Naeran mürinal, aga mu naer on kuri ja täis põlgust.
Ta teeb seda käskimatagi. Õhukese jääkirmega kaetud lumi praguneb jalgade all, sa hingad katkendlikult ja pinnapealselt nagu jahitav loom. Su juuksed takerduvad puude külge, sa kiljatad valust ja hirmust. Paanika, see on hea. Sellest tõotab tulla mu elu parim päev.
Ma ei unusta. Ma pole mingi alaarenenu, kes unustaks. Kuidas sa võisid üldse arvata, et ma unustan? Et aeg võiks muuta olematuks ja tähtsusetuks kogu alanduse, millesse sa mind tol päeval surusid nagu pahandust teinud kutsika.
Minusse kuude viisi settinud viha pääseb sisinal pinnale, juubeldab ühes minuga. Kes ütles, et kättemaks pole teraapia? See inimene pidi olema hull.
Su nägu, ülbe ja ilus nägu, on verega koos. Juuksepiirilt immitseb helepunase nirena verd su veatule valgele talvejopele. Kuid nüüd on see poriga koos ja rebenenud. Haavata saanud lind. Seda tegin mina. Mina, kas kuuled! Naudin teadmist sellest, et tungisin su haldjamaailma, rebisin selle pooleks ja tirisin su sealt jõhkralt välja. Turvatunne on lollide illusioon. Su barbimajake ühes ilusa eluga on kokku varisenud.
Heidad kiire kontrollpilgu seljataha. Ma olen sul kannul. Sellise mõnusa, muretu vahemaaga. Saaksin su kätte paari kiire sammuga, aga ma lasen sul joosta. Väsitan sind pelgalt lõbu pärast, et su meeleheidet pikendada. Et anda petlikku põgenemislootust. Lumeõieke, siin pole põgeneda kuhugi. Ainult mets ja tühermaa. Keegi ei kuule sind. Mitte keegi peale minu. Mõistad?
Vihkan su pikki sihvakaid jalgu ja kalleid saapaid. Vihkan su muretut elu. Sa oled ikka veel ilus, kuigi haletsusväärses seisus. Ilmselgelt muutub see veelgi haletsusväärsemaks, selles võid kindel olla.
Lõpuks ei viitsi ma enam joosta. Ma olen endiselt heas vormis, kuigi mitte enam esimeses nooruses. Teen kerge kiirenduse ja olen su kannul, haaran sul õlast. Puudutus tabab sind ootamatult. Sa kukud. Taipan liiga hilja, et tegin valearvestuse, komistan sulle otsa ja vannun, ajan end püsti, pühin pükstelt leheprügi, teise käega hoian sind paigal.
„Mida sa tahad? Mida sa tahad?“ karjud sa. Inglisilmad on pisarais.
See lõbustab mind, näha sind, ilusat ja kõrki, lõpuks ometi nõrga ja haavatavana. Inimese murdmiseks läheb teinekord õige vähe vaja.
Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar