Aprilli esimesil päevil jõuab teieni mu müstikalaadne lugu "Öö surnute aias." Tundsin sedapuhku vahelduseks realismi viljelemisele suurt lõbu müstika kirjutamisest. Fantaasia tootis ühe pöörase sündmuse teise järel, et oleks võimalikult õudne, jõle ja erinev tavapärasusest. Vahelduseks oli see päris lõbus väljakutse ning novell valmis kiiresti.
Lühidalt sisust:
Noormees näeb ühel pimedal ööl vana kiriku aias veidrat helendavat tüdrukut. Kiriklas, kus pole aastakümneid enam jumalateenistust peetud, süttivad korraga tuled ja õuele hakkavad voorima tumedasse riietunud kooljalikud inimesed. Otsus peletiste ballist osa võtta sünnib käigult, millesse peategelane kaasab ka oma iroonilisevõitu sõbra, kes silmamoondusi ei usu. Kas vägitükk ka hästi lõpeb, või läheb see elu maksma, sellest loe värskest aprillikuu ajakirjast "Saatus&Saladused", mis on peagi ilmumas!
Jõudsime
kohale veidi enne seitset. Meid võttis vastu pilkane pimedus. Raagus
puud õõtsutasid oma tumedaid tüvesid, kõik oli sünge ja
väljasurnud. Kiriku roostes ukselink ei allunud mu sõrmede survele,
nagu oleks uks lukus seisnud juba aastasadu. Aia tagumises servas
heljus piimjas tontlik udu. Vaatepilt oli kaugel meeliülendavast.
„Näed,“
nentis Siim jahedalt. „Mitte hingelistki.“
„Ootame
natuke,“ pakkusin.
„Mida
iganes. Kui su soov on end narriks teha, olen heameelega
publikuks.“
Ignoreerisin nööget. Läksime tagasi autosse. Siim
kuulas muusikat, mina jälgisin igavuse peletamiseks puulatvades
kisklevaid vareseid. Tegu paistis olevat kahe parve omavahelise
tüliga, milles kumbki osapool alla andma ei soostunud, vaid vastast
küünte ja nokkadega surnuks rebida püüdis. Õhk oli täis
vihaseid hääli ja musti sulgi.
Aeg
venis edasi ja pikapeale hakkas jahe.
„Head
hallutsinatsioonikütid,“ muigas Siim. „Kirik näeb niimoodi
välja, nagu kukuks otsekohe kokku. Siin pole aastakümneid ühtegi
teenistust peetud.“
Hakkasin
endalegi narrina tunduma. See paik oli viimane, kuhu täie aruga
inimene oma turvalise nelja seina vahelt hingepalsamit hankima
tuleks. Pigem saanuks siit usutavaid kaadreid mõne kodumaise
õudusfilmi tarbeks.
Täpselt
siis, kui sirutasin käe süütes tilpnevate võtmete järele, et
allaandmine omaks võtta, köitis miski aia tagumises servas mu
tähelepanu.
Keegi lähenes pikkamisi.
„Vaata!“
sosistasin.
Tunnistasime
tulijat üksisilmi. Kogu oli pikk, pisut kühmus ja üleni mustas. Ta
lähenes aegamisi ja kadus siis kiriku taha suurte sirelipõõsaste
varju silmist. See juhtus nõnda äkitsi, nagu oleksin vaid
vilksamisi vaimu näinud.
„Vanahalb
ise,“ mõmises Siim. „Teeme parem vehkat.“ Ta haigutas laialt
ja klõpsis telefonis uue loo mängima. Pimeduses helendama
sähvatanud esipaneel pani mu ootamatusest võpatama.
Olin
kahevahel. Mingi seitsmes meel teavitas mind, et kohe juhtub midagi.
Uudishimu kõditas tervitatavalt mu meeli ja sundis paigale jääma.
„Ootame
veel veidike,“ pakkusin. „Kui ta tagavärava kaudu tuli, oleks
loogiline, et ta jõuab peagi kiriku ette.“
„Nagunii
mingi hulgus. Jube mõte passida,“ arvas Siim.
Viivu
pärast selgus, et mu oletus osutus õigeks. Tulija ilmus nurga
tagant uuesti nähtavale. Tänavalt paistva tuhmi valguse paistel
seletas silm kõigest niipalju, et tegu on mustas mantlis mehega,
kelle kooljakahvatut nägu varjas kapuuts. Jõudsin märgata üle
mehe põse jooksvat pikka punaseservalist armi. Vareseparv sööstis
noolena puulatvadest alla ja vihises üle mehe pea. Õhk täitus
kileda kraaklemise ja musta sulerahega.
Mees
ei teinud linde märkamagi. Ta seisatas räämas ukse ees, nagu
kaalutleks midagi. Siis libises ta käsi taskusse ja uuesti ukse
juurde. Uks avanes ja hoones süttisid tuled. See juhtus taas
kummalise ebaloogilise kiirusega. Ere valgus kallas tontliku ümbruse
üle heleda kumaga, muutmata seda põrmugi kutsuvamaks. Taamal
varitsev udu kerkis kõrgemale ja värvus oranžiks. Mu sõõrmeteni
jõudis kirbe mädane lehk, nagu põletaks keegi märgi lehti.
Edasi
läks veel imelikumaks. Kirikuvärav avanes ja üksteise järel
hakkas õuele valguma inimesi. Kõik nad olid sama koolnukahvatute
nägude ja surmtõsiste ilmetega nagu must meeski. Rahvamass suundus
heledasti valgustatud hoone poole, vaatamata vasemale ega paremale.
Kõik nad olid veidralt tardunud olekuga ja ükski neist ei lausunud
sõnagi.
Silmitsesin
tulijaid, üritades aimata, missugune neist võiks olla Emilia.
Inimesi tuli veel ja veel – kari pikkade sorakil juustega piigasid,
punnpõskne naine, ühe silmaga mees, paar vibalikku armilist
noorukit, hirmuäratav kongus ninaga eit ja veel hulga muud rahvast,
kelle nägusid ma eristada ei suutnud. Kuulda polnud muud, kui
jalgade sahinat ja pikkade seelikute kahisemist.
„Milline
ta välja nägi?“ küsis Siim. Ta hääl kõlas kõrvulukustavas
vaikuses ehmatavalt valjuna.
„Helendav,“
kostsin.
„Seda
ma olen juba kuulnud. Blond, brünett?“
„Ma
ei tea, olin nii ähmis, et läks meelest.“
„Eriline
detektiiv,“ muigas Siim kõveralt. „Ütle nüüd, et oled praegu
hirmust püksi tegemas.“
„Miks
ma peaks?“
„Miks
sa ei võiks? Kõigest pakkumine.“
Krimpsutasin nägu. Siimu
iroonia oli häiriv.
Rahvasumm kadus kiriku süngesse
kangialusesse ja tulijate vool jäi harvemaks. Viimane saabuja oli
rangisjalgne sant, kel kulus valgustatud pühamusse jõudmiseks
üüratu aeg. Kuid lõpuks jõudis temagi pärale ja kõik jäi
uuesti vaikseks. Järele jäime vaid meie, öösse valgust paiskavad
aknasilmad ja imelik oranž udu, mis oli vahepeal kirikuni jõudnud.
„Mis
teeme siis?“ küsisin Siimult, kuigi teadsin väga hästi, mida ma
teha kavatsen. Peletiste ballist osa võtta.
„Mina
ootan siin,“ teatas Siim. „Ma pole eriline jumalasulane ja veel
vähem olen ma vaimude kummardaja.“
„Saad
kaua oodata.“
„Liiguta
end siis kiiremini.“
Avasin autoukse ja astusin välja. Otsekohe
lõi mulle näkku imal laibalehk, mis segunes puusuitsu kirbe
lõhnaga. Udu roomas kirikuukse poole ja noolis selle murenenud
treppi. Varesed piketeerisid sünge vihaga nagu äraneetud hinged
ümber kirikutorni ja tõid aeg-ajalt kuuldavale kiledaid
valuseguseid hüüatusi. Mu jalge ette pudenes üksik must sulg.
Noppisin selle millelegi mõtlemata üles, pistsin tasku ja hakkasin
hoone poole suunduma.
Mõne
sammu pärast kuulsin selja tagant autoukse tuhmi paugatust ja
naeratasin nõrgalt. Siim oli otsustanud mulle järgneda.
Võtsime
kohad sisse ukse juures. Väljast hakkas kostma imelikku praginat.
„Kirik
põleb,“ taipasin. „See neetud udu on kiriku põlema süüdanud!“
„Ole
nüüd,“ noomis Siim. „Udu ei saa midagi sellist teha.“
Mis
põlengu põhjustajaks ka oli, võttis see kiiresti üha
ulatuslikumaid mõõtmeid.
Vaatasin paanikas ringi. Kellelgi ei
paistnud leegitseva hoonega mingit asja olevat, nagu ei läheks nende
elud neile vähimatki korda. Uurisin üksisilmi inimesi. Rahvas püsis
vaikses tardumuses ja kuulas pinevil ilmeil jutlust, mis voolas mu
kõrvust mööda nagu uinutav veekohin. Ma ei suutnud eristada üht
ainumatki äratuntavat sõna.
Pikapeale jõudsin otsusele, et
Emilia peab olema kas pika blondi hobusesaba ja halli jopega tüdruk
või siis punakaspruunide laines juuste ning kastanitooni mantliga
piiga.
Terve
tunni vältel ei saanud ma kuigivõrd targemaks. Kirik leegitses
väljastpoolt, avatud uksest paiskus aeg-ajalt sisse tahmalõõska,
kuid see ei häirinud peale meie kedagi. Lõpuks pudenesid kõrged
aknad klirinal tükkideks, killud lendasid miinirahena üle ruumi
laiali ja tule punane keel sirutus üle lae, limpsas korraks
kroonlühtrit ning kadus siis. Inimestel ei paistnud surmaohust
endiselt sooja ega külma olevat. Nad avasid lauluraamatud ja
alustasid püha viisiga, mis jõudis minuni ebaloomuliku undamise ja
ägamisena, mis üha tuure kogus. Selle keskelt end leida oli tõeline
piin.
Täitsime
kombetalitust täiesti masinlikult, nagu märkasime koguduseliikmeid
tegevat – tõusime ja istusime siis, kui teisedki. Laulda me kumbki
ei söandanud, kuigi mu kõrval istuv eemaletõukavalt punnissilmne
laibanäoline naine mulle peaaegu sunniviisiliselt oma lauluraamatu
pihku pistis. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis iga hetk läbi
leekide välja hüppama ning põgenema. Ometigi hoidis mingi hirmust
tugevam jõud meid paigal.
Lõpuks
paistis, nagu hakkaks jumalateenistus läbi saama. Papp komberdas
kantslist alla ja kadus longates kuhugi tagaruumi. Hoolimata kogu
jutluse aja väldanud peataolekust teadsin ühtäkki, mida pean
tegema. Kui inimesed viimaseks ülistuslauluks taas püsti tõusid,
nihkusin punnsilmale lähemale lootuses, et kuna ta mulle oma
raamatut pakkus, ehk ei tõrgu ta ka tillukest infokübet jagamast.
Siim
jälgis mu ponnistusi, higistas ning närveeris. Leegid ahmisid ta
tossude kummitaldu ja muutsid need sulavaks nätsutaoliseks massiks.
Ruum oli muutunud põrgupalavaks.
„Vabandust,“
ütlesin võimalikult neutraalsel häälel ja osutasin esiridades
istuvate piigade poole, „kas te oskate mulle öelda, kes neist
tüdrukutest on Emilia?“
Naine
silmitses mind uurivalt. Üks tema silm oli sinine ja teine võikalt
ereroheline. Naine levitas endast nõrka mädanenud pirnide lehka.
Üritasin mitte mõelda võimalusele, mis peaks saama siis, kui ta
äkki kiledal häälel karjuma pistaks ja mulle küüntega näkku
kargaks. Ilmeksimatu meeltesegadus ta näol andis kartuseks alust.
Õnneks ei juhtunud midagi sellist. Vaatlustulemusega rahule jäänud,
osutas ta lõpuks oma konkssõrmega pika ruuge juuksepahmakaga
tüdrukule.
Minust
hoovas üle kergendus.
„Tänan,“ pomisesin ja andsin raamatu
tagasi.
„Seesama
pruunipäine,“ nentisin Siimule.
„See ei tähenda veel, et
plika helendaks.“ Mu semu näol pärlendasid higipiisad ja juuksed
kleepusid põskede külge. Ta oli tossud jalast lükanud, need olid
täielikult söestunud ja suitsesid nagu kaks takukoonalt.
Hoolimata
sellest, et jumalateenistuse lõpp venis siiski ligemale
aastapikkuseks, mille vältel kartsin kiriku maani maha põlevat, sai
see lõpuks läbi. Rahvas hakkas välja voorima. Pidasin
ruugejuukselist neiut pingsalt silmas, üritades ennetada võimalust,
et tal õnnestub märkamatult minema lipsata.
Ilmselt
mõistis tüdruk mingi seitsmenda meelega, et keegi teda ainiti
luurab, kuna korraga vaatas ta täpselt meie suunas.
„Näe,
Julia Roberts!“ hüüatas Emiliat märganud Siim spontaanselt,
selge valju häälega, nagu tal vahel kombeks. Vahekäiku troppis
ummistav ja üksteisega pominal jutlev kooljalik mass jäi paugupealt
vait ja kõigi pilgud pöördusid meile. Inimeste silmist vaatas
vastu ehmatav tühjus.
Värvusin näost tumepunaseks. Nende
kummituslike olevuste tähelepanu köitmine oli viimane, mida tahta.
Õnneks kestis vahejuhtum vaid silmapilgu. Meid pilguga üle mõõtnud,
läks inimmass uuesti liikvele ja pudenes pimenevale õuele laiali.
Kui
pruunijuukseline tüdruk lähemale hõljus, märkasin, et Siimul oli
tõesti mingil määral õigus – tüdruk sarnanes tõepoolest Julia
Robertsiga – pikad ruuged juuksed raamisid ta isikupärast nägu ja
olekust kiirgas hirvelikku haavatavust. Ta silmad olid suured ja
hallid, peatudes kõigel läbistava röntgenikiirena. Veidral kombel
näis (väidetavalt) helendav Emilia kõigist teda ümbritsevatest
tontlikest kogudest kõige inimlikum. Peaaegu elusana. Ülejäänute
puhul ma seda väita ei saanud. Nähtav sarnanes üha enam mingile
žombide riitusele.
Lasin
tüdrukul endast mööduda, püüdes teda samal ajal mitte silmist
kaotada.
Kui
me õuele jõudsime, polnud mu jahmatusel piire. Hoone seintel polnud
ainsatki tahmatriipu, rääkimata mingisugustest põlemisjälgedest.
Sein oli täpselt sama külm, hall ja murenev nagu ennistki. Ka udu
oli trepilt kadunud ja aia tagumisse serva, sirelipõõsaste taha
taandunud. Õhus heljus niiskuse ja hüljatuse halvaendelist
lõhna.
Viivu pärast kustusid kiriklas tuled, sama äkki nagu
olid süttinud, ja hoone nägi välja täpselt nii tontlik ja
väljasurnud kui ennist. Inimesed voorisid tänavale nagu kühmus
mustad linnud ja kadusid kiiresti silmist. Mõned koondusid
paariinimeseliste gruppidena ja näisid omavahel infot vahetavat.
Minuni kandus see ebamäärase gongilöökidele sarnaneva kuminana,
mis vaid aimamisi artikuleeritud inimkõnet meenutas.
Emilia
oli jäänud paari tüdruku seltsi vana ligustriheki kõrvale seisma
ja paistis midagi rääkivat. Tänavalampide ähmane valgus langes ta
valgele nahale ja lõi selle nõrgalt helendama. Vaatepilt oli sama
nõiduslik ja ilmvõimatu nagu nädal tagasi.
Paljajalgne
ja higist leemendav Siim seisatas trepil, süütas sigareti ja ootas,
mida ma järgmiseks ette võtta kavatsen.
Selsamal
hetkel, mil otsustasin Emilia juurde minna, et teda kõnetada, astus
minu juurde pikk mustas mantlis heidutav kogu. Seesama, keda olime
kirikuõuel esimesena märganud. Tal olid tihedad mustad kulmud ja
morn surnumatja ilme. Arm ta põsel ulatus kulmuni. Olles mind
pealaest jalatallani oma külma pilguga uurinud, avas ta suu ning
küsis midagi. See kõlas nõnda, nagu oleks tuul kohisenud.
Mõistagi
ei osanud kuuldavale tuua ei musta ega valget.
Mees kordas
küsimust, tuulemühin ta hääles tugevnes, selles oli kuulda
põlispuude naksumist ja tormis vaevleva laane piina, kuid ma olin
endiselt taipamatu, pimeduse ja jahmatusega löödud. Heitsin lõksus
roti kombel meeleheitliku pilgu Emilia poole. Ta nahk lõõmas nüüd
ereda sinaka kumaga, nagu oleks ta sisemuses süttinud sadu lampe.
Vaatepilt oli hämmastav. Enda meelehärmiks märkasin, et Emilia on
jutu lõpetanud ja suundub koos kaaslastega värava poole.
Mees
ütles veel midagi. Ta sõnad tekitasid minus külma tuulehoovuse,
mis mind korraks maast üles kergitas. Mind läbis paanikahoog. Mees
paistis mu reaktsiooni pahaks panevat. Kui mu tallad jälle maapinda
puudutasid, raputas ta ägedalt pead ja sirutas midagi minu poole.
Tema peopesal lebas tilluke roostes võti, üle mille joonistus pikk
verevärvi triip. Taipamata, mida sellega tuleb teha, võtsin pakutu
vastu. Seepeale pööras kohisev mees selja ja kadus vaimuna
tihenevasse pimedusse silmist.
Painaja
küüsist pääsenud, andsin Siimule märku endale järgneda ja
tormasin tänavale. See oli inimtühi.
„Ta
ei saanud nii ruttu kaduda. Alles ta astus väravast välja,“ oli
Siim mõistmatu.
„Oled
sa tänases öös ühtainukestki normaalset asja näinud?“ väitsin
vastu.
Udu
pressis kirikut ümbritsevate sammaldunud aialippide alt läbi ja
immitses sõiduteele. Nüüd oli see omandanud mürkrohelise
varjundi.
„Vasakule
või paremale?“ küsisin.
Siim jõllitas udu. Sellest hoovas
võigast mädanenud köögiviljade lehka. Suutsin eristada kartuleid
ja kõrvitsaid. „Vasakule.“
Jooksin tänava lõpuni, hingeldav
Siim kannul, kõrvaklapid jooksu rütmis rinnal rappumas. Korraga
hakkas mu taskus miski rabelema ja väljapääsu otsima. Mind kriipis
terav küüs. Ootamatu valuaisting sundis mu seisatama. Järgnevalt
olin tunnistajaks vaatepildile, kuidas sulg, mille olin ennist üles
korjanud, otse mu silme all kirevasuliseks linnuks moondus ja
tiibadega meeleheitlikult rapsides minema lendas.
Tõstsin
tempot ja jätkasin otsimist. Järgmisel tänavanurgal märkasin
kergendustundega ruuget juuksepahmakat. Emilia oli oma kaaslased maha
jätnud ja eemaldus üksipäini.
Mul kulus temani jõudmiseks
kõigest mõni katkendlik hingetõmme. Peale musta mehega kohtumist
olin omandanud imekspandava kiiruse. Siim lõõtsutas kaugel
tagapool.
„Emilia,
kas…“ alustasin ja haarasin tal käsivarrest.
Mõistagi
poleks ma pidanud seda tegema. Sain sellest aru sekundi murdosa
hiljem. Siis, kui ma enam midagi parata polnud.
Emilia pööras
end ringi, pilgus hämmeldus, äratundmine ja valu. Järgmisel
silmapilgul varises ta koost ja pudenes tuhaks. Tuul paiskas
tuhakübemeid vastu mu nägu, keerutas kõrgele õhku ja kandis
minema. Üle mu pea sööstis käratsev vareseparv, kirevasuline lind
lohmakalt laperdades kannul.
Hakkas
sadama. See oli must vihm, mis jättis asfaldile inetud määrdunud
plekke, mis üha laienesid. Lõpuks nägi kogu maapind välja nagu
tõrvaga üle valatud. Vihm piitsutas mind valusasti, muutes mu
pikkamisi pigitombuks, kellel oli võimatu paigast liikuda. Üle
tänava kaikus hauatagune naer.
Ärkasin
üleni higisena. Akna taga helendas nõrk hommikuhahetus. Olin oma
toas, kõigi oma turvaliste ja tavaliste asjade keskel. Miski mu
paremas peopesas tuikas valutada. Avasin oma pihu. Seal lebas roostes
võti, mille kramplikust pigistamisest oli mu nahale jäänud punane
muljumisjälg. Roostetriip oli värvunud hõbedaseks. Siis taipasin
veel midagi.
Ma
polnud voodis üksi.
Foto on pärit veebist.