Mõtteid uue lühiromaani "Tupiktänavas" ilmumise eel

Raamatukäsikirjaga on asjad sealmaal, et lähiajal jõuab see trükikotta. Kõnealuse lühiromaani puhul pelgan autorina selle ilmumist varasematest võib-olla kõige enam. Alul tundus ta mulle lihtsalt üks lõbus ja natuke pilkav-pilav kirjatükk, mille najal sai kunagi teatud emotsioone õiga hõlpsalt välja elatud. Mida aeg edasi, seda vähem naljakas see kõik mulle tegelikult tundub. Mine tea, võib-olla on elu oma täiskasvanulikus tõsiduses mu lõpuks kätte saanud, võib-olla ka olen lihtsalt oma arvamust sellest käsikirjast vahepeal muutnud. Siinkohal selgituseks, et tegu pole verivärske kirjutise, vaid mõnede aastate taguse käsikirjaga, mille avaldamisjärg raamatuna sai nüüd lõpuks küpseks. Varem on antud käsikiri ilmunud järjejutuna ajalehes "Hiiu Leht" ja ajakirjas "Saladused". Hiljem, pisut muudetud ja kompaktsemal kujul ka ajakirjas "Saatus&Saladused".

Kaanekujunduse osas ootasin kirjastajalt eelkõige mitte tõsidust, vaid tõsiseltvõetavust. Liiga kerglane joon kujunduses ei ole kohe kindlasti stiil, mida ma oma ilmuvate teoste puhul ootaks. Mida aeg edasi, seda konkreetsemalt ja selgesõnalisemalt õpetavad kogemused oma soove ning tahtmisi väljendama, mis kõik pole alati sugugi lihtne, kuna tegu on erinevate inimeste loomingu ja nägemusega, millesse mul on autorina kombeks lugupidavalt suhtuda. Kaanekujunduse osas suuri muudatusi ei tulnudki, lõpptulemus sai üsna ligilähedane sellele, mida ootasin. Romaani ennast ma ise otseselt tõsiseks ei pea, kuigi see käsitleb üsna otsekoheselt pingelist suhtekriisi, kuid teeb seda samas omamoodi nurga alt, läbi huumoriprisma, pigem naljatlevas, enda üle naervas vormis kui dramaatilises minnalaskmismeeleoluvõtmes.

Et miks ma siis tunnen teatud ebakindlust? Mõistusega võttes peaks ju uue raamatu ilmumine mulle kui autorile olema taaskord siiras rõõm, ehe kordaminek ning tunnustus. Ikkagi juba neljateistkümnes ilukirjandusteos, mis minult mõne aasta jooksul ilmunud! Eks ta seda kahtlemata - kõige muu kõrval - ongi. Küllap kardan natuke lugeja võimalikku paralleelitõmbamist peategelase Piia ja minu enda isiku vahel, kuid samas ei saa ma keelata teil seda tegemast. Lõppeks on tegu siiski ilukirjandusega ja palju selles loos on mind ja mu enda läbielamist, jäägu teie otsustada. Tihtipeale need kõige ausamad ja julgemad raamatud, mille kohta sõbrad ütlevad: "Sa oled hull, kui selle avaldad!", saavadki oma avameelsuses kõige rohkem tunnustust.