Minu neljateistkümnenda raamatu "Tupiktänavas" kirjastamine edeneb!

Nagu sellest dingopalavikust veel vähe oleks, leidsin enne ööd postkastist ühe oma teise hea kirjastaja, Anne-Mari Alveri kirja, mida olin pikalt oodanud ja mis oli momendil tõenäoliselt viimane asi, mida ma oodata oskasin. Kaastöö ajakirjaga, mille peatoimetaja Anne-Mari on, sujub suurepäraselt, kuid minu ühe varasema lühiromaani "Tupiktänavas" raamatuna kirjastamise plaan jäi varakevadel kuidagi soiku ja ega ma pikki kuid täpselt teadnudki, mis sellest edasi saab.

Kuid äkki, keset ööd, faili avades, lahvatas mu silme ette lahti nii raamatu sümpaatsetes toonides kaanekujundus, mille Margus Leibak oli teinud kui ka Anne-Mari koostatud tagakaaneteksti mustand. Üllatus ja rõõm oli kahtlemata suur, et asjad liiguvad. Kui käsikirjad avaldamisjärjeni jõuavad, kipuvad nad tihtipeale kuidagi lühikese vahega üksteise järel raamatuina ilmuma, kuigi võivad olla kirjutatud täiesti erinevatel aegadel nagu seekordki. "Tupiktänavas" on üks mu esimesi romaane, mis sai algselt siin-seal järjejutuna avaldatud, "Maailma parim dingo", vastuoksa lasteraamat, aga viimane. Seletamatu, ma ütleks, aga nõndaviisi vahel asjad käivad. Nüüd on küsimus eelkõige selles, kas pealkirjavariandina jääb "Tupiktänav" või "Tupiktänavas", nagu see algselt on olnud. 


Pilt: Külli Kolina
Foto on postitust illustreeriv ega ole ilmuva teosega mingil moel seotud.