neljapäev, 23. märts 2017

Kassid, need neljajalgsed elukunstnikud



Miskipärast on mu kassipostitus kujunenud läbi aegade kõige populaarsemaks. Panin omal ajal kirja teatud tähelepanekuid oma uue sõbra, briti lühikarvalise kohta, kuna mulle tundus, et ta käitub veidralt, puhuti nagu inimene.
Praegu mõtlen nii, et kassid, need neljajalgsed karvasabadest elukunstnikud on nagu õnn – tulevad ja lähevad. Nad pole su juures kunagi kuigi kaua, kuna nad ei talu kramplikku kinnihoidmist ega lämmatavaid embusi, aga samas tiirutavad nad oma kassiasju ajades pidevalt kusagil lähipiirkonnas ja võid olla päris kindel, et õige varsti on ta jälle tagasi su nägemisraadiuses. Vaatad teda ja heldid taas. Hetkeks tundub elu isegi lihtne ja meeldiv.


Võib-olla sa polegi otseselt mitte millegagi ära teeninud tema soosivat lähedalolu, sest inimene, see kohmakas kahejalgne loom tegutseb kassimõistuse kohaselt paljuski arusaamatult ja mittevajalikult. Palju mõistetamatult, kui inimese jaoks kass, sest temal on prioriteedid paigas. Igal juhul võiks inimloom vähem muretseda, rohkem meelelistele naudingutele – nagu näiteks magamine, päikeselaigus olesklemine ja miks ka mitte nurrumine – keskenduda, selle asemel, et päevast päeva kiirustades masinlikult ringi trampida, terveks pikaks päevaks välisukse taha kaduda, et õhtul mureliku ja rampväsinuna diivanile variseda.
Jah, asjad on siinilmas valesti. Maailma peaksid valitsema kassid, kõik oleks palju rohkem balansis, kindel see. 





kolmapäev, 22. märts 2017

Kirjastus Argo tutvustab: ilmumas on lasteraamat "Maailma parim dingo"


Hästi armas on näha, et kirjastuse Argo kodulehel on minu uut lasteraamatut "Maailma parim dingo" tutvustav tekst juba olemas. See annab ülevaatliku kokkuvõtte varsti ilmuva raamatu sisust. Kaanekujundusega läheb veel pisut aega, aga küllap saab sedagi varsti näha. Tekst on pärit siit. Pilt: internet


Maakera kuklapoolel asub manner nimega Austraalia. Seal elab palju toredaid loomi, kellest mõned on nii haruldased, et neid ei kohta looduses mitte kusagil mujal maailmas.
Selles vahvas raamatus tegutsevadki sellised Austraalia loomad-linnud nagu koaala ja vombat, kuukabarra ja lüürasaba, bilbi ja taipan, känguru ja nokkloom, sipelgasiil ja dingo, kes satuvad ühtelugu naljakatesse ja õpetlikessegi seiklustesse.
 Känguru Kalle on nii hajameelne, et unustab ära, mida ta poodi ostma läks. Nokkloom Niina kipub alatasa kõiki õpetama, koaala Karla aga oskab imehäid kooke küpsetada - ja kardab natuke pimedat. Vombat Villu otsib endale sõpra ja dingo Taunol on suured plaanid tulevikuks - iseasi, kas need ka täide lähevad.





Minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" tutvustustekst



Kui känguru Kalle ja kängurutüdruk Kärt ühel ilusal hommikul poetee jalge alla võtavad, tundub kõik olevat korras – rahakukkur on olemas ja meel hüppamislusti täis. Kuid kaubakülluse keskel on ostunimekiri otsekui peast pühitud. Südi kängurupere ei heida siiski meelt, vaid valib välja kõike meelepärast, mis aga silma jääb. Nii satub ostukorvi igasugu imelikke ja mittevajalikke asju, tarvilik aga unub sootuks. On ikka paras palagan, kui oled hajameelne!

Lõbusate loomalugude kaudu õpid sa tundma vahvaid ja omapäraseid Austraalia asukaid. Lisaks känguruperele tutvud dingo Tauno, koaala Karla, vombat Villu, nokkloom Niina, sipelgasiil Sille, bilbi Piia ja paljude teiste loomade-lindude naljakate, asjalike ja puhuti suisa veidrate tegemistega.



Raamatu annab välja kirjastus Argo ja teos ilmub aprilli keskpaiku.
Pilt: internet





 

laupäev, 18. märts 2017

Lapsepõlvehetki



Kõik me mäletame midagi. Kilde möödanikust, nagu pööningult välja otsitud vana tolmunud puslemängu tükke, millest muist kaotsi läinud, kuid allesjäänud sellegipoolest hinnalised. Lähtudes enda isikust mäletab igaüks erinevalt, andes olnule erisuguseid tõlgendusi. Mõnes mõttes on  need kümneid kordi väärtuslikumad, kui mingi ajakirja- või raamatureklaam, kuna tegu on reaalse inimesega ja sellega, mis talle kunagi korda on läinud, midagi tähendanud, tähelepanuväärne tundunud. Tänapäeva inimene on väga väsinud sellest, kuidas maailm teda pidevalt tarbima ja kulutama survestab, nii et lõpuks võivad isegi prioriteedid paigast nihkuda, kuna asjade ja rahulolu vahele kiputakse üha tihemini  võrdusmärki panema. Aga see pole kunagi päriselt see ega saa selleks eales. Seega mäletagem.


Suvetuules õõtsuv kummelipõld, palju kollakasvalgeid õienuppe, taimede kirbe meelõhn ja nende kohal sumistavad ahned mesilased. Paljast selga küpsetav soe päike, nii palju päikest.
Nurmenukuväli, kevadine hein täis tipitud kollaseid, valguse poole janunevaid lillepäid. Pikk rammus roheline niitmata hein. Jälle päike, otsatu päikesekilgendus, teel kõndivad, naervad külainimesed. Esimesed sinililled, taimede karvased roosakasvalged varred, napp sõrmepikkune kauaoodatud kevademärk. Ripatsitena rippuvate lepaurbade kollane, õhus lendlev õietolm.

Jõe turvaline mudalõhn, hallikassinine vesi ja valged vahukeerised, millesse heidetud puuoks kiiresti sügavikku neeldus silmist kadus. Pikad hallid, taeva poole trügivad puutüved, lumesulamisveest niiske sammal ning mullune poripruun, taldade all krabisev leheprügi. Ja mina, selle kõige vahelt saladust otsimas. Toona see leidmata jäigi. Ega ma siis teadnudki, mida otsida. Küllap otsisin ka valest kohast. Arusaamine tuleb ajaga. Samuti teadmine, et kõike ei saagi. Ja see ebamäärane, mida ollakse nii palavikuliselt otsinud, on kogu aeg olnud olemas. 








Sünnipäevalilli


Mitte küll minu, aga sünnipäevalilli, enne, kui aeg nad närtsitab ja hetkelt pidulikkuse viib. Suure halli hoone välistrepp, paarikraadine külm, harvad tuisuiilid, mis libisesid üle külmunud, lumeta maa.
Hetk 16 aastat tagasi. 

Hortensia

Bromeelia





neljapäev, 16. märts 2017

Märtsinovell tutvumiseks ka veebiväljaande vahendusel



Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub tutvumiseks käesoleva kuu psühholoogilist novelli "Ma armastasin politseinikku". Täispikk lugu on leitav paberväljaandest, mis on müügil, nagu ikka, kuu lõpuni.
http://www.saladused.ee/ma-armastasin-politseinikku

Ja üldse, kui mõnel hommikul, mil oled otsustanud end välja magada, kuid ei saa miskipärast kuigi pikalt und, on see hea võimalus vaadata, kuidas tolmuterad õhus tantsivad ja kirjutada näiteks lasteraamatule tagakaaneteksti. Või vahel mõnda blogipostitust, sest eks ole seegi väike virtuaalne jalajälg omamoodi rõõm ja kübe eneseteostust, kui momendil rohkem ei jaksa. Kas teadsite, et tolmukübemed, nagu sisuliselt vihmgi, mida paljud peavad ekslikult värvituks, on tegelikult vikerkaarevärviline? Palju, võib-olla isegi enamik asju siin ilmas oleneb vaatenurgast. Tänase hommiku soovitus: vaata vastu päikest.



Pilt: internet









kolmapäev, 15. märts 2017

Päikese-elamus piinatuile



Ärgates tabas mind ootamatu elamus. Väljas siras väljas hele päike, mis oli värvinud põranda kuldseks, pannud musta monstrumilaadse kodutehnika metallosad läikima, joonistanud põrandale toalillede pikad saladuslikud varjud, nagu oleks kusagil tõepoolest veel alles sootuks teistsugune ja soojem maailm. Päike, mõistate? Vaatepilt oli niivõrd ootamatu, et tekitas hoobilt kahetise reaktsiooni – tahtmise ühtaegu naerda ja nutta. Nii kõrini on kogu sellest ühtlaselt halliks värvunud maailmast ja sissejuurdunud tundest, et see ei lõpegi mitte kunagi. 

Sellistel puhkudel aitavad enamasti teatud head asjad. Nägin eile oma uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" ühte illustratsiooni. See oli nii tore, armas, kodune, soe ja lastepärane, et aitas mu rõõmutuks rebitud hinge jälle omal moel sammukese edasi. Kunstnik – Ruudu Remmelgas – on tasemel, ei ole midagi öelda. Loodan, et tal on tahtmist ka järge illustreerida, kui ma end ikka kokku võtan ja selle kirjutan. Praegu tuleb koguda mõtteid uuel kuul ilmuva lasteraamatu tagakaaneteksti jaoks, ehk saan sellega nädalalõpul ühele poole.
Ja võib-olla, mine tea, polegi asjalood me ümber otseselt ei head ega halvad. Üksnes me ise anname neile seesuguseid tõlgendusi. Maailm lihtsalt on.


Pilt: internet




 

Hiiu luule raamat varsti ilmumas



Hetkel rohkem uudist ei ole, kui et Hiiu luule raamatu esitlus toimub töörahvapühal, 1. mail. Teos koondab näputäit luuletusi ligemale paarikümne autori loomingust, kajastades Hiiumaaga seotud autorite elulugu, loomingu ülevaadet, fotomaterjali ja luuletusi Hiiumaast. Vastvalmiva luulevalimiku kaante vahel ilmub kolm minu luuletust: Kella viiene nägemus, Meretagune ja Sina. 

Ühel või teisel moel on kõik mu luuletused seotud Hiiumaaga ja saanud inspiratsiooni siinsete paikade miljööst. Kõnealused värsid on pärit minu luulekogumikust "Võilillelein", mis nägi trükivalgust aastal 2014.
Raamatu koostaja on emakeeleõpetaja Tiiu Heldema.


Pilt: internet









reede, 10. märts 2017

Kergitan kaua hoitud saladuskatte oma neljandalt lasteraamatult "MAAILMA PARIM DINGO"!



Vahepeal päris mitu head asja juhtunud. Peamine neist vähimagi kahtluseta see, et aus ja hiilguses ning fanfaarihelide saatel jõudis pärale lasteraamatu kirjastamisleping ja nüüd kõik ilusasti ametlik ning peagi ka avaldamisküps.
Lugejaile antud lubaduse kohaselt edastan seega seni kiivalt saladuses hoitud info lasteraamatu "Maailma parim dingo" koha pealt. Minu neljanda lasteraamatu annab välja kirjastus Argo. Illustratsioonid teeb kunstnik Ruudu Remmelgas. Käsikirja on toimetanud Piret Ruustal ja teos ilmub juba aprilli keskpaigas.
Hetkel on valmimisjärg sealmaal, et kunstnik tegeleb illustratsioonidele viimase lihvi andmisega ja peagi on käsikiri teel trükikotta. Mõnda mustvalget, veel värvimata visandit olen juba näinud ja võin kinnitada, et need on päris armsad ning raamatu juurde sobilikud. 


Aitäh-aitäh kirjastusele ja kõigile, kes on minusse ja mu loomingulisse potentsiaali uskunud! Eriline tänu kirjastuse eestvedajale Lea Adamsonile ja toimetaja Piret Ruustalile. Viska pilk peale ka kirjastuse kodulehele: http://www.argokirjastus.ee/ 

Pilt: flickr.com







neljapäev, 9. märts 2017

Karget kevadist õiteilu


Öös on asju ja kevades tulpe. Eks ole tegu omamoodi kevadekuulutajatega, mis hilistalvel müüki ilmudes on ilmeksimatu märk lähenevast aastaajamuudatusest. Lilli saada on lahe, eriti, kui nad ilmuvad ootamatult, justkui eikusagilt keset argipäeva, täidavad toa oma rõõmsate värvidega ja peletavad kasvõi mõtteliselt kogu kuude viisi inimmeelt ja laotust valitsenud tinahalli hämu. Isegi kunagisele sovjetiaegsele hirmutavate punaplakatitega pühale vaatad ühtäkki kuidagi pehmema pilguga ja sõnastad selle mõttes ümber, kehastamaks kõike naiselikku. Hää ikka, kui välja tehakse ja ükski südamest tulev karukallistus pole liiast. 
Fotosid teha oli mõnevõrra keeruline, kuna protsessi käigus tiirles pidevalt jalus kaks uudishimulikku briti kassi, kes said aru, et hetkel toimub midagi põnevat. Mis nimelt, jäi neile küll selgusetuks, kuid ega see põnevuse väärtust ei kahandanud. Kõik see võõras taimelõhn ja arusaamatu rähklemine ümber selle... Inimene on ikka imelik loom!











kolmapäev, 8. märts 2017

Katkend peagi ilmuvast aprillinovellist "Naine rongilt"




Me arvame nii mõndagi. Ilma tegelikke fakte teadmata kipume vahel (loe: sageli) enestele ette kujutama, et teiste inimeste käekäik on meie omast igal juhul etem. Nõnda satume üpris loogikavastaselt kadestama neid, kelle elus pole tegelikult mitte midagi kadestamisväärset, kelle paarisuhe on vaid osavalt varjatud pahedega kuliss, mille taga toimuvast pole meil aimugi. Aga kadetseme ja fantaseerime ikkagi, sest eks see ole suuresti inimloomus ja pealegi on ka petlik mõttelend võimeline tekitama kuhjaga meeldivaid emotsioone. Ajapikku võib sellest sugeneda suisa sõltuvus. 
Novelli "Naine rongilt" eeltutvustav katkend:  



Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.


Pilt: internet



Naistepäevast nii- ja naapidi


Kõigi maade proletaarlased... ja need muud kommunismiehitusmaigulised sõnad sattusid kesk ööd pähe, kui kass ennastunustavalt kraapima kukkus ja mind viivuks unest virgutas. Mõtlesin, et näe, jälle käes sovjetiaegne ja tegelikult otseselt mittekellelegi vajalik püha nimega naistepäev. Mis iganes, ega suurt vahet ju samas pole, kui tahetakse mis iganes ettekäändel lilli tuua. Tulbid on ilusad ja kevadelõhnalised, olgugi, et akna taga laiutab jälle vastik talv ja tööle tuleb läbi lume suisa trügida. Mis jõulu ajal hinge härdaks teeb, on kevade ootajale vastukarva, et mitte brutaalselt välja öeldes kannatuse viimane piir. 
Aga ilma üle võib eestlase kombel vinguda lõputult, armutult ja järeljätmata. See on selline turvaline ja mugav teema, mille kallal võib mõnuga naaksuda aegade otsani ja sutsu veel peale sedagi. Kolitagu siis mõnele muule laiuskraadile, kus päike aastaringselt täie rauaga turja praeb ja liiv taldadest biifsteeki valmistab. Ega seegi tõtt-öelda kuigi turgutav elamus ole, ajapikku läheb tüütuks. Väga, väga tüütavaks ja oi, kuidaks tahaks Eestimaa pilvede alla tagasi, nii et hakka või küüntega endale koduteed kraapima.

Ilma teemal rohkem praegu sõna ei võtakski. Lumi, no tühja temaga. Kõige rohkem paari päeva pärast on ta nagunii sulanud ja unustatud ja võib härdalt jälle lumikellukaga tõtt vahtida ning esimest kevadliblikat oodata. Korra vaatasingi eemalt, et ennäe, laperdab miski pruunikas ollus läbi õhu, osutudes lähemalt kaedes hoopis mulluseks leheprügiks. Nii on paljude asjadega siin ilmas. Illusioonid on tähendusrikkad vaid meie endi kujutelmades ja tegelik tõde hoopistükkis argisem. Mitte muidugi alati. Vahel on ka vastupidi, õnneks. Eks selle õnne nimel tiksumegi. Ju.
Aga räägiks hoopis muust. Kirjastaja Anne-Mari võttis aprilliloo sõbralikult teadmiseks (loe: avaldamiseks) ja arvas, et romaan "Tupiktänavas", mis on avaldamisjärge oodanud juba mitu aega, jõuab märtsikuus trükki. Seega on ehk aprillis oodata juba uut raamatut. No tahaks loota, igavesti äge ju. Lasteraamatu koha pealt hetkel rohkem uudiseid ei ole, võib-olla on postkast lepingu ära söönud.

Mis siis ikka, imekspandavat naistepäeva, naised! Ärgem unustagem, et suures osas meie õlul see maailm püsibki!


Liblik võetud internetist.









reede, 3. märts 2017

See mõistatuslik märtsikuu...



Ega muud, kui nädalalõpp hiilib jälle tasahilju lähemale ja venitab tööinimese näo salamisi naerukile. Mis on parim asi maailmas? Vaba päev. Eks ole. Rahuloluks pole tihti enamat tarviski.
Usun, et pole enam kaugel hetk, mil saan näha oma neljanda lasteraamatu "Maailma parim dingo" kaanekujundust. Raamatu tegijaist vaikin siivsalt seni, kuni leping on korrektselt allakirjutet. Seega tiirutan koeraga hommikust jalutusringi tehes aeg-ajalt vihmast tilkuva postkasti läheduses, hing raasike elevil, nagu sel puhul ikka. Vaatan puid ja ilma ja õhkan sisse märtsikuud. Kuigi postituvi käib nüüdsel moodsal netiajastul harva, võib tema noka vahelt mõnikord maha potsatada nii mõndagi huvitavat. Vähemasti on nüüd mu postkast ilus, läikiv, tuliuus ja ajakirjad ja muud tähtsad teatised ei saa enam märjaks.


Pilt: internet







Tagasisidet lugejalt novellikogu "Tuulemüüja tütar" kohta


Ega ma ise paljudes Näoraamatu seltsides ei osale, aga lingi saatis mulle minu raamatusõbrast ema, mispeale vaatasin ka ise asja üle. Ega alati ju teagi, kus keegi midagi minust arvab heaks kirjutada. Ja kas peabki. Eks ole ju tihtipeale nõnda, et mida vähem tead, seda parem. Uudishimu tappis kassi ja nii edasi. Aga kui on ilusasti öeldud ja sõnum suisa koju kätte toodud, miks mitte jagada.

Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat. Teos, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Meeldiv kaas ja meeldiv sisu. Ma pole küll lühijuttude fänn, aga need jutud olid huvitavad, paeluva sisuga. Igas jutus oli oma puänt. Hästi ladus ja mahlakas stiil. Põhiteemaks noorte elu maakolkas ja sealt väljapääsemise võimalused, laste ja vanemate vahelised suhted, noorusarmastus, kõigest, mis elus ette tuleb. On ka ilusaid loodusekirjeldusi. Väga meeldiv lugemiselamus. Tekkis huvi tema teiste teoste vastu.
Kiiri Saar "Tuulemüüja tütar", 2016, Kentaur, 214 lk., kõva kaas.
A. U. Näoraamatu Lugemise väljakutse grupist







kolmapäev, 1. märts 2017

Ilmunud on märtsinovell "Ma armastasin politseinikku"



Au ja rõõm teile esitella vastilmunud veebruarilugu "Ma armastasin politseinikku", mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" värskest märtsinumbrist, kohe esimese loona, leheküljelt 4. Juttu on novellist olnud sellessinatses blogis päris palju, keri aga otsinguriba allapoole ja tutvu allpoolmainituga.

Ühtlasi kätte jõudnud kevadkuu ja seeläbi olemine ka raasike lootusrikkam nagu ilmselt igal kaasmaalasel, kes poolpimesi läbi pika talvepimeduse kulgenud. Ei veel krookust ega lumikella, aga päev juba valgem ja mõte selgem.
Nädalalõpul panen tõenäoliselt punkti aprilliloole "Naine rongilt" ja saadan toimetusse ära, vaja veel suti viimistleda, ei muud. Paar raamatut ootab lugemisjärge, seega jääb üle oodata nädalalõppu, kas või selleks, et jälle iseend kuidagimoodi üles leida. 



Foto: Sulev Lange