Mulle jääb pihku "Saladuste puu" ja veidi hiljem tõmbub nägu naerule, kui leian populaarse lasteraamatu"Usu või ära usu," mida sai lapsepõlves lõpmatuseni lapatud. Lopsaka rohelise toataime lehed läigivad sõbralikult.

"Kuue, ole hea, kirjuta siia mõni lugemissoovitus," surub raamatukoguhoidja Piret mulle sinise viltpliiatsi pihku. Vaatan suurt valget paberilehte ja mõtlemisele kulub kõigest hetk. Peeter Helme "Varastatud aja lõpus" on seniajani mu konkurentsitu lemmik. Kritseldan veel paari autori nime lisaks ja taban end mõttelt, et head kirjandust ja väärt autoreid on liiga palju, et loetelu ühele suurele valgele lehele ära mahutada. Loomulikult Krister Kivi, Eva Park, Heinsaar, Õnnepalu...
Heakene küll. Ja lõpuks on ta kohal. Tumepruunis kampsunis, sinistes teksades, juuksed patsi seotud, laotab sületäie raamatuid enda ette lauale, rüüpab klaasist mullivett ja täidab mõõdetud aeglusega kohvitassi. Sundimatu, nagu inimene, kes on harjunud tähelepanuga. Rahulik, nagu inimene, kes kulgeb rahuloleva ja hinnatuna enda leitud rajal.

Õhtu edeneb ja haarab kuulajad Heinsaare müstiliste lugude lummusesse. Tagareas on vaid mõni üksik vaba koht. Kuulame katkendeid ilmunud teostest, kulgeme kaasa tunnustatud kirjaniku mõttekäikudega, sirvime teoseid. "Kirjandust hinnata oskav lugeja on muutumas üha enam omaette väärtuseks," ütleb ta. Mehist kuulates taban ta mõtetes hulga filosoofilisi mõttekäike ja olen haaratud ta sisemisest rahust ja tarkusest.

Millise kirjastusega sujus koostöö kõige paremini? Millist novelli hindate ise kõige enam? Kaua kulub aega ühe romaani valmimiseks? Kas kuulsus on koorem? Kust leiate inspiratsiooni? uurin üha ja taipan, et ei suuda küsimuste esitamist lõpetada.
"Romaani kirjutamiseks kulub paar aastat," räägib Mehis. "Ma ei tee endale hinnaalandust kvaliteedi suhtes. Inspiratsioon on kõikjal. Seda võib leida isegi reklaamidest," vastab ta ja teda edasi kuulates taipan, et mõistan korraga ta fenomeni, sõnumit, mida ta talle omasel rahulikul ja mõtestatud moel maailmale jagab.  Taipan, et näen korraks maailma justkui läbi tema silmade, kus kogu ümbritsev elabki tegelikkuses sootuks teistsugust ja märksa tähendusrikkamat elu, kus kogu nähtav on tõlgendatav läbi seletamatu salakeele, mida võib lahti mõtestada vaid erilise tunnetuse kaudu. 

Kohtumisõhtu Heinsaare ja Maalehe kunstniku Valdek Alberiga kujuneb märkamatult kahetunniseks meeldivaks jutuajamiseks, mis vältab edasi ka siis, kui ametlik osa lõpeb ja enamik kuulajaist raamatukogumaja ukse enda järel sulevad ja taas jahedasse sügisõhtusse astuvad.

Intervjuu kolmanda romaani puhul Hiiu lehele

Järgnevalt toon teieni teisipäeval, 23. oktoobril "Hiiu Lehes" ilmunud intervjuu, mis kajastab mu uut romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja annab ehk kõige ülevaatlikumalt edasi mu viimase aja tegemisi. Panen ta siia üles muutmata kujul.

Küsimusi esitas Hiiu Lehe ajakirjanik Helja Kaptein.

"Ruubeni liblikad. Kirsipiia" - miks on uuel romaanil selline pealkiri?
Olen püüdnud leida oma teoste peategelastele omapärased ja vähelevinud nimed, mis eristuks ja jääks meelde. Kuna mind on lapsest peale saatnud kirg maalikunsti vastu, siis soovisin luua sellega ka oma romaanis mingi seose. Ruuben on tuletis renessansiaja kuulsast maalikunstniku Peter Paul Rubeni nimest, kelle maalide julge soe joon on mulle alati olnud sümpaatne. Lisaks on Kirsipiia nimi ka kõlaliselt väga kaunis, see on ühe mu sõbranna lapse nimi.

Kas raamatut kirjutades on juba pealkiri enne olemas?
Romaani pealkiri sünnib mul pigem teose kirjutamise käigus kuidagi iseenesest, lihtsalt tundest, et see on õige. Algne pealkiri teosele oli „Ruubeni liblikad“, kuid hiljem otsustasin lisada ka peategelase Kirsipiia nime, et mõlema peategelase nimed oleks pealkirjas kajastatud.

Kellele on romaan mõeldud?
Ilmselt määratleks ma end ehk enim noortekirjanikuna, kuna noortele on väga lihtne ja tore kirjutada. Seekordse romaani sihtgrupp on peamiselt teismelised romantilised neiud, ent nagu alati, on mu romaanid sobiv lugemismaterjal igas eas inimestele, kelle sooviks on vahelduseks argipäevale kogeda midagi erilist ja pisut müstilist.

Mis oli see tõuge, mis pani teid seda raamatut kirja panema?
Nagu on öelnud suurepärane kirjanik Peeter Helme, on parim inspiratsiooniallikas eelkõige ilukirjandus ise. „Ruubeni liblikad“ on saanud päris tugeva inspiratsioonilise tõuke maailmakuulsast Stephanie Meyeri teosest „Videvik,“ mille sisuks oli ebatavaline armastuslugu üleloomuliku olendi ja koolitüdruku vahel. Selles teoses oli minu jaoks midagi seletamatut, mis mind puudutas ja inspireeris Kirsipiia lugu kirjutama.

Kaua kirjutasite?
„Ruubeni liblikaid“ oli ilmselt kõigist mu käsikirjadest kõige meeldivam kirjutada, mõte jooksis vahel kiiremini, kui mu sõrmed arvuti klaviatuuril järele jõudsid. Kõige viljakam päev oli 40 lehekülge. Romaan ise valmis paari kuuga, kuid hiljem tegelesin üpris kaua teose keelelise lihvimisega ja kokku võttis selle lõplik valmimine aega umbes pool aastat. Mul oli õnne saada enda käsutusse Varraku suurepärane keeletoimetaja Eha Kõrge, tänu kellele sai romaan kahtlemata keeleliselt väga hea lihvi.

Kes oli teie esimene lugeja, kellele näitasite?
Enne trükki minekut ma tavaliselt käsikirja kellelegi lugeda ei ole andnud, mu parimad nõustajad ja abilised on olnud kirjastuste toimetajad ja kujundajad. Aga trükist tulnud teost nägi kõige esimesena minu tütar. Võttis teose pihku ja ütles: „Ah selline siis saigi.“


Kes on raamatu kujundaja, kuidas olete rahul kujundusega?
„Ruubeni liblikad“ on mu esimene romaan, mille juures ma sain kaanekujunduse osas väga palju kaasa rääkida. Üldse sujus kogu koostöö suurkirjastusega Varrak väga hästi, nad kooskõlastasid minuga raamatu tegemise juures kõiki oma samme ja pidasid minu kui autori soove ja arvamusi väga olulisteks. Kunstiinimesena oli mu üks soove kaanekujunduse osas, et kunstnik teeks mitu kaanekujunduse varianti, et mulle jääks valikuvõimaluse osas natuke mänguruumi. Kunstnik Anne Pikkov võttis asja tõsiselt ja variante tuli kokku lausa kümmekond. Antud kaanekujundus jäi mulle valikust kohe silma kerge retro-hõnguga, meenutades pisut  Silvia Rannamaa „Kasuema“ kujundust, millel on samuti triibuline taust. Triibud minu teose kaanel viitavad Kirsipiia toa triibulisele tapeedile.
.
Paari sõnaga raamatu sisust
Raamatu lühikokkuvõte, mille leiab ka romaani tagakaanelt:
Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma sundimatu hoiaku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades.
Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedamaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.

Millal ja kus on raamatu esitlus?
Kuna mul oli alles sel kevadel kahe esimese romaani „Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ esitlus Kärdla Linnaraamatukogus ja Käina Gümnaasiumis, siis ilmselt iga ilmuva romaani puhul ma eraldi esitlust ei tee. Ent järgmine asetleidev esitlus, mil tutvustan oma lasteraamatut „Keteriin Salaaias“ ja muuhulgas siis ehk pisut ka Kirsipiia lugu, leiab aset novembri lõpus või detsembri algul Kärdla ÜGs, Käina Gümnaasiumis ja kui jõuab, siis ka Emmaste Põhikoolis. Kuupäev on veel täpsustamisel, vastavalt sellele, millal lasteraamat trükist ilmub. Samuti on oodata raamatuesitlusi Tallinna raamatukogudes.

Kas raamat on Hiiumaal ka müügis?
„Ruubeni liblikad“ on jõudnud müügile ka Hiiumaale, nii Magnuse ärisse kui ka Selverisse uute teoste riiulile. Raamatud on tänapäeval kahtlemata üpris kulukas ostukorvi artikkel, seega olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks mu teost endale soetada.  

Nagu ma lugesin, ilmub kohe- kohe järgmine teos. Kas mõtted ei lase rahulikult magada- kipuvad paberile?
Tõepoolest, novembri lõpul on ilmumas mu esimene lasteraamat „Keteriin Salaaias.“ See on fantaasiarohke ja lõbus tõlgendus maailmakuulsast lasteraamatust „Alice Imedemaal.“ Teos on saanud kaunid illustratsioonid tuntud Eesti kunstnikult Epp Margustelt. Järge Keteriini lugudele on oodata juba uuel aastal.
Tõtt-öelda oli „Keteriin Salaaias“ üldse kõige esimene käsikiri, mille ma kirjutasin, ent jätsin ta mõneks ajaks arvutisse laagerduma ja otsustasin alles sel suvel seda kirjastusele pakkuda. Mul on tõesti õnne olnud, sest kirjastuste uksed on olnud kõigele, mida pakkunud olen, lahkelt valla.
Varasem intensiivne loominguline põlemine, mis oli iseloomulik mu kirjutamise esimestele aastatele, on nüüdseks asendunud rahulikuma ja küpsema leegiga, mis laseb magada küll. Pigem üritan nüüd süžeekäike rohkem läbi mõelda ja panen teose keelelisele kvaliteedile senisest veel enam rõhku.
Ma pole kunagi võtnud kirjutamist kui tööd või rasket kohustust. Pigem on see minu jaoks lõbu, eneseteostus ja sügav sisemine vajadus seesuguse eneseväljenduse järele. See on minu maailm, milles ma tunnen end kõige enam rahulolevana ja olen õnnelik, et võin seda jagada ka lugejaga.

 Hiiu Lehe kodulehte saab piiluda siit.

Õnnepaluga õnne mustritest

Selle nädala esmaspäeva iseloomustamist võiks alustada sõnadega: kui ma raamatukokku jõudsin, istus Tõnu Õnnepalu juba leti taga ja laenutas lugejaile raamatuid. Tuntud kirjaniku ja luuletajaga kohtuma tõtates oli esimese hooga pisut kummastav teda leti taga sootuks tavapärasest erineva tegevuse juures näha. Esialgsest üllatusest üle saamiseks kaevusin kõigepealt vanade raamatute müügi valikusse ja kuulasin poole kõrvaga, kuidas raamatukoguhoidja rahva poolt armastatud kirjanikule laenutuse põhimõtteid selgitas. Pisut hiljem rääkisin Õnnepaluga tema uuest romaanist "Mandala",  mille sisututvustus tundus juba iseenesest huvi äratav.

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis.

Uurisin praegu Hiiumaal elavalt kirjanikult inspiratsiooniallikate kohta ja arutlesime õnne definitsiooni üle. Üks parimaid definitsioone õnne kohta, mis mulle endale ehk kõige enam meeldib, on väga lihtne ja lakooniline nagu tõde ise: Õnn on otsus. Otsus olla õnnelik või mitte. Ja nõnda lihtne see tegelikult ongi.

Me meeldiv jutuajamine jäi pooleli seetõttu, et laenutajad ja autogrammisõbrad ummistasid aegamööda letitaguse, ent kuna tuntud kirjanik on sage raamatukogu külaline, on kahtlemata edaspidigi võimalik temaga õnne valemite, nii Mandala kui kõikvõimalike muude sümboolsete elu keerdkäike peegeldavate mustrite, Hiiumaa kui loomingulist tegevust soodustava keskkonna ja palju muu üle mõttevahetust pidada.

"Mandala"  erakordselt sümpaatset kaanekujundust vaata Varraku kodulehelt siit.
Ja septembrikuus enim müüdud teoste ededabelit, kus Mandala on esimesel kohal, saab vaadata siit.

 

Marko Tiidelepp "Ruubeni liblikatest"

Raamatuarvustuste kirjutamisega tegelev Marko Tiidelepp, kes kirjutas üpris sooja ja positiivse arvustuse mu noorteromaanile "Martin Greeni juhtum", mida saab lugeda siit, kajastab lastekas.ee lehel ka mu uut romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia."

Oma arvustuses teeb ta lastele igati eakohases sõnastuses kokkuvõtte romaani sisust. Kuna ta räägib seejuures kokkuvõtlikult ära ka romaani sisu, panen arvustuse siia keskkonda üles lühendatud kujul, et neile, kel pole veel olnud mahti teost käes hoida, jääks alles põnevusmoment.

Pean tunnistama, et “Ruubeni liblikad: Kirsipiia” on ülimalt põnev lugemine. Kuigi esialgu tundub, et tegemist on tüdrukutele mõeldud noorteromaaniga (raamatul on roosad liblikatega kaaned), siis tegelikult sobib see lugemiseks nii tüdrukutele kui ka noormeestele.
Raamat algab nagu üks noortekas ikka – on üks lõpuklassi tüdruk, kel nimeks Kirsipiia Kirsimäe (sellise nime väljamõtlemise eest tuleks autorit “premeerida” 10 punktiga) ja üks viimasesse klassi tulnud uus kutt, kel nimeks Ruuben. Tüdruk on veidi ülekaaluline ja ta jumaldab üle kõige magusat. Noormees on aga tõeline prints – nii välimuselt kui ka käitumiselt.
Kohe romaani alguses hakkab juhtuma imelikke asju. /.../ Nüüd mõtlete, et see on tavaline armastusromaan – aga ei ole!
Autor seob ühtseks tervikuks argimaailma ja elu müstilisema poole. /.../
Väga keeruline ja samas põnev olukord, millest võib oodata, kes teab mida!
Mida lehekülg edasi, seda kindlamaks muutub teadmine, et armastus jääb. Raamatu lõpp on igal juhul üllatav.

Kiiri Saare uus noorteromaan on põnev lugemine, sest ega meil oma autoritelt palju selliseid raamatuid ei ilmu, kus tuuakse mängu müstika, deemonid ja inglid. Siin on need kõik olemas ning lisaks veel ilus ja salapärane armastuslugu.

Tekst: Marko Tiidelepp

Täismahus arvustuse ja sisukokkuvõtte leiab siit.

Endapoolseks kommentaariks ehk niipalju, et tõtt-öelda heitsin ma esialgu pisut meelt kaanekujunduse roosa värvi suhtes, kuna mu enda nägemus kaanest oli pigem midagi tumedat ja minimalistlikku. Mulle endale meeldis väga näiteks Martin Greeni kujundus ja lootsin, et tuleb ehk midagi sarnast.

"Teie kodulehel pole ühtki nii roosat raamatut!" ahastasin ma läbi kerge huumori kirjastajale. Ent mõeldes sihtgrupi eelistustele ja konsulteerides ka mitmete kunstnike ja selle ala asjatundjatega, võin kokkuvõtteks öelda, et kaanekujundus sai igati stiilne, pilkupüüdev annab hästi edasi romaani õrna ja romantilise sisu. Õnneks oli mul ka piisavalt valikuvõimalust erinevate kujunduste vahel ja ma sain selles osas väga palju kaasa rääkida.

Nimi Kirsipiia Kirsimäe sündis tõtt-öelda üpris juhuslikult, eelkõige ilmselt kõlalise sarnasuse tõttu. Kirsipiia nimi oli mul juba ammu enne romaani sündi olemas. See jäi mulle juhuslikult kõrva juba hulk aastaid tagasi, mil teostasin end algklasside õpetajana ja elasin ühes kenas ja armsas kesk-Eesti väikelinnas. Kuigi ma ei osanud tollal veel mõeldagi, et võiksin tegeleda raamatute kirjutamisega, teadsin sellegipoolest sisimas, et tahan selle nime kunagi kuidagi ära kasutada. Kus ja millal, polnud mul loomulikult aimugi. Nii see nimi lihtsalt ootas oma õiget aega mu meeltesügavuses ja tõusis justkui iseenesest pinnale hetkel, mil alustasin "Ruubeni liblikate" käsikirja kirjutamisega. Perekonnanimest niipalju, et Kirsimäe on mu ühe parima sõbranna neiupõlvenimi ja see on talle tänuks ta pikaaegse tingimusteta sõpruse eest.

Oktoobrikuu kultuurisündmuste keerises

Aeg lendab muudkui märkamatult edasi ja tegemisi, sündmusi ning kohtumisi toredate inimestega on olnud vahepeal nii palju, et siinses keskkonnas uudiste kajastamine on jäänud mõneks ajaks sootuks tahaplaanile. Üritan seda puudujääki nüüd kuidagimoodi siluda ja üht-teist ka siia üles laadida ja kirja panna. Kõigepealt, sel nädalal toimunud raamatukogupäevade raames õnnestus kohtuda mitmete toredate inimestega, muuhulgas eesti noore proosa imelapseks peetud kirjaniku Mehis Heinsaare, kirjaniku ja luuletaja Tõnu Õnnepaluga, kunstnik Valdek Alberiga. Samuti andis väga toreda ja informatiivse ülevaate Eesti Lastekirjanduse Keskuses töötav lastekirjanduse uurija Jaanika Palm, tehes laiahaardelise ja kaasakiskuva loengu eelmisel ja sel aastal ilmunud laste- ja noortekirjanduse kohta. Lisaks viis aasta Hiiumaa õpetajaks tituleeritud ja laulude looja ja muusikapedagoog Timo Lige baptistikoguduses läbi väga kaasakiskuva noortekontserdi "Alternatiiv", mis kaasas nii kohalikke kui naabersaarelt pärit noori. Kuna kohale võisid tulla kõik, kes end hingelt nooreks pidasid, oli saal väga erinevas vanuses rahvast täis. Uuel nädalal on ees ootamas veel luule- ja kohviõhtu kohaliku poetessi Ave Alavainuga, keda kindlasti tahaks kuulama minna. Kõigest sellest loodan siin ka lähemalt rääkida ja lisaks ka mingi ülevaate anda enda värskelt ilmunud ja ilmuva loomingu kajastamisest meedias ja veebis. Millest ma üldse alustan, ma ei teagi. Võib-olla Marko Tiidelepa kommentaarist mu värskelt ilmunud romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" kohta.

Akna taga sajab paksude valgete räitsakatena valget lund, talv on nii kummaliselt kiiresti tulnud, et mõtted on alles leekivpunaste ja hõõguvkollaste vahtralehtede ning niiskete hämarate õhtute juures. Joon kohvi ja kogun mõtteid. Vahel on sellised vaiksed poolhämarad hommikud, mil ei ole veel kuhugi kiire, kõige parem, iseendaga olemise aeg.

Katkend "Ruubeni liblikatest" Eesti Päevalehes

Nüüd siis selline tore uudis, et kel soovi minu uue romaani kohta natukene rohkem teada saada, siis on võimalik sellega tutvuda Eesti Päevalehe vahendusel. Katkendit"Ruubeni liblikatest" saab lugeda veebiversioonis siit:

http://www.epl.ee/news/kultuur/raamatukatkend-kiiri-saar-ruubeni-liblikad-kirsipiia.d?id=65106808

Teose sihtgrupp on peamiselt teismelised lugejad, keda paelub müstika ja romantika.

Raamatu laenutamisi ja kohalolekut kogus saab jälgida elektronkataloogi Urram ja Riksweb vahendusel. Kuna teos on alles hiljaaegu ilmunud, on ta paljudes raamatukogudes veel komplekteerimisel, kuigi mõnedes kogudes juba ka saadaval.

Elektronkataloogi Urram vahendusel saab laenutusi ja raamatu kohalolekut kogus jälgida siit:

http://u2.lugeja.ee/Avalik/teavik.jsp?teavikId=1228721

"Ruubeni liblikate" autoritutvustuse üks versioone

Oktoobrikuu libiseb vaikselt juba keskpaiga kanti ja vahepeal pole mahti olnudki siinset keskkonda täiendada. Pean püüdma end parandada. :)
Selles mõttes on blogipidamine siiski üks üpris tänuväärne tegevus, et teinekord on siit üsna hea mõnda varem kirja pandud materjali kusagil kasutada. Üks "Ruubeni liblikate" autoritutvustuse versioone raamatu kaanel oli näiteks ka seesugune, mu wordpressi blogis leiduv variant:

Kes ma olen? See näib mulle tihtipeale kõige keerukam küsimus üldse.
Võib-olla olengi kõigest kaks vaevuaimatavat jäljerida märjal liival, mille soolane valge vahuriba peagi merre pühib. Mõtted, mis mäletavad nii mõndagi – kevadist vihma, talvist karget valget puhtust, ritsikate saagimist sumedas suveõhtus, sügise värvikirevat vahtralehesadu. Ehk olengi vaid see, mida mu meeled suudavad meenutada ja sõrmed kirja panna? Mõtted, mis ma jätan endast kuhugi, Sulle lugeda. Raamatute ja ajakirjade kaante vahele. Veebikeskkonda. Kirjasõna läbi teistmoodi reaalsuseks muutunud hetked, mis kunagi näisid liiga tähendusrikkad, et neil niisama minna lasta.

Nõnda ma kõnningi üle ranna, läbi Su mõtete, jättes sinna samasuguseid märgi jälgi, mille vahulaine endasse neelab ja ära viib. Võib-olla tunned neis milleski kunagi ära iseenda. Võib-olla jagame koos mõnda mõtet või emotsiooni. Ja see on juba Su enda valik, hoiad neist kinni või ei.