Pühapäev, 29. mai 2016

Minu teise novellikogu "Tuulemüüja tütar" koostamine edeneb!



Kõige värskema informatsiooni kohaselt on toimetajal mu teise novellikogu ”Tuulemüüja tütar” toimetamine kusagil poole peal. Veel pole minuni jõudnud ka kirjastuse kunstniku poolt tehtav kaanekujundus, aga värskemate uudiste puhul jõuab sellekohane info kahtlemata ka peagi teieni. Seega võtab raamatu tegu veel pisku aega, aga nii see tavaliselt ongi. Kiirustades ja üleöö ei sünni miski. Kuid põhimõtteliselt on minu poolt tehtav valmis. Ehk veel mõned keelelised pisitäpsustused toimetajaga ja mõttevahetus kunstnikuga kaanekujunduse osas, kui see peaks vajalikuks osutuma. Momendil jääb üle tunda vaid kõditavat uudishimu, missugune mu uus ilukirjandusteos siis seekord saab. Sedapuhku siis juba kolmeteistkümnes! Ilusal valgel paberil ja kõvakaaneline, seda kindlasti. Kvaliteedi osas järeleandmisi ei tule. 

Nagu ka esimene novellikogumik "Õnn algab homme", koondab teine raamat "Tuulemüüja tütar" paremiku varem ajakirjanduses ilmunud novellidest, mis esimese raamatu kaante vahele ära ei mahtunud. Minu kaastöö publitsistikaväljaannetele on väldanud juba üle nelja viljaka aasta, mil iga kuu on midagi uut sündinud ja raamatute tarbeks sai paremik välja selekteeritud. Pilt, mida hetkel teiega jagan, on illustratiivne ja pärit näoraamatu ammendamatust varasalvest, raamatu kaas valmib minu soovide järgi ja tuleb väga kunstipärane, pisut ehk maalilik, kuna maalikunstist ei saa mulle eales küllalt. 










Laupäev, 28. mai 2016

Tuulekala festival 2016 Kärdla sadamas



Kuna polnudki tükk aega viibinud ühelgi mõnusal vabaõhuüritusel ja ilm suviselt ilus, seadsin sammud sadamasse, Tuulekala festivalile. Vaatamiseks siis ka mõned kalapeo pildid. Tulbipildid on pärit FB-lehelt "Hiiumaa heaks". Mõtlesin esiotsa ise teha, aga siis meenus, et sellest on täiesti olemas päris head pildid ja seetõttu hakanud ise laupäevases leitsakus inimsumma sees rapsima. Festivalihuvi korral külasta kohalikku kalandussõprade veebilehte hiiukala.org, kus on üleval ka festivali kava. 



Ikka läheb villast kudumit, ka südasuvel!

Jahid hulbivad sadamas

Vinge koer ja välismaalased
Saarerahva popp merevaatega söögikoht
Minu ujumiskoht!
Täna oli tuuline, aga jätkuvalt soe!
Kärdla sadam eemaltvaates
Kärdla keskväljak tulpides
Retro-kohvitassid ja tulbid! Kohvilähkrite linn!
Kodu, kallis kodu!








Reede, 27. mai 2016

Katkend peagi ilmuvast novellist "Õnne valem"



Järgmisel hommikul olin varakult jalul. Ma ei maganud võõras kohas kunagi kaua, kuigi voodi oli mõnus ja mugav. Taevas siras hele päike, mis tõotas ilusat ilma. Ennustatud tormist polnud mingit märki. Mähkisin ennast kergelt kopitanud õlasalli sisse, mille leidsin ukse kõrval nagis rippuvate tormikuubede kõrvalt, ja otsustasin pisut rannal uidada. Tuul lõõtsus ja lained peksid kaldale vahusülemeid. Oli soe. Korjasin ajupuujuppe ning kaalusin mõttes, kuidas neid töödelda ja mida neile hiljem maalida. Liiv sätendas nagu lumi. Olin ainus, kellest jäi randa maha jäljerida. Üksindus rahustas. Ma ei vajanud enda ümber inimesi, et end hästi tunda.
Külalistemajas oli kõik alles vaikne. Vana maja hingas omas rütmis, naksus ja kägises. Mees tõenäoliselt magas veel. Panin kohvi hakkama ja valmistasin suure kannutäie apelsinimahla. Kella vaadates üllatusin, see oli vaevu pool kaheksa.
Mulle meeldis see maja, oli alati meeldinud. Need tuules kolisevad aknaluugid, vanad kriuksuvad põrandalauad, söögisaali ukse ees sätendavad odavast plastist pärliimitatsioonidega kardinad, mille päike helklema pani, meeldis hommikute rahu ja vaikus.
„Võta kõike, mis meeldib,“ oli J. lahkesti lubanud. „Ära koonerda.“
J. suuremeelsus ei pannud mind imestama. Ta oligi selline.
Mees oli täna jutukam. Ta valis välja koha akna all, mille taga sillerdas meri kogu oma mõõtmatuses. Rääkis oma tööst, ärist, asjadest, mis mind eriti ei huvitanud. See polnud minu maailm. Tundsin end oma pisikeses katusekorteris hästi ja vajasin rahuloluks väga vähe. Sellegipoolest kuulasin viisakalt, sest mõistsin, et rääkimine teeb võõrale head. Ta oli seda nägu, nagu poleks ta ammu niiviisi kõneleda saanud. Mees nägi välja rikas, väga rikas, isegi niimoodi, neis pisut kortsus vabaajarõivastes. Temast hoovas selgesti tajutavat mõjujõudu, millest ta oli ilmselt vägagi teadlik. Suujoone karmid kurrud lasid aimata pikaajalist ületöötamist ja rõõmutut elu. Mõtlesin, kui erinevad me küll oleme. Mu kahjutunne tema suhtes süvenes.
Torm tabas külalistemaja ootamatult. Tumedad pilved saabusid ida poolt nagu kurjad hiiglased ja vallutasid kiiresti kogu laotuse. Kõigest loetud minutitega muutus ilm jahedaks ja pimedaks. Peagi tabasid verandatreppi kõvad raheterad nagu kõrisevad suhkruherned. Jooksin toast tuppa ja tirisin aknaluuke ette, et hullemat ära hoida. Maja kolises, vappus ja värises tuules, nagu ähvardaks kohe kokku kukkuda. Söögitegemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest elekter kadus ja kõik mu katsed seda tagasi saada, keldri jääkülmas vees käsikaudu kobades ja logu generaatoriga võideldes, luhtusid. Läitsin paar lohmakat, pooleldi ärapõlenud küünalt ja õngisesin kappidest toidupoolise lagedale. Sõime võileibu ja konservtomateid, ananassiviile ning marineeritud seeni. Veinivalik oli õnneks korralik. Mees ei nurisenud millegi üle.
Vihm trummeldas, maja ragises. Külalist ei paistnud ilmamuutus häirivat. Pärast kesist õhtusööki lõi ta lahti ajalehe ja püüdis seda küünlavalgel lugeda. Pikapeale tuule lõõtsumine vähenes, alles jäi vaid aknaluukide krigin ja vihma raevukas müha. Küünal vilkus põleda ja joonistas ajalehele ning seintele hüplevaid varje. Sel õhtul ei kiirustanud mees oma tuppa varjuma. Ka mina ei tahtnud üksi olla. Kallasin veini juurde ja ootasin tormi möödumist.
Mingil viivul pani mees ajalehe kõrvale ja hakkas rääkima. Oma tööst, võetud riskidest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, peresuhetest, nende jahenemisest ja lagunemisest. Pojast, kes elas kaugel, naisest, kes keeldus temaga suhtlemast. Ostetud mõisakompleksist, mis pidada välja nägema muljetavaldav, ent kuhu ta sattus harva. Miskipärast kahvatusid minu silmis kõik mehe edusammud tema logiseva isikliku elu taustal.
Mul ei olnud omalt poolt suurt midagi öelda. Pooleli jäänud ülikooliharidust ja keskpärast töökohta videolaenutuses ei saanud mingiks märkimisväärseks eduks pidada. Lapsi mul polnud, meest ammugi mitte. Mu telekas näitas vaid mustvalget pilti ja diivan oma kriimuliste käetugede ja lohku istutud polstriga kuulus pigem prügimäele kui elutoanurka.

Ma kadestan sind,“ ütles mees järgmisel hommikul, kui me köögipoolel kohtusime.
Tõstsin pilgu pooleldi hakitud tomatitelt. „Mind?“ üllatusin.
Elekter oli tagasi ja möödunud torm toonud endaga kaasa värske, külma ja karge õhu.
„Jah,“ ütles mees ja astus lähemale. Täna kandis ta jälle triiksärki. Selle veatu valevus lausa lõikas silma. Heleroosa lipsu asemel oli sedapuhku lavendlisinine. Mees nägi jälle välja tõsine, kindlameelne, autoritaarne ja kergelt hirmutav. Täpselt samasugune nagu esimesel õhtul.
„Sa oled õnnelik, eks?“
Küsimus tundus mulle kummaline. „Võib-olla küll,“ naersin. „Ma pole sellele mõelnud.“
„Sa näed välja nagu õnnelik inimene.“
„Tõesti?“ Vaatasin oma tomatiplekilisi teksapükse, luitunud särgikut ja panin noa käest. „Sinust on kena sedasi arvata. Ega elul pole viga tõesti.“
„Siis on päris hea, et siia sattusin. Nüüd võin väita, et tunnen vähemasti ühte õnnelikku inimest.“
Pistsin tomativiilu suhu. See oli hapukas ja kuidagi maitsetu. Silm otsis pipratopsi.
„Ainult ühte?“ jahmusin. „Kas rikas olla on siis nii hirmus?“
Mees kallas endale mahla ja raputas ebamääraselt pead.








Ilmumas on juunilugu "Õnne valem"



Peagi on ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel ilmumas minu juunilugu ”Õnne valem”.
Õnneolemus kummitab mind kui autorit endiselt. Võib-olla eelkõige seetõttu, et sellest on lihtne kirjutada. Õnne otsimine, leida püüdmine, lahti mõtestamine ja end selle kõigega kuidagi seostada üritamine on inimloomusele ju väga tavaline ja omane. 


Üksildases mereäärses külalistemajas kohtuvad vastu igasuguseid ootusi kaks väga erineva maailmavaatega inimest. Motelliomaniku boheemlasest sõbranna, kes loodab üksildast nädalalõppu ja konservatiivne ärimees, kes põgeneb iseenda leebema poole eest. Ootamatult tabanud torm hoiab neid kahte majas lõksus ja sunnib muu seltskonna puudumisel avameelsusele. Elektrita öö ja piiramatu juurdepääs maja veinivarudele kujuneb eelkõige pilguheiduks iseenesesse. Võib-olla on neil teineteise tarbeks tagataskus ka õnne valem?
Siinkohal pole tegu traditsioonilise armulooga ega üleüldse mingisuguse lembejutukesega. Peale tormi möödumist lähevad majaliste teed ilma draamade ja kahetsuspisarateta taas lahku, nagu viisakate võõraste puhul loomulik, kuid sellegipoolest on möödasaadetud tormiöö neis mõlemas midagi muutnud. Võib-olla vilksamisi näidanud teeviita, mille abil jõuda enesega rahutegemisele sammuvõrra lähemale või siis lihtsalt taipamiseni, et olemegi õnnelikud ilma enese teadmata. 










Kodukandi muuseumiöö ja minu ülestähendusi minevikust


Veel üks ülestähendus, nagu ma neid ikka siia keskkonda kokku olen kogunud.
14. mail toimus mu kodukandis Leevil taas üks ärksameelne üritus - kodukandi muuseumiöö, mille raames räägiti sedapuhku Kooli tänava majade lugusid. Inimestest, kes andsid oma olemusega päevadesse värvi ja omamoodi tonaalsust, eludest, mis olid kunagi selle paigaga seotud.
Pidamata end veel nii vanaks, et heldinult mineviku küljes rippuda, kuna olevik suurt enam midagi ei paku, tulin sellegipoolest mälestuste ülestähendamise ja vahendamise soovile vastu. Kuidagi tahtmatult said need kirja läbi huumoriprisma. Kusjuures ma ise otseselt ei leidnud, et mu lapsepõlv oleks olnud kuidagi eriliselt naljakas ja huumoriküllane, pigem sündmusterohke. Kuid kahtlemata annab üht-teist ka lõbusas võtmes mäletada. Lõppeks on kõik ikkagi hoiaku, suhtumise küsimus. Elu kätkeb eneses erinevat ja eelkõige mäletangi minevikust seda, et alailma toimus midagi ja igav ei olnud kunagi.
 
Kõik me olime kord lapsed. Mõneti kummastav tõdemus, kas pole? Tollal, sügaval nõuka-ajal, tundus kõik mõistagi märksa teisem. Päevad olid kõigest argipäevad, lihtne igapäevaelu, millel polnud küljes mälestuste kullahelki. Mälul on komme möödanikku edastada valikuliselt. Mäletada ainult halba, või, vastuoksa, vaid helget. Täismahus kirjateksti, mis sai ettekandeks ära saadetud, mida ma küll ise ei esitanud, kuid sai hääde inimeste poolt ette loetud, laadisin ka siia keskkonda üles. Seda saab meeldetuletuseks vaadata siit. Lisaks postitusse ka kaks illustratiivset fotot, üks minevikupilt ja teine reklaamiposter. Mina minevikupildil loomulikult oma palavasti armastatud mängujänesega. 













Teisipäev, 17. mai 2016

Orjaku matkarada avastamas


Jahedas kevadõhtus koos kolleegidega Orjaku matkarada avastamas. On maikuu, nurmenukkude ja meelespeade aeg, mil õhus heljub kuldne õietolm, millele sekundeerib sel inimtegevusest oluliselt puutumatul aruniidul roo- ja veelindude mitmehäälne sidin. Vaba, metsiku looduse ürgne rahu.
Päikest näitas teekonnal kõigest näputäis, vihma õnneks ei tulnud.
Matkarada valmis nii külarahva, Käina vallavalitsuse kui PRIA toel. Rada koosneb pikemast Orjaku rajast (2 km) ja lühemast Roostikuringist (0,7 km). Läbitav kuiva jalaga, tähistatud nooltega. Rajalt avaneb vaade nii Käina kui Jausa lahele, kust saab jälgida lindude tegevust ja nende rännet. Lühike roostikuring viib mööda laudteed läbi kõrge roostiku Silmakaarele. Peale rännakut, mil õhtujahe rõskus vägisi naha vahele kippus, kulus termosetäis kuuma cappuccinot marjaks ära. Aitäh-aitäh, oli väga meeleolukas ja tore!


























Informatiivne tekst pärit siit.
Pildid erakogu ja kolm viimast fotot lehelt loodusegakoos.ee






Pühapäev, 15. mai 2016

See võrratu varjukannike...



Lillehulluna siis uus valik õisi. Sedapuhku imeline säntpoolia (Saintpaulia) ehk aafrika kannike ehk varjukannike, mida on mulle viimasel ajal nii-nii palju kingitud!
Õige hooldamise korral peab taim toatingimustes vastu 
aastaid ja õitseb kaua. Loodan, et mul on sellega õnne!





















Maikuu novelli "Õhtupäike paradiisis" veebiversioon



Värske mailugu ”Õhtupäike paradiisis” on lisaks paberkujul ilmunud ajakirjale leitav ka ajakirja ”Saatus&Saladused” veebiväljaandes, millega saab tutvust teha järgneval lingil:
http://www.saladused.ee/htupike-paradiisis