Kiiri Saar. Tuulemüüja tütar. 2016, kirjastus Kentaur. 216 lk.
16 lühilugu kaante vahel.
Ma olen nüüdseks suutnud minetada tungi
lugeda ette raamatu lõppu. Seega nüüd, lugedes Kiiri raamatut,
olin üllatunud, kui selgus, et tegu hoopistükkis lühijuttudega.
Aga seda põnevam oli! Kõik lood on elust enesest. Lood
inimestevahelistest suhetest, armastusest ja vihkamisest, haletsusest
ja tunnustamisest, ootamatutest olukordadest ja rutiinist, mõni
müstiline seik sekka. Iga lugu tõestab, et inimesed pole kunagi
sellised nagu nad näivad, igas ühes meis on midagi peidus, midagi
salajast, olgu see siis hea ja armas või sootuks deemonlik.
Iga lugu kätkes ennast huvitavat pööret, ja jättis endast järele küsimused: kuidas? mis edasi saab? Ja jättis samas mulle vabad voli lõpetada lugu... Tegelikkuses mulle ei meeldi sellised "lõpetamata" lood. Aga täna kuidagi... sain hoopis mõtlemisainet. Kuidas oleksin ise käitunud või mida teinud.
Huvitav, kui arvad ennast autorit teadvat, siinkohal võib pigem öelda, et autori peret tundvat, kuivõrd see muudab lugemiselamust. Ei, mitte vähemaks, vaid analüüsivamaks, hindavamaks, tunnustavamaks. Leidsin ennast mõtlemas, miks autor sellist situatsiooni kirjeldas, kas ta on selle läbi elanud, kas ta on ehk sellist sündmust näinud, mõtet mõelnud, värve näinud? See kuidas ta kirjeldab peavalu, no kindel, et ta teab, millest kirjutab!
Lugesin ja mõtlesin, et ahaa!, siin on tegu paljude suuremate teoste algversioonidega; sellest oleks saanud vahva raamatu kirjutada, sellest saaks hoopis ägeda kriminulli. Ja samas tundus kõik just nii õige.
Kiiri puhul ma lihtsalt naudin ilusaid eestikeelseid värvikaid põimlauseid. Neid võib kohe mitu korda lugeda, sest need on niivõrd mahlakad ja paljuütlevad. Kui tuua näiteid värvidest, siis pruun pole kunagi pruun, vaid nt roostepruun, šokolaadipruun; habras kuldkollane, pärlhall, vaarikapunane.. jne. Eriti meeldis kuidas "vihm vihkaval moel porilompi peksis." Ideaalne kirjeldus. Just selline,et kujutan elavalt praegu õues ette.
Ja taaskord jõuan järeldusele, et kirjanikud (rääkimata kunstiinimestest) on erilise ajuehitusega. Hämmastav, mida te, loomeinimesed, oskate! Kniks, kraaps ja kummardus! Aitüma elamuse eest!
Iga lugu kätkes ennast huvitavat pööret, ja jättis endast järele küsimused: kuidas? mis edasi saab? Ja jättis samas mulle vabad voli lõpetada lugu... Tegelikkuses mulle ei meeldi sellised "lõpetamata" lood. Aga täna kuidagi... sain hoopis mõtlemisainet. Kuidas oleksin ise käitunud või mida teinud.
Huvitav, kui arvad ennast autorit teadvat, siinkohal võib pigem öelda, et autori peret tundvat, kuivõrd see muudab lugemiselamust. Ei, mitte vähemaks, vaid analüüsivamaks, hindavamaks, tunnustavamaks. Leidsin ennast mõtlemas, miks autor sellist situatsiooni kirjeldas, kas ta on selle läbi elanud, kas ta on ehk sellist sündmust näinud, mõtet mõelnud, värve näinud? See kuidas ta kirjeldab peavalu, no kindel, et ta teab, millest kirjutab!
Lugesin ja mõtlesin, et ahaa!, siin on tegu paljude suuremate teoste algversioonidega; sellest oleks saanud vahva raamatu kirjutada, sellest saaks hoopis ägeda kriminulli. Ja samas tundus kõik just nii õige.
Kiiri puhul ma lihtsalt naudin ilusaid eestikeelseid värvikaid põimlauseid. Neid võib kohe mitu korda lugeda, sest need on niivõrd mahlakad ja paljuütlevad. Kui tuua näiteid värvidest, siis pruun pole kunagi pruun, vaid nt roostepruun, šokolaadipruun; habras kuldkollane, pärlhall, vaarikapunane.. jne. Eriti meeldis kuidas "vihm vihkaval moel porilompi peksis." Ideaalne kirjeldus. Just selline,et kujutan elavalt praegu õues ette.
Ja taaskord jõuan järeldusele, et kirjanikud (rääkimata kunstiinimestest) on erilise ajuehitusega. Hämmastav, mida te, loomeinimesed, oskate! Kniks, kraaps ja kummardus! Aitüma elamuse eest!
O. Põlvamaalt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar