Päikese-elamus piinatuile

Ärgates tabas mind ootamatu elamus. Väljas siras väljas hele päike, mis oli värvinud põranda kuldseks, pannud musta monstrumilaadse kodutehnika metallosad läikima, joonistanud põrandale toalillede pikad saladuslikud varjud, nagu oleks kusagil tõepoolest veel alles sootuks teistsugune ja soojem maailm. Päike, mõistate? Vaatepilt oli niivõrd ootamatu, et tekitas hoobilt kahetise reaktsiooni – tahtmise ühtaegu naerda ja nutta. Nii kõrini on kogu sellest ühtlaselt halliks värvunud maailmast ja sissejuurdunud tundest, et see ei lõpegi mitte kunagi. 

Sellistel puhkudel aitavad enamasti teatud head asjad. Nägin eile oma uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" ühte illustratsiooni. See oli nii tore, armas, kodune, soe ja lastepärane, et aitas mu rõõmutuks rebitud hinge jälle omal moel sammukese edasi. Kunstnik – Ruudu Remmelgas – on tasemel, ei ole midagi öelda. Loodan, et tal on tahtmist ka järge illustreerida, kui ma end ikka kokku võtan ja selle kirjutan. Praegu tuleb koguda mõtteid uuel kuul ilmuva lasteraamatu tagakaaneteksti jaoks, ehk saan sellega nädalalõpul ühele poole.
Ja võib-olla, mine tea, polegi asjalood me ümber otseselt ei head ega halvad. Üksnes me ise anname neile seesuguseid tõlgendusi. Maailm lihtsalt on.

Pilt: internet