teisipäev, 24. märts 2015

Ajalehe "Hiiuelu" artikkel minu kohtumisest lugejatega emakeelepäeval


Minu kohtumist lugejatega emakeelepäeva raames kajastas ka ajaleht Hiiuelu, mis räägib suurematest ja väiksematest Hiiu saarel toimuvatest sündmustest.
Kohtumisele tagasi mõeldes pean nentima, et see oli üks meeldivaimaid. Mulle pole eales nii palju küsimusi esitatud ja sedavõrd suurt huvi tuntud. Samuti olen kogemuse võrra rikkam, et väiksearvulisema publiku keskel on olemine märksa soojem ja hubasem, inimesed avanevad kiiremini, kontakt autoriga on palju vahetum ja ükski huvi pakkuv küsimus ei jää vastuseta. Planeeritud tunniajaline kohtumine venis inimeste huvi tõttu palju pikemaks. Lahkusin tõeliselt sooja tunde ja imeilusa kingitusega.
Aitäh kutsumast, Tiia!

Artikliga saad tutvust teha siin:


http://www.hiiuelu.ee/artiklid/kirjanik-kiiri-saar-r%C3%A4%C3%A4kis-emakeelep%C3%A4eval-oma-loomingust 



Foto võetud veebist. Küünlaleegi jõud on pärast pikka talve veel praegugi, mil päev palju pikem ja valgem, nii tugev ja kutsuv. 








Eeltutvustuseks katkend novellist "Öö surnute aias"



Aprilli esimesil päevil jõuab teieni mu müstikalaadne lugu "Öö surnute aias." Tundsin sedapuhku vahelduseks realismi viljelemisele suurt lõbu müstika kirjutamisest. Fantaasia tootis ühe pöörase sündmuse teise järel, et oleks võimalikult õudne, jõle ja erinev tavapärasusest. Vahelduseks oli see päris lõbus väljakutse ning novell valmis kiiresti.
Lühidalt sisust: 
Noormees näeb ühel pimedal ööl vana kiriku aias veidrat helendavat tüdrukut. Kiriklas, kus pole aastakümneid enam jumalateenistust peetud, süttivad korraga tuled ja õuele hakkavad voorima tumedasse riietunud kooljalikud inimesed. Otsus peletiste ballist osa võtta sünnib käigult, millesse peategelane kaasab ka oma iroonilisevõitu sõbra, kes silmamoondusi ei usu. Kas vägitükk ka hästi lõpeb, või läheb see elu maksma, sellest loe värskest aprillikuu ajakirjast "Saatus&Saladused", mis on peagi ilmumas! 


Jõudsime kohale veidi enne seitset. Meid võttis vastu pilkane pimedus. Raagus puud õõtsutasid oma tumedaid tüvesid, kõik oli sünge ja väljasurnud. Kiriku roostes ukselink ei allunud mu sõrmede survele, nagu oleks uks lukus seisnud juba aastasadu. Aia tagumises servas heljus piimjas tontlik udu. Vaatepilt oli kaugel meeliülendavast.
Näed,“ nentis Siim jahedalt. „Mitte hingelistki.“
Ootame natuke,“ pakkusin.
Mida iganes. Kui su soov on end narriks teha, olen heameelega publikuks.“
Ignoreerisin nööget. Läksime tagasi autosse. Siim kuulas muusikat, mina jälgisin igavuse peletamiseks puulatvades kisklevaid vareseid. Tegu paistis olevat kahe parve omavahelise tüliga, milles kumbki osapool alla andma ei soostunud, vaid vastast küünte ja nokkadega surnuks rebida püüdis. Õhk oli täis vihaseid hääli ja musti sulgi.
Aeg venis edasi ja pikapeale hakkas jahe.
Head hallutsinatsioonikütid,“ muigas Siim. „Kirik näeb niimoodi välja, nagu kukuks otsekohe kokku. Siin pole aastakümneid ühtegi teenistust peetud.“
Hakkasin endalegi narrina tunduma. See paik oli viimane, kuhu täie aruga inimene oma turvalise nelja seina vahelt hingepalsamit hankima tuleks. Pigem saanuks siit usutavaid kaadreid mõne kodumaise õudusfilmi tarbeks.
Täpselt siis, kui sirutasin käe süütes tilpnevate võtmete järele, et allaandmine omaks võtta, köitis miski aia tagumises servas mu tähelepanu.
Keegi lähenes pikkamisi.
Vaata!“ sosistasin.
Tunnistasime tulijat üksisilmi. Kogu oli pikk, pisut kühmus ja üleni mustas. Ta lähenes aegamisi ja kadus siis kiriku taha suurte sirelipõõsaste varju silmist. See juhtus nõnda äkitsi, nagu oleksin vaid vilksamisi vaimu näinud.
Vanahalb ise,“ mõmises Siim. „Teeme parem vehkat.“ Ta haigutas laialt ja klõpsis telefonis uue loo mängima. Pimeduses helendama sähvatanud esipaneel pani mu ootamatusest võpatama.
Olin kahevahel. Mingi seitsmes meel teavitas mind, et kohe juhtub midagi. Uudishimu kõditas tervitatavalt mu meeli ja sundis paigale jääma.
Ootame veel veidike,“ pakkusin. „Kui ta tagavärava kaudu tuli, oleks loogiline, et ta jõuab peagi kiriku ette.“
Nagunii mingi hulgus. Jube mõte passida,“ arvas Siim.
Viivu pärast selgus, et mu oletus osutus õigeks. Tulija ilmus nurga tagant uuesti nähtavale. Tänavalt paistva tuhmi valguse paistel seletas silm kõigest niipalju, et tegu on mustas mantlis mehega, kelle kooljakahvatut nägu varjas kapuuts. Jõudsin märgata üle mehe põse jooksvat pikka punaseservalist armi. Vareseparv sööstis noolena puulatvadest alla ja vihises üle mehe pea. Õhk täitus kileda kraaklemise ja musta sulerahega.
Mees ei teinud linde märkamagi. Ta seisatas räämas ukse ees, nagu kaalutleks midagi. Siis libises ta käsi taskusse ja uuesti ukse juurde. Uks avanes ja hoones süttisid tuled. See juhtus taas kummalise ebaloogilise kiirusega. Ere valgus kallas tontliku ümbruse üle heleda kumaga, muutmata seda põrmugi kutsuvamaks. Taamal varitsev udu kerkis kõrgemale ja värvus oranžiks. Mu sõõrmeteni jõudis kirbe mädane lehk, nagu põletaks keegi märgi lehti.
Edasi läks veel imelikumaks. Kirikuvärav avanes ja üksteise järel hakkas õuele valguma inimesi. Kõik nad olid sama koolnukahvatute nägude ja surmtõsiste ilmetega nagu must meeski. Rahvamass suundus heledasti valgustatud hoone poole, vaatamata vasemale ega paremale. Kõik nad olid veidralt tardunud olekuga ja ükski neist ei lausunud sõnagi.
Silmitsesin tulijaid, üritades aimata, missugune neist võiks olla Emilia. Inimesi tuli veel ja veel – kari pikkade sorakil juustega piigasid, punnpõskne naine, ühe silmaga mees, paar vibalikku armilist noorukit, hirmuäratav kongus ninaga eit ja veel hulga muud rahvast, kelle nägusid ma eristada ei suutnud. Kuulda polnud muud, kui jalgade sahinat ja pikkade seelikute kahisemist. 
Milline ta välja nägi?“ küsis Siim. Ta hääl kõlas kõrvulukustavas vaikuses ehmatavalt valjuna.
Helendav,“ kostsin.
Seda ma olen juba kuulnud. Blond, brünett?“
Ma ei tea, olin nii ähmis, et läks meelest.“
Eriline detektiiv,“ muigas Siim kõveralt. „Ütle nüüd, et oled praegu hirmust püksi tegemas.“
Miks ma peaks?“
Miks sa ei võiks? Kõigest pakkumine.“
Krimpsutasin nägu. Siimu iroonia oli häiriv.
Rahvasumm kadus kiriku süngesse kangialusesse ja tulijate vool jäi harvemaks. Viimane saabuja oli rangisjalgne sant, kel kulus valgustatud pühamusse jõudmiseks üüratu aeg. Kuid lõpuks jõudis temagi pärale ja kõik jäi uuesti vaikseks. Järele jäime vaid meie, öösse valgust paiskavad aknasilmad ja imelik oranž udu, mis oli vahepeal kirikuni jõudnud.
Mis teeme siis?“ küsisin Siimult, kuigi teadsin väga hästi, mida ma teha kavatsen. Peletiste ballist osa võtta.
Mina ootan siin,“ teatas Siim. „Ma pole eriline jumalasulane ja veel vähem olen ma vaimude kummardaja.“
Saad kaua oodata.“
Liiguta end siis kiiremini.“
Avasin autoukse ja astusin välja. Otsekohe lõi mulle näkku imal laibalehk, mis segunes puusuitsu kirbe lõhnaga. Udu roomas kirikuukse poole ja noolis selle murenenud treppi. Varesed piketeerisid sünge vihaga nagu äraneetud hinged ümber kirikutorni ja tõid aeg-ajalt kuuldavale kiledaid valuseguseid hüüatusi. Mu jalge ette pudenes üksik must sulg. Noppisin selle millelegi mõtlemata üles, pistsin tasku ja hakkasin hoone poole suunduma.
Mõne sammu pärast kuulsin selja tagant autoukse tuhmi paugatust ja naeratasin nõrgalt. Siim oli otsustanud mulle järgneda.

Võtsime kohad sisse ukse juures. Väljast hakkas kostma imelikku praginat.
Kirik põleb,“ taipasin. „See neetud udu on kiriku põlema süüdanud!“
Ole nüüd,“ noomis Siim. „Udu ei saa midagi sellist teha.“
Mis põlengu põhjustajaks ka oli, võttis see kiiresti üha ulatuslikumaid mõõtmeid.
Vaatasin paanikas ringi. Kellelgi ei paistnud leegitseva hoonega mingit asja olevat, nagu ei läheks nende elud neile vähimatki korda. Uurisin üksisilmi inimesi. Rahvas püsis vaikses tardumuses ja kuulas pinevil ilmeil jutlust, mis voolas mu kõrvust mööda nagu uinutav veekohin. Ma ei suutnud eristada üht ainumatki äratuntavat sõna.
Pikapeale jõudsin otsusele, et Emilia peab olema kas pika blondi hobusesaba ja halli jopega tüdruk või siis punakaspruunide laines juuste ning kastanitooni mantliga piiga.
Terve tunni vältel ei saanud ma kuigivõrd targemaks. Kirik leegitses väljastpoolt, avatud uksest paiskus aeg-ajalt sisse tahmalõõska, kuid see ei häirinud peale meie kedagi. Lõpuks pudenesid kõrged aknad klirinal tükkideks, killud lendasid miinirahena üle ruumi laiali ja tule punane keel sirutus üle lae, limpsas korraks kroonlühtrit ning kadus siis. Inimestel ei paistnud surmaohust endiselt sooja ega külma olevat. Nad avasid lauluraamatud ja alustasid püha viisiga, mis jõudis minuni ebaloomuliku undamise ja ägamisena, mis üha tuure kogus. Selle keskelt end leida oli tõeline piin.
Täitsime kombetalitust täiesti masinlikult, nagu märkasime koguduseliikmeid tegevat – tõusime ja istusime siis, kui teisedki. Laulda me kumbki ei söandanud, kuigi mu kõrval istuv eemaletõukavalt punnissilmne laibanäoline naine mulle peaaegu sunniviisiliselt oma lauluraamatu pihku pistis. Hoidsime hinge kinni ja olime valmis iga hetk läbi leekide välja hüppama ning põgenema. Ometigi hoidis mingi hirmust tugevam jõud meid paigal.
Lõpuks paistis, nagu hakkaks jumalateenistus läbi saama. Papp komberdas kantslist alla ja kadus longates kuhugi tagaruumi. Hoolimata kogu jutluse aja väldanud peataolekust teadsin ühtäkki, mida pean tegema. Kui inimesed viimaseks ülistuslauluks taas püsti tõusid, nihkusin punnsilmale lähemale lootuses, et kuna ta mulle oma raamatut pakkus, ehk ei tõrgu ta ka tillukest infokübet jagamast.
Siim jälgis mu ponnistusi, higistas ning närveeris. Leegid ahmisid ta tossude kummitaldu ja muutsid need sulavaks nätsutaoliseks massiks. Ruum oli muutunud põrgupalavaks.
Vabandust,“ ütlesin võimalikult neutraalsel häälel ja osutasin esiridades istuvate piigade poole, „kas te oskate mulle öelda, kes neist tüdrukutest on Emilia?“
Naine silmitses mind uurivalt. Üks tema silm oli sinine ja teine võikalt ereroheline. Naine levitas endast nõrka mädanenud pirnide lehka. Üritasin mitte mõelda võimalusele, mis peaks saama siis, kui ta äkki kiledal häälel karjuma pistaks ja mulle küüntega näkku kargaks. Ilmeksimatu meeltesegadus ta näol andis kartuseks alust. Õnneks ei juhtunud midagi sellist. Vaatlustulemusega rahule jäänud, osutas ta lõpuks oma konkssõrmega pika ruuge juuksepahmakaga tüdrukule.
Minust hoovas üle kergendus.
„Tänan,“ pomisesin ja andsin raamatu tagasi.
Seesama pruunipäine,“ nentisin Siimule.
„See ei tähenda veel, et plika helendaks.“ Mu semu näol pärlendasid higipiisad ja juuksed kleepusid põskede külge. Ta oli tossud jalast lükanud, need olid täielikult söestunud ja suitsesid nagu kaks takukoonalt.
Hoolimata sellest, et jumalateenistuse lõpp venis siiski ligemale aastapikkuseks, mille vältel kartsin kiriku maani maha põlevat, sai see lõpuks läbi. Rahvas hakkas välja voorima. Pidasin ruugejuukselist neiut pingsalt silmas, üritades ennetada võimalust, et tal õnnestub märkamatult minema lipsata.
Ilmselt mõistis tüdruk mingi seitsmenda meelega, et keegi teda ainiti luurab, kuna korraga vaatas ta täpselt meie suunas.
Näe, Julia Roberts!“ hüüatas Emiliat märganud Siim spontaanselt, selge valju häälega, nagu tal vahel kombeks. Vahekäiku troppis ummistav ja üksteisega pominal jutlev kooljalik mass jäi paugupealt vait ja kõigi pilgud pöördusid meile. Inimeste silmist vaatas vastu ehmatav tühjus.
Värvusin näost tumepunaseks. Nende kummituslike olevuste tähelepanu köitmine oli viimane, mida tahta. Õnneks kestis vahejuhtum vaid silmapilgu. Meid pilguga üle mõõtnud, läks inimmass uuesti liikvele ja pudenes pimenevale õuele laiali.
Kui pruunijuukseline tüdruk lähemale hõljus, märkasin, et Siimul oli tõesti mingil määral õigus – tüdruk sarnanes tõepoolest Julia Robertsiga – pikad ruuged juuksed raamisid ta isikupärast nägu ja olekust kiirgas hirvelikku haavatavust. Ta silmad olid suured ja hallid, peatudes kõigel läbistava röntgenikiirena. Veidral kombel näis (väidetavalt) helendav Emilia kõigist teda ümbritsevatest tontlikest kogudest kõige inimlikum. Peaaegu elusana. Ülejäänute puhul ma seda väita ei saanud. Nähtav sarnanes üha enam mingile žombide riitusele.
Lasin tüdrukul endast mööduda, püüdes teda samal ajal mitte silmist kaotada.
Kui me õuele jõudsime, polnud mu jahmatusel piire. Hoone seintel polnud ainsatki tahmatriipu, rääkimata mingisugustest põlemisjälgedest. Sein oli täpselt sama külm, hall ja murenev nagu ennistki. Ka udu oli trepilt kadunud ja aia tagumisse serva, sirelipõõsaste taha taandunud. Õhus heljus niiskuse ja hüljatuse halvaendelist lõhna.
Viivu pärast kustusid kiriklas tuled, sama äkki nagu olid süttinud, ja hoone nägi välja täpselt nii tontlik ja väljasurnud kui ennist. Inimesed voorisid tänavale nagu kühmus mustad linnud ja kadusid kiiresti silmist. Mõned koondusid paariinimeseliste gruppidena ja näisid omavahel infot vahetavat. Minuni kandus see ebamäärase gongilöökidele sarnaneva kuminana, mis vaid aimamisi artikuleeritud inimkõnet meenutas.
Emilia oli jäänud paari tüdruku seltsi vana ligustriheki kõrvale seisma ja paistis midagi rääkivat. Tänavalampide ähmane valgus langes ta valgele nahale ja lõi selle nõrgalt helendama. Vaatepilt oli sama nõiduslik ja ilmvõimatu nagu nädal tagasi.
Paljajalgne ja higist leemendav Siim seisatas trepil, süütas sigareti ja ootas, mida ma järgmiseks ette võtta kavatsen.
Selsamal hetkel, mil otsustasin Emilia juurde minna, et teda kõnetada, astus minu juurde pikk mustas mantlis heidutav kogu. Seesama, keda olime kirikuõuel esimesena märganud. Tal olid tihedad mustad kulmud ja morn surnumatja ilme. Arm ta põsel ulatus kulmuni. Olles mind pealaest jalatallani oma külma pilguga uurinud, avas ta suu ning küsis midagi. See kõlas nõnda, nagu oleks tuul kohisenud.
Mõistagi ei osanud kuuldavale tuua ei musta ega valget.
Mees kordas küsimust, tuulemühin ta hääles tugevnes, selles oli kuulda põlispuude naksumist ja tormis vaevleva laane piina, kuid ma olin endiselt taipamatu, pimeduse ja jahmatusega löödud. Heitsin lõksus roti kombel meeleheitliku pilgu Emilia poole. Ta nahk lõõmas nüüd ereda sinaka kumaga, nagu oleks ta sisemuses süttinud sadu lampe. Vaatepilt oli hämmastav. Enda meelehärmiks märkasin, et Emilia on jutu lõpetanud ja suundub koos kaaslastega värava poole.
Mees ütles veel midagi. Ta sõnad tekitasid minus külma tuulehoovuse, mis mind korraks maast üles kergitas. Mind läbis paanikahoog. Mees paistis mu reaktsiooni pahaks panevat. Kui mu tallad jälle maapinda puudutasid, raputas ta ägedalt pead ja sirutas midagi minu poole. Tema peopesal lebas tilluke roostes võti, üle mille joonistus pikk verevärvi triip. Taipamata, mida sellega tuleb teha, võtsin pakutu vastu. Seepeale pööras kohisev mees selja ja kadus vaimuna tihenevasse pimedusse silmist.
Painaja küüsist pääsenud, andsin Siimule märku endale järgneda ja tormasin tänavale. See oli inimtühi.
Ta ei saanud nii ruttu kaduda. Alles ta astus väravast välja,“ oli Siim mõistmatu.
Oled sa tänases öös ühtainukestki normaalset asja näinud?“ väitsin vastu.
Udu pressis kirikut ümbritsevate sammaldunud aialippide alt läbi ja immitses sõiduteele. Nüüd oli see omandanud mürkrohelise varjundi.
Vasakule või paremale?“ küsisin.
Siim jõllitas udu. Sellest hoovas võigast mädanenud köögiviljade lehka. Suutsin eristada kartuleid ja kõrvitsaid. „Vasakule.“
Jooksin tänava lõpuni, hingeldav Siim kannul, kõrvaklapid jooksu rütmis rinnal rappumas. Korraga hakkas mu taskus miski rabelema ja väljapääsu otsima. Mind kriipis terav küüs. Ootamatu valuaisting sundis mu seisatama. Järgnevalt olin tunnistajaks vaatepildile, kuidas sulg, mille olin ennist üles korjanud, otse mu silme all kirevasuliseks linnuks moondus ja tiibadega meeleheitlikult rapsides minema lendas.
Tõstsin tempot ja jätkasin otsimist. Järgmisel tänavanurgal märkasin kergendustundega ruuget juuksepahmakat. Emilia oli oma kaaslased maha jätnud ja eemaldus üksipäini.
Mul kulus temani jõudmiseks kõigest mõni katkendlik hingetõmme. Peale musta mehega kohtumist olin omandanud imekspandava kiiruse. Siim lõõtsutas kaugel tagapool.
Emilia, kas…“ alustasin ja haarasin tal käsivarrest.
Mõistagi poleks ma pidanud seda tegema. Sain sellest aru sekundi murdosa hiljem. Siis, kui ma enam midagi parata polnud.
Emilia pööras end ringi, pilgus hämmeldus, äratundmine ja valu. Järgmisel silmapilgul varises ta koost ja pudenes tuhaks. Tuul paiskas tuhakübemeid vastu mu nägu, keerutas kõrgele õhku ja kandis minema. Üle mu pea sööstis käratsev vareseparv, kirevasuline lind lohmakalt laperdades kannul.
Hakkas sadama. See oli must vihm, mis jättis asfaldile inetud määrdunud plekke, mis üha laienesid. Lõpuks nägi kogu maapind välja nagu tõrvaga üle valatud. Vihm piitsutas mind valusasti, muutes mu pikkamisi pigitombuks, kellel oli võimatu paigast liikuda. Üle tänava kaikus hauatagune naer.
Ärkasin üleni higisena. Akna taga helendas nõrk hommikuhahetus. Olin oma toas, kõigi oma turvaliste ja tavaliste asjade keskel. Miski mu paremas peopesas tuikas valutada. Avasin oma pihu. Seal lebas roostes võti, mille kramplikust pigistamisest oli mu nahale jäänud punane muljumisjälg. Roostetriip oli värvunud hõbedaseks. Siis taipasin veel midagi.
Ma polnud voodis üksi.




Foto on pärit veebist.










kolmapäev, 18. märts 2015

Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega



Küsimusi ja vastuseid kohtumiselt lugejatega emakeelepäeva raames. Neid oli nii palju ja mu analüütiline meel salvestas need tahtmatult. Olgu siis laiemale üldsusele ka tutvumiseks. 


Miks kirjutad, mida see sulle endale annab? Kirjutan eelkõige seepärast, et mulle meeldib end kirjasõna kaudu väljendada. Kindlasti ka eneseteostuse tõttu. Kirjutamine pakub suurt rahulolu.

Kas valid ise illustraatorid?
Senini olen olnud rahul kirjastusega koostööd tegeva kunstnikuga ja otseselt enda eelistust ei ole olnud. Lasteraamatute sarja „Keteriin Salaaias“ on näiteks illustreerinud Epp Marguste ja saanud selle eest palju tunnustust. Kunstiinimesena armastan kujunduse puhul ka ise sõna sekka öelda. Tavaliselt soovin näha mitut kaanekujunduse versiooni, millest meelepärane välja valida. Luulekogu „Võilillelein“, mille illustraatoriks oli Margus Leibak, sai täielikult minu nägemuse järgi tehtud. 



Kas kõik raamatud on ühe kirjastuse poolt välja antud? Päris mitu käsikirja on kirjastanud teabe- ja lastekirjanduse kirjastus Argo. Samuti on teoste väljaandmisel õla alla pannud kirjastus Varrak, Tänapäev, Kuma ja Kentaur. Kokku on ilmunud teoseid nüüdseks juba kaheksa – viis noorteromaani, kaks lasteraamatut ja üks luulekogu.



Kõik viie aasta jooksul?
Alustasin kirjutamisega aastal 2010, esimene romaan ilmus aasta hiljem. Päris viit aastat kokku ei annagi. 



Kas sa ei karda kirjutades keeleliselt eksida? Üldjuhul mitte. Kuigi keegi pole eksimatu, on kirjutamise praktikat juba päris palju ja tunnen end kirjutades hästi. Samuti on keeletoimetajad alati teose väljaandmisel abiks, pakkudes teksti rikastamiseks välja sünonüüme ja juhtides tähelepanu parasiitsõnadele, mida vältida. 



Kas oled mõelnud tõlkimise peale? Ei. Kirjutamine on minu jaoks palju loovam tegevus ning sobib minu natuuriga kindlasti märksa rohkem. Tõlkimine jääb mulle pisut igavaks. 



Kas kirjutad ka müstikat? Viimastel aastatel viljelen peamiselt realismi, kuigi alustasin tõepoolest müstikaga ja enamik mu loomingust ongi müstikalaadne. Isegi lasteraamatud. Müstika kirjutamine sobibki mulle millegipärast rohkem kui realism, kuna mulle meeldib luua maailmu ja sündmusi, kus kõik on võimalik. 



Kas oled mõelnud vahel sellele, et mõni filmistuudio võiks sinu raamatu põhjal vändata filmi? (naeran) Mul poleks selle vastu midagi. "Ruubeni liblikate" sarja kohta on öeldud, et need on üpris filmiliku sisuga. Eks filmidki annavad inspiratsiooni, küllap see niiöelda filmilikkus ongi sealt pärit, kuna olen suur filmisõber. Hea film toidab fantaasiat. 



Kas astuksid ka ise näitlejana üles mõnes enda kirjutatud näidendis? Kindlasti mitte. Eelistan olla kulisside-tagune niiditõmbaja. Küll aga on suurepärane tunne vaadata autorina enda kirjutatud lugu lavastusena. Sellisest elamusest sain osa möödunud jõulude ajal, kui vaatasin Kärdla Lasteaias jõulunäidendi "Nõiutud metsa saladus" lavastust. Oli huvitav kogemus. 


Kas mõte toppama ei jää, kui kirjutad ühte lugu mitu päeva? Üldiselt mitte. Mul on kombeks eelmistel päevadel kirjutatu üle lugeda ja vajadusel täiendada. Selle käigus tekivad juba uued seosed ja mõtted, kuidas tekstiga edasi minna ja süžeed arendada. Kirjutamine pole keeruline tegevus. 



Millisel ajahetkel eelistad kirjutada? Tegelen sellega siis, kui olen puhanud ja on aega. Päris öine kirjutaja ma pole, kuna mõte kipub siis väsima ja toppama jääma. Pigem eelistan kirjutada õhtuti, kui keset sügavat ööd. Uni on oluline. 



Kuidas leiad riigitöö ja koduste tegemiste kõrvalt aega kirjutamiseks?
Märksõnaks on aja planeerimine, ega muidu polekski see reaalne. Kiiremad ja lühema tähtajaga asjad tuleb kõigepealt valmis teha, vähem kiired jäävad oma järge ootama. Enamasti jääb kirjutamine siiski nädalavahetustesse, kuid vahel kirjutan ka nädala sees üht-teist. 



 Oled üksjagu kolinud. Milline paik on elamiseks olnud kõige kodusem ja hingelähedasem? Eks ikka sünnikoht Põlvamaal, kuid samuti sobib mulle Hiiumaa, mis on mind kirjutama inspireerinud. Mulle meeldib hiidlaste soe huumor ja abivalmidus. Tunnen end Hiiumaal ja hiidlaste keskel hästi. Küllap ma hingelt hiidlane olen. 


Kas mäletad, millal käis see klõps, et nüüd hakkan kirjutama? Mäletan päris hästi. See juhtus viis aastat tagasi ühel hallil sombusel novembrikuu päeval, mil jäin eneseotsingu üle mõttesse. Siis tekkiski idee proovida romaanikirjutamist. Aega mul tookord oli. Nõnda sündis "Keteriin Salaaias" 1. osa käsikiri. Sellest hetkest olengi praktiliselt igal vabal võimalusel kirjutanud. 



Kui kaua kirjutab kirjanik ühte raamatut? Oleneb suuresti autorist ja kirjutatavast žanrist. Mõni autor võib andmeid koguda ja kirjutada ka 10 aastat. Minul valmib käsikiri reeglina kiiresti, maksimaalselt 1,5 - 2 kuuga. On olnud aastaid, mil olen välja andnud 3 raamatut. Põhitöö kõrvalt jõuan praegu muidugi vähem. Ega väljaantud teoste maht polegi tegelikult oluline, pigem loeb ikka kvaliteet, mida tahan hoida ja edasi arendada.



Oled siiani esinenud peamiselt suurearvulise publiku ees. Meid on täna siin koos nii vähe... Ega siis inimese väärtus sellest ei vähene. Pigem võimaldab väikesearvulisem publik end kõigil kodusemalt tunda, annab võimaluse rohkem küsida ja autoriga parem kontakt saada.



Jah, ega tagareast üle saali ju küsida julgekski! Kas oled kirjutanud ka tõsielulisi lugusid? Inimestele meeldib ikka lugeda seda, mis on päriselt juhtunud. Jah, olen. Näiteks veebruarikuises ajakirja "Saatus&Saladused" novellis "Talvenägemus Tartumaal" ei muutnud ma isegi tegelaskujude nimesid, kuigi tavaliselt teen seda. Seekord millegipärast tahtsin säilitada algupärast kuju. Keegi pole mulle õnneks siiani vihast kirja saatnud. (publik naerab) Loos aset leidnud sündmused on ka päriselus juhtunud. Matkasin oma sõbranna ja seltskonna poolvõõrastega talvises metsas ja ööbisin metsamajakeses. Inimestevahelistele suhetele keerasin muidugi kõvasti värvi ja vinti juurde, aga üldjoontes leidsid kirjeldatavad sündmused tõepoolest aset. 



Kas autor peab ise ostma enda raamatud? Kindlasti mitte. Reklaami ja turustamise eest hoolitseb kirjastus. Autor võib muidugi sellele kaasa aidata oma esinemistega. Tavaks on, et kirjastused annavad autorile kirjastatud teose tasuta autorieksemplare, tavaliselt kümme tükki, mida siis autor saab jagada oma lähedastele või niisama kinkida. 

Mille eest autoril siis maksta tuleb? Kirjutamine ei nõua muud kulu, kui arvuti olemasolu. Et siis elektri eest, mida laptop võtab. (naerab) On ka kirjastusi, kes soovivad käsikirju paberkandjal. See on mõnevõrra kulukam ja üsnagi tülikas. Tavaliselt tahavad just romaanivõistlusi korraldavad kirjastused käsikirja välja trükituna. Senini olen kõik tegemised siiski failitsi korda saanud aetud. Erandiks oli siis „Martin Greeni juhtum,“ mis sai kirjutatud romaanivõistluse tarbeks ja millele kulus hea hulk paberit, et käsikiri kolmes eksemplaris välja trükkida. Eelistan mõelda roheliselt.  



Ega kirjanik oma tööga vist siiski päris ära ei ela? Eks see ole iga loomeinimese unistus oma loomingust elatuda. Eestimaal, kus lugejaskond väike, on see mõnevõrra keeruline, kuigi mitte ilmvõimatu. Selleks peaks muidugi päris tipus olema. Oleneb muidugi ka inimese vajadustest. Kui elaks, siis pühenduksingi jäägitult kirjutamisele. See on ainus tõeline, mida tegelikkuses teha tahan. 



Kuidas pere kirjutamisse suhtub? Igati hästi ja toetavalt. Eks ma tänu neile kirjutatud olen saanudki. Ei ole jäänud ka muu elu elamata. Jõuan töö kõrvalt õppida, reisida ja aias kõpitseda. Kuigi mõtted keerlevad ka siis tihti kirjutamise ümber.



Missuguseid jooni pead enda iseloomu tugevaimateks külgedeks? Küllap töökust ja visadust. Sihikindlust alustatu ka lõpule viia. Mulle pole kunagi meeldinud lõpetamata asjad. Ega kirjutamine peale elava kujutlusvõime, hea emakeeleoskuse ja tahte asjaga tegeleda suurt muud nõuagi, kui järjepidevust ja suurt keskendumisvõimet. Hea suhtlemisoskus ja rõõm tehtava üle tuleb ka kasuks. Kui kirjutan, kirjutan alati emotsiooniga. Tuimalt tehtaval asjal pole jumet. 



Mis on edasised plaanid?
Sel aastal näeb trükivalgust veel üks lasteraamat „Sirelini kümme katsumust“, mida võiks defineerida Keteriini lugude mõttelise järjena. Tegu on siiski täiesti iseseisva teosega, mis on palju kompaktsem, lühem ja väga fantaasiarikas. Valmis on saanud ka novellikogu „Õnn algab homme“ käsikiri, mis sisaldab kolme viimase aasta lugusid, mida olen igakuiselt kirjutanud ajakirjale „Saatus&Saladused.“ Nüüd on idee panna need ühtsete kaante vahele. Jääb ka endale ilus mälestus tehtud tööst.





Foto: Joel Robison Photography 




Emakeelepäev tõi taas kohtumise lugejatega



Pisut maagilisevõitu kuupäeval, reedel, 13ndal märtsil, päev enne emakeelepäeva, ootas mind ees taas üks kokkulepitud kohtumine lugejatega. Sedapuhku toimus kokkusaamine Kärdla Sotsiaalkeskuse Tegevustoas, kutsujaks huvijuht Tiia Laanejõe.
Raamatukott viimastel aastatel ilmunud loominguga sai käe otsas nii raske, et oli päris tore, et kaugele ei tulnud minna. Õhus sillerdas päikest, kuigi tuul oli kevadele iseloomulikult jahe ning kargevõitu.

Huvitoas ootas mind ees kümmekond inimest, keda lehekuulutus ja sisemine huvi kokku oli toonud. Milleks ma kindlasti valmis polnud, oli publikupoolne suur huvi ja asjatundlike küsimuste rahe, mis hakkas sadama ruumi igast otsast niipea, kui mõned sissejuhatavad laused öeldud sain. Nõnda oli lihtne rääkida ja mõnusas vestlusringis lendas aeg imekiiresti. Tunti elavat huvi kõige suhtes, mis puudutab nii kirjutamist, raamatu väljaandmist, teoste sisu, kui ka inspiratsiooni ja loomingu erinevaid teemavaldkondi. Laual hubises põleda küünal, pakuti kohvi ja olemine oli õdus. 


Mälestuseks kohtumisest oli töötoa-rahvas valmistanud omanäolise puidust kalendri, mis levitas endast nõrka mahedat kadakalõhna. Alles kodus meenus tähetarga soovitus selleks aastaks koju mingi puidust ese soetada. See toovat õnne. Seega on põhjust olla tänulik nii kutsumise kui ka õnne eest! Kohtumine jättis erakordselt sooja tunde ja inimeste siiras huvi oli liigutav.






kolmapäev, 11. märts 2015

Mõtteid blogipidamisest


Ühel hommikul, une ja ärkveloleku piirimail jäin korraks oma blogi ja kõige sinna kirja pandu üle mõttesse.
Seda veebikeskkonda luues polnud mul esiti õrna aimugi, missuguseks kujuneb teekond, millel alustasin sammumist 20. mail, aastal 2011. Olin äsja välja andnud oma debüütromaani ”Lepatriinupüüdja” ja rõõm sellest oli suisa peadpööritav ning tahtmine oma esimest suurt kordaminekut laiema üldsusega jagada. Võib-olla vahel igatsengi ma enim taga seda suurt siirast rõõmu, mis valdab meid kõige puhul, mis leiab elus aset esmakordselt. Tunne on uus ja puhas nagu esimene lumi, võimalikust kriitikast või kaasaja inimese leigest lugemishuvist rikkumata.

Nüüd, ligemale neli aastat hiljem olen ikka veel siin. Räägin aeg-ajalt oma loomingust. Kirjutatav on omandanud konkreetse stiili ja vormi ning kõik üllatavalt lihtne, nagu tee, mida tuhandeid kordi käidud. Tee, mida võiks kinnisilmigi kulgeda. Kirjanikuks olemine olla üks üksildasemaid ameteid. Ma pole kindel, kas selle mõtteavaldusega täielikult nõustun. Sõnade seltsis pole võimalik üksildane olla. Sõnad võivad olla parimad sõbrad ja kaaslased. Sõnade maailm on minu jaoks alati olnud rahuldustpakkuv. Mida aeg edasi, seda rahuldustpakkuvam see on, kuna ajaga süveneb teadmine, mida ja mis moodi öelda, et öeldu puudutaks ja läheks korda. Sõnad on mu pärisosa nii päikeselistel päevadel kui pilkastel öödel, nende abil on võimalik luua kõige imekspandavamaid maailmu ja olla neis osaline. 

Mingis mõttes on see blogi mu endagi jaoks tänuväärne koht, kui vahel tarvis täpsustada mõne teose ilmumisaega või leida kiirelt üles mingi kunagi ilmunud artikkel, mille peale kõikvõimas Google vaid õlgu kehitab, kuna otsisõna pole piisavalt täpne. Nagu näiteks viimane Hiiu Lehe artikkel ”Kargest talveööst inspireeritud luule,” mis pajatab mu luulekogu ”Võilillelein” sünnist. Blogist on see üpris hõlpsasti leitav. Samuti on materjal abiks olnud kellele iganes, kel on olnud vajalik minu loomingu põhiselt mingi artikkel või õppematerjal koostada.

Ega ma isegi alati mäleta, mida ma kunagi mõne oma teose kohta öelnud olen, eks need säravamad ja kõige ehedamast rõõmust kantud laused saab ikka vahetult pärast teose trükist ilmumist välja öeldud ning ajuti on mõnda mõttekäiku kergendus taasleida ja -kasutada mõnes muuski kontekstis, selle asemel, et uut sõnastust välja töötama hakata. Suurt enda tööst, eraelust ja igapäevamõtetest pole ma jätkuvalt pidanud vajalikuks siia üles tähendada, kuna see blogi on pisut teise suunitlusega ning mu elu, hoolimata inimeste huvist, ainult minu enda jagu.

Vahel olen sedagi mõelnud, kaua ma veel siin olen. Küllap täpselt nii kaua, kuniks jagub tahtmist midagi öelda ja jagada. Ma pole meelega püüdnud kedagi elama ega romaane kirjutama õpetada. Kelles kirge ja tahet, leiab päris kindlasti ka kõrvalise abita tee selleni. Isehakanud hingetohtreid liigub virtuaalmaailmaski karjakaupa ja ma pole kunagi arvanud, et peaksin nende hulka kuuluma. Pigem räägin läbi oma lugude sellest, mida olen kunagi mõelnud, tundnud või kogenud. Inimestele meeldib end samastada ja tundes ära midagi tuttavlikku või varemkogetut, paelub see tahtmatult ja äratab huvi. Uut raamatut kätte võttes ootan ise täpselt samamoodi, et tunneksin milleski kasvõi kaudseltki ära iseend. Miks just see nii oluline on, kes teab. Küllap inimestele meeldib samastuda ja läbi selle midagi tunda.

Võib-olla selle blogi tegelik väärtus selgubki kunagi hiljem, siis, kui mind pole enam siin. Tagasivaatavalt on mul hea tunne, et olen midagi tundnud, loonud, elanud ja endast maha jätnud. Kevad on me poole teel ja kummaliseks jääb alati see, et eales me ei tea, mida uus kevad endaga kaasa toob. 









teisipäev, 10. märts 2015

Ilmumas on novell "Öö surnute aias"



Nädalalõpul valmis ka aprillinumbri lugu pealkirjaga "Öö surnute aias," mis näeb trükivalgust ajakirja "Saatus&Saladused" järgmises numbris.
Kaassõnaks novellile ehk niipaljukest, et seekordne retooriline küsimus võiks kõlada nõnda: Mitu (eeldatavasti) kvaliteetset novelli võib saada ühest liiga pikaks veninud lõpetamata romaanist, mida justkui pole piisavalt motivatsiooni ja mõtetki valmis kirjutada? Kaks või enam? Miks mitte, kui ainest on mitmepalgelist ja seda annab valutult ümber töödelda. 
Mõistagi kasutasin romaani käsikirjast kõigest mõningaid üksikuid elemente, luues siiski täiesti uue, värske, kaasaegse ja iseseisvalt eksisteeriva loo. 

Inspiratsioonijahil käsikirja faili allapoole kerides pidin juba minema kergemat teed ja otsustama keskpärase päeviku-laadse kirjelduse kasuks, mis kajastas ühe gümnaasiumipiiga mõttemaailma ja peresuhteid, kui lõpuks jäi silma situatsioonikirjeldus vanast kiriku õuest, kus mühasid kõrged puud ja ümbrus nägi igati tontlik ning väljasurnud välja. Kuna kiriku-temaatikat polnud ma seniajani kuigi palju oma lugudesse kaasanud ja mõte sellest näis ühtäkki hea, hakkas idee vaikselt elama ning kuju võtma.



Kirjutamise alustamiseks eeldangi eelkõige seda esmast mõttevälgatust, emotsiooni, millest lugu hargnema hakkaks. Kiriku-temaatika võttis mõtteis ootamatult kiiresti kuju, hakkas end üsna jõuliselt ise looma ja nõnda saidki peagi kirja aprillinumbri kolm esimest lehekülge. End keset müstitsismi leida oli vahelduseks lõputule realismi viljelemisele ootamatult meeldiv, just nagu oleksin üle aegade taas kohtunud vana sõbraga, kellega küll teed vahepeal eri suundadesse viinud, kuid kohtumishetkel on ta taas kirjeldamatult armas, omane ja läbinisti tuttav.
Mida võimatumaks, tontlikumaks ja hirmutavamaks loo süžee kujunes, seda rahulolevamaks kirjutades muutusin, ise samal ajal mõningast hämmeldust tundes. Olles ligemale kolm aastat viljelenud ainult puhtakujulist realismi, kajastades inimhinge pale väga erinevaid tahke, oli vahelduseks müstitsismi kirjutada tõeline vabanemine ja kergendus. Võib-olla eelkõige võimalusest teatavatest raamidest välja astuda, mida ei saa kergekäeliselt kõrvale heita tõsielulugude ja realismi puhul, ilma et lugu ei muutuks farsiks. 



Müstitsismi viljeledes pole aga ükski fantaasiavälgatus ega tegevuskäik vale. Kõik on võimalik, õige ja aktsepteeritav. Vabalt võib sadada kasvõi nädalapäevad läbi musta tõrvasarnast vihma, taskupõhja peitu pugenud varesesulg moonduda otse peategelase silme all kirevaks paradiisilinnu-sarnaseks ilmutiseks, kohisev mees tekitada vestluspartnerile taldade alla tuulehoo, mõistatuslik võti peopesa põletada ja keegi ei saa öelda, et see oleks ebaloogiline, väär või mingisuguste reeglite vastu eksimine.Novelli "Öö surnute aias" peategelasteks on kaks koolipoisi-ohtu noormeest, kes kummituslikku helendavat tüdrukut jälitades satuvad ootamatult koolnute jumalateenistusele. Neil tuleb üle elada ridamisi õõvastavaid hetki, üks võimatum kui teine. Nõnda võtavad nad osa jumalateenistusest väljast põleda lõõmavas hoones koos tühjapilguliste ja tontlike, laibalehka levitavate koguduseliikmetega, satuvad vestlema hirmuäratava eri värvi silmadega naise ja kohiseva mehega, kelle jutt meenutab artikuleeritud kõne asemel pigem tormis piinleva põlislaane müha. Neid ümbritsevad surmavaenlastena kisklevad vareseparved, pimedus, süngus, kõike lämmatada ihkav mürgine oranž udu ja palju muud.



Tegelikult on see eelkõige lugu süümepiinast ja kahetsusest, mis genereerib vahel alateadvusse sääraseid tontlikke hetki. Miks aga peategelane sellise emotsiooni küüsi langes ja kas tal on lootust sellest vabaneda, sellest saad lähemalt teada juba aprillinumbrist. 




Foto: Dark Beauty Magazine










Märtsilugu "Laud kolmele" ajakirja veebiversioonis




Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioon pakub lugemiseks katkendit mu märtsikuu novellist "Laud kolmele." Sellega saab tutvust teha siin:
http://www.saladused.ee/laud-kolmele
Täispikka lugu saab, nagu ikka lugeda ajakirja paberväljaandest, mis on saadaval terve märtsikuu jooksul Konsumi müügiketi ajakirjade osakonnas ja mujal hästivarustatud perioodika müügilettidel. 

Mäluvärskenduseks sisututvustus:
Miks helge pea ja paljutõotava tulevikuga naine valib endale kaasaks selgrootu ja mugavust armastava tõreda kodulooma, kes aina ümmardamist ootab ega oma sarnasuse varjugi selle väimehe kuvandiga, kellena Mailiisi dokrorikraadiga ja haridust väärtustavad vanemad teda näha tahaksid? Mida on Märdil pakkuda Mailiisile ja mis põhjusel naine sünnipäevaööl hoopis oma ekskallima uksele klopib?


See on lugu valikutest, püüdlusest vapralt oma kätteõpitud rolli täita ka siis, kui pisarad prae sisse tilguvad, sisemisest üksildusest, mille vastu võlurohtu otsides võib end leida sootuks tundmatult rajalt, tundmatu aga näida ühtäkki tuttav, omane ja kevadelõhnaline pealekauba. 


Foto: Jeremy Mann