Võimalik,
et olen viimane inimene Eestis, kes polnud mingitel hämaratel oludel seni veel Liisi Koiksoni
kontserdil käinud, kuigi tema plaate on suveõhtutel kuulatud omajagu, sai seal nüüd lõpuks ära käidud, seda enam, et see tuli lausa koju (kodusaarele) kätte. Ja tore oli. Nii minu muusika. Sügav, sillerdav ja saladusi täis; veepinnalt päikesehelki tagasi peegeldav, roovarju peitunud Väike järv, mille kaldad õitsetavad külluslikult suvelilli ja
vetevoogude aeglane rahu varjab heitunud kalamaime. Just seda kõike
ma kuulsin ning nägin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar