Laupäev, 29. oktoober 2016

Minu värske novellikogu "Tuulemüüja tütar" nüüd ka Hiiumaal müügil!



Asjalood on nüüd siis sealmaal, et võtsin end kokku ja sain raamatupaki lõpuks Magnuse ärisse müüki viidud. Ega ma muidugi suurem asi raamatukaupmees pole, ega ole seda kunagi pigem kirjainimesena endast eeldanudki, kuid samas on justkui on heaks tavaks saanud kodusesse raamatupoodi ise oma ilmunud raamatud müüki viia ja kodukandirahvale taskukohasemat ostuhinda pakkuda.

Seega on hiidlastel juba paar päeva võimalus siitsamast saarelt endale soetada mu värskeim ilmunud ilukirjandusteos, novellikogu "Tuulemüüja tütar". Nii et kes Kärdlasse satub, ikka treppi pidi üles Konsumi poe teisele korrusele raamatupoodi, kus kogumik on müügil sõbrahinnaga. Teose leiab uute raamatute väljapanekuriiulilt. Samuti on kogumik leitav ka kohalikust Hiiu Valla Raamatukogust.
Mõistagi võib novellikogu endale hankida jätkuvalt ka Rahva Raamatust, Apollost või kirjastuse Kentaur kodulehe kaudu.

 
Kuna käin praegu tööl endale iseäranis sobiva graafiku alusel - kõik mu hommikuid on päris pikalt vabad -, siis ühel säärasel alustasin ka ajakirjale detsembriloo kirjutamisega. Tõenäoliselt jõuan sellega juba homme ühele poole. Lugu sisaldab endas mõtiskluselaadset sõnumit ühele erilisele, alles hiljaaegu mu ellu tulnud inimesele. 


Pilt on illustratiivne ja võetud internetist.






Kolmapäev, 26. oktoober 2016

Tagasisidet lugejailt mu uusima novellikogu "Tuulemüüja tütar" kohta


Lõpuks lugesin "Tuulemüüja" läbi. Päris hea kogumik. Sul on juba oma novellimuster välja kujunenud. Elulised seigad, ootamatud käänakud, tänapäevased probleemid, hea keelekasutus. "Amelie" meeldis eriti.

A. Põlvamaalt







Ütlen ausalt: ma pole pärast Vildet, Hindreyd, Vallakut, Kibuvitsa või Helbemäed leidnud kedagi, kelle novellid mind võluksid. Sina said sellega hakkama. Need on HEAD, igas mõttes - värvikad tegelased, meeleolude, sündmuste ja olukordade kirjeldamise oskus. Väga harva juhtub, et lugejal on võimalik astuda jutu SISSE, tunda ja mõelda koos tegelastega.
Ma pole kõiki Su raamatuid lugenud, aga need, millega olen jõudnud tutvuda, on jätnud mulle sügava mulje. Need karakterid, need hingeseisundid, need ma ei tea kust leitud olukorrad, pandud kirja tõelise meistrisulega, ei saa ühtegi kirjandussõpra ükskõikseks jätta. Sul on tulevikku! Su kirjutised väärivad parimat. Siruta tiibu ja näita ennast! Sulle on antud imeline anne. Aitäh, et oled olemas!

U. Tallinnast








Loomingulisi ja loomevabu tegemisi pimeaja vaikuses



Olen tükk aega päris vakka olnud. Üpris teadlikult tõtt-öelda. Üle hulga aja oli üks selline nädalavahetus, mil polnud tarvis mitte midagi pakilist teha. Seetõttu olin vahelduseks netimaailmast eemal, suisa rõõmuga. Lugesin. Koukisin välja õmblusmasina ja tegin mõned uued talveriided pisut parajamaks – lühikese inimese alaline probleem, kõik püksisääred kipuvad mööda maad järele lohisema. Tegin jalgrattaga paar pikemat tiiru, et märgata ja endasse talletada üürikesi kaduvaid sügisvärve. November polegi enam kaugel, tuntava talvekuulutajaina heljus õhus juba paar esimest lumehelvest. Pimeaeg, nagu kõik muugi, nõuab natuke harjumist, kuid iseenesest on seegi tervitatav, teistmoodi tore tegelikkus. Võimalus jälle arutul hulgal küünlaid läita, valida poest neid kõige ilusamaid ja hästi lõhnavaid meeleoluloojaid. Kuulata soojas toas akna taga vuhisevat tuult ja tajuda selles mingit iseäralikku õdusust. Vaadata jalutuskäikudel mitte maha, porilompi, vaid pigem üles, talvetaevasse, mis on oma sügavuses hoopis teistsugune kui suve kerge heledus. Hämaraeg on  oma olemuselt inspireeriv, eks mu luulekogu "Võilillelein" sündis ja nägi ilmavalgust just sellisel ajaetapil. 

Igatsen kirjutada, kahtlemata. Küllap seda ka teen, kui muud kohustused minult liiga palju ei nõua. Vahel tabavad inspiratsioonivälgatused, võimalikud mis iganes uue käsikirja katked üsna juhuslikult ja meelevaldsetes situatsioonides, millest taipad, et siit võiks teemaarendusega edasi minna küll. Kirjutada võib ju mida iganes. Minu puhul žanri osas justkui piire ei olegi. Ühtviisi paeluv on kirjutada nii lastele, noortele kui täiskasvanutele; ulmet, realismi, põnevikke või romantismi. Valik langeb tavaliselt selle kasuks, mis hetkel enim köidab. Tõenäoliselt jätkan mingi hetk lasteraamatu sarjaga. Esimene käsikiri loomaraamatu sarjast, pealkirjaga "Maailma parim dingo" sai enne nädalalõppu lõpuks toimetusele ära saadetud. Asjade loogilise käiguna on ilmselt igati asjakohane lubada sellele järgneda 
pisukesel hingetõmbepausil ja sümboolsel õlalepatsutusel iseendale visaduse ning loomingulise vapruse eest, mis oli puhuti sunnitud õilmitsema üsna loomingukaugetes hetkedes ja läbi väsimuse. Pikalt ma muidugi puhata ei saa, kuna ajakirja detsembrilugu ootab juba oma järge. Millest see sedapuhku tuleb, hetkel isegi veel ei tea. Küllap jääb nädalalõputegemistesse, sest kirjutamine, teadagi, eeldab rahulikke ja muust tegemistest vabu hetki.

Mõnes mõttes ootan jälle novembrikuist Tallinnasse minekut. Mõned sealsed tegemised ja olemised jäid justkui pooleli. Elus on värve, jah. Ega ma pole vist kunagi väitnudki, et neid ei ole. Puhuti küll erineval kujul, aga alati tuntavalt olemas. Ja seesuguseid, mida poleks arvanudki, et need võiks kunagi mu igapäevareaalsuses omal moel ja nii iseenesestmõistetavalt koha hõivata. Elu on üllatav. Vahel. 











Kolmapäev, 19. oktoober 2016

Sügisesed olemised Tallinnas



Nädalalõpp Pirital. Pilvehall silmapiir, kaugel eemal sadamasse sahisevad tuledesäras laevad, rõdul toidupuru nokkivad tihased. Minevik ja olevik. Kohvi kakaomaitse, pehme kesksügisene tuul. Hetked nagu värvilaigud elu kireval pannool. 
























Pühapäev, 9. oktoober 2016

Katkend oktoobrinovellist "Surm saabub hiilides"



Öö saabudes võtan motellitoa. See on suvaline teeäärne urgas, rääbakate kardinate ja logisevate aknaluukidega, mida päriselt sulgeda ei õnnestugi. Voodi madratsist immitseb jälki rõskuselehka. Kuid pole lugu. Ma ei maga suurt nagunii. Ta on mul pidevalt jälil. Ma tean. Haistan seda õhust. Palgamõrtsuka kurjakuulutav vari heljub kõige kohal, kuhu ma vaatan, mida puudutan. Isegi sellel, mida kavatsen puudutada. Ilmselge paranoia, aga kohati tundub mulle, nagu oleks ta kõrvaltoas ootel, mil ma valvsuse kaotan. Pingeseisundis on võimatu end välja puhata. Mu käed on külmad ja mitte mingi nipp ei too neisse tagasi loomulikku soojust. Ma tean, et mu jälitaja ei jäta enne, kui on mu tapnud.
Praegu see ei loe. Olen elus ja see on peamine. Mitte miski muu pole hetkel oluline. Ma olen elus! Puhuti tekitab see teadmine peadpööritava õnnetunde, mis küll sama kiiresti kaob. Võib-olla on õigus neil, kes väitsid, et raha ei tee õnnelikuks. Olen kaugel sellest, et olla nüüd, kahekümne miljoni euro võrra rikkamana, mingil moel õnnelikum. Pigem mitte. Mind valdab hoopistükkis mure, kuhu oma varandus turvaliselt paigutada ja seejuures ise ellu jääda. Kas ma suudan veel üldse naasta tagasi normaalsete inimeste maailma? Kahtlane.
Mu kõrvad kuulatavad iga krõpsu, kõike, mis vähegi tavapärasest argimürast erineb. Surm tuleb alati hiilides. Ma tean. Mina tean seda paremini kui keegi teine. Taipan, et olen varemgi kriitiliste olukordadega silmitsi seisnud, kuna mu närv püsib pingeolukorrast hoolimata erakordselt rahulik ja külm. Kätteõpitud oskus. Selle taga on kõva treening. Nii füüsiline kui vaimne. Aga millal ma sellega tegelesin? Kelle juures? 
Ma ei mäleta ikka veel.

Tegelikult on praegu mu peamine probleem see, kuidas teemandid rahaks teha. Tuleb leida keegi, kes asja tunneb. Kellel on kontakte. Keegi, kelle jaoks pole mustalt ostmine ja edasimüümine mingi probleem. Mul on vaja elus püsimiseks korralikku toitu, esmaabitarbeid, praktilisi riideid ja jalanõusid. Ma ei saa ju teemantidega poodi marssida ja üht sädelevat pudinat letile poetada, et vajaminev välja lunastada.
Mu aju töötab pingeliselt. Üksainus nimi. Ma tean, et see on kusagil seal ajusagarate vahel olemas. See nimi. See neetud nimi! Oli ju mingi tüüp, kes selliste asjadega tegeles. Ostis, müüs, vahetas. Keegi, keda võis usaldada. Maran teadis, et võis. Ma isegi mäletan häguselt ta nägu. Kandiline lõug, traksid paljal rasvunud ülakehal, külmad kivisilmad. Nimi? Ei õnnestu. Kas see algas R-tähega? Raimond? Ei. Lõpuks murrab öö mind ja ma kukun jalapealt unne.
Silmi avades ma tean. Ma ei tea ikka veel peamist, ei tea oma mälukaotuse põhjust, aga tean seda, mida hetkel kõige rohkem vaja. Mitte Raimond, vaid Ramon.
Tõreda silmavaatega, alati higistav Ramon. See on peaaegu pääsemine. Lipsan motellist minema ja ärandan kätteõpitud vilumusega uue auto. Selleks osutub keskpärane, igavat oliivivärvi sedaan. Pole ei võimast mootorit ega automaatkäigukasti. Aga paak on silmini täis ja kummid uued. Seegi asi. Toksin GPSi vajalikud koordinaadid. Sõita on pisut üle kahesaja kilomeetri. Ramon, ma tulen! Pane rahapakk valmis! Ma vähemasti loodan, et sina oled veel elus.






Täispikk novell on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Pilt: FB








Sügis Hiiumaal süveneb


Looduse karget ilu vaadata on alati sõnulseletamatult tervistav. Ka siis, kui nädalalalõpp ühe heleda viivuna jälle mööda libisenud ja uue nädala alguse kiire käes. Piltidest õhkub ikka nädalalõpu turvalist ja õdusat rahu, mille fotokangastus üürikeseks viivuks tagasi toob. Ega neis juhuslikes, telefoniga tehtud ülevõtetes polegi otseselt midagi erakordset, ainult see, et meie olime, käisime, rääkisime ja vaikisime, teeb sellest erakordse ning hinnalise, millele ka palju hiljem rahupakkuv tagasi vaadata.
Pildid tehtud eelmisel nädalavahetusel.














Pühapäev, 2. oktoober 2016

Minu neljanda lasteraamatu pealkirjaks saab "Maailma parim dingo"


Täna võin end mõtteliselt õnnitella ja endal püsivuse ning meelekindluse eest kätt suruda, kuna valmis sai lasteraamatu "Maailma parim dingo" viimane, kümnes peatükk. Palgatöö kõrvalt võtab ühe suhteliselt lihtsa ja lühikese käsikirja kirjutamine ikka masendavalt kaua aega ja lõpeb mõnikord totaalse energiakaotuse ja üleväsimusega, mida aitab hiljutise avastusena taastada väga hästi näiteks jäätis, mis paneb pea uuesti tööle. Aga see selleks. Käsikirja kirjutamist alustasin puhkuse viimasel nädalal, augustikuus, ja töö kõrvalt jätkasin pühapäeviti, kirjutades enam-vähem igal nädalalõpul ühe peatüki.
Enne käsikirja toimetusele saatmist tahan lugudele veel viimase lihvi anda ja võib-olla mõne asjakohase fakti lisaks kirjutada, aga põhimõtteliselt on tekst valmis. Lahtine on veel see, kes hakkab mu neljandat lasteraamatut illustreerima. Lähimalt hetkel käsikirja sisust veel ei räägiks. Las põnevus püsib!

Kuid... kes siis lastest ei tahaks olla maailma parim! Seetõttu võiks tegu olla omamoodi pilkupüüdva ja lapslugejas huvi äratava pealkirjaga küll.

Seni minu sulest ilmunud lasteraamatud:
"Keteriin Salaaias" 1. osa, Argo 2012
"Keteriin Salaaias" 2. osa, Argo 2013
"Sirelini kümme katsumust", Argo 2016



Pilt: FB








Ilmunud on oktoobrikuine novell "Surm saabub hiilides"





Täna, vahtralehelõhnalisel sügishommikul, mil õhus leidus palju karget ja ühtviisi ilusat, sai postkastist ära toodud ajakirja "Saatus&Saladused" uus number, mis ilmselt vedeles see seal juba eilsest saati. Värskelt trükist tulnud oktoobrinumber ootab taas lugejaid, minu lugu "Surm saabub hiilides" on leitav 48. leheküljelt.
Surma temaatikat olen seniajani millegipärast teadlikult või vähem teadlikult vältinud, kuigi antud (krimi)loos on sellega pistmist ainult niipalju, et lugu pinevama ja pingestatumana hoida. Seega, kas ja mil viisil vikatimees keerulises elusituatsioonis peategelasele ligi hiilida tavatseb, sellest saab aimu värskest oktoobrinumbrist.
Põhimõtteliselt on valmis ka novembrilugu, mis on lihtsalt vaja veel korra üle lugeda, pisiparandused sisse viia ja ära saata. Küllap on sellega aega tegeleda järgmisel nädalalõpul.



Pilt: internet