Ristna rand, Hiiumaa

 

Karge hiiumaine looduse ilu

Eeltutvustav katkend jaanuaris ilmuvast lühiloost "Minu talved"

Ühel talvel sai oldud Saaremaal. Keskväljakut ehtis hiigelsuur lopsakas kuusk, mille sümpaatne maitsekas ilu mõjus meeliülendavana. Jälle oli palju lund, kuid paksu lumekihi all varitses jalakäijaid salalik jää, mistõttu tuli püstipüsimiseks sõbrannat igaks juhuks kramplikult käevangus hoida. Nii me siis kõndisime ja libisesime, õnneks vaheldumisi, muidu oleksime tõepoolest koos kukkunud. Tore oli see uue avastamise elevus, sest naabersaarel viimati viibimisest oli möödas terve igavik. Õhus lendles villpehmeid räitsakaid ja me ise, rõõmsad ja õnnelikud, uue avastamise õhinas, kulgesime läbi kõige selle. Ostsime kaubamajast peaaegu ühesugused, sarnasest materjalist sallid – mina heleroosa tupsulise, tema tumevioletse ja koheva ning neid kaunistuseks kaela ümber mähkides tundsime seletamatut ühtekuuluvustunnet. Õhtul ootas enneolematu spaaelamus. Klaaskatuselt rabises paiguti lund, mida vaatasime luksuslikust soojast, rooside järele lõhnavast veest ning hiljem sai end, ujumisest rammetuina, soojendada soojadel kivitoolidel.

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.
Pilt: internet

Jaanuaris on ilmumas lühilugu "Minu talved"

Polegi enam jäänud kuigi palju aega uue ajakirjanumbri ilmumiseni. Kaugel see uus aastagi enam on. Aeg kaob kummastavalt ruttu. Millest see tuleb, kes seda teab. Päevad lihtsalt lendavad, nagu oleks neil kuhugi kiire.
Jaanuarikuu lugu "Minu talved" ootab lugemist ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris. Kuna talv tundub sel aastal sedavõrd kauaoodatud ning oma pehmes lumerohkuses ja paarikraadise külmaga nii meeliülendav, otsustasin kirjutada talvest. Täpsemalt, oma varasematest talvedest. Neid on olnud nii ise nägu ja ise tegu ning neid on veedetud väga erinevais paigus. Hakatuseks said kirja lapsepõlvetalved, mil lumerõõm oli mõõtmatult ehe ja kogu ümbritsev kuidagi väga tõeline ning päris.
Sekka on olnud ka hoopis teistsuguseid talvesid. Tallinna-talvesid. Selliseid, mida sai vaadatud kõrge korrusmaja kõledast aknast, mil kõik oli ja jäi pisut võõraks ning ühtäkki polnud miski enam väga päris. Eks kindlasti oli seal ka uut ja head, mis siiski jäi kuidagi kogu üldise kõleduse varju.
Hiiumaa rikkalikud loodusküllased ja rahurohked talved tõid tasapisi kogu linnas kaduma kippunu tagasi. Korraga oli kõike jälle palju - metsa, merd, vaikust, rahu, looduse hingestatud ilu, mida sai lõputult kaamerasse püütud, õdusat privaatsust ja toredat perekesksust. Lumerohkesse Saaremaa talve sai viskutud ühe suuremat sorti seltskonnaga, mis sisaldas külluslikku sooja spaavett, teraapilisi aroomielamusi ja mõnusat sõbra-õlga, mille toel võis valgete räitsakate keskel õdusalt rühkida ning misläbi sai olemine sootuks uued mõõtmed.
Oli ka perekeskne Pärnu talv luksusliku jõulusöömaaja ja peene hotellitoaga, mille piimjad poolläbipaistvad siidkardinad varjasid argipäeva kalgi valguse ja pakkusid korraks unustust igapäevaelu tavalisuse eest. Oli taevatähtedest kootud sein ja saun, kus oli minusuguse pooleldi talisupleja jaoks liiga palav.
Seega, "Minu talved" ootab teid lugema juba jaanuarikuus.


Pilt: internet

Karge veebruarikuu Hiiumaal

...ja ometigi... Iga aeg on omamoodi ilus. See lõputu valev valgus, mil silmapiir sulab taevaga ühte. Karge rahu ning otsatu vaikus, mil, olles hästi tasa, võib kuulda iseenda mõtteidki. Ei ühtki hingelist. Vaid puhas puutumata lumi. Nii kaugele, kui silm ulatab. Milline rahu. 

 

Talv Hiiumaal

Aastalõpu jalutuskäik Tõrvanina rannas

Aastalõppu mahtus üks haruldane päikeseline päev, mil sai tehtud spontaanne otsus ja mere äärde mindud. Valgus ja päevasära andsid kohe teise hingamise ning tegid olemise tavatult kevadiseks. 

Talvine Hiiumaa