Minu peagi ilmuva suhteromaani "Tupiktänavas" tutvustustekst

Nädala sees valmis minu uue ja samuti peagi ilmuva romaani "Tupiktänavas" sisu tutvustav tagakaanetekst. Nüüd ootan mõnetise põnevusega raamatu esikaanekujunduse lõplikku versiooni, mille teeb Margus Leibak, et seda teiegagi jagada. Raamatu väljaandmise eest seisab hea kirjastaja Anne-Mari Alver ja käsikiri on peagi trükki jõudmas. Suurepärane, et inimestel on jätkuvalt minusse ja mu loomingusse usku. Ikka on armas, kui tullakse juurde, kallistatakse ja öeldakse: "Lugesin su raamatut ja mulle nii meeldis!" Niiviisi juhtub tavaliselt olukorras, mil oskan seda kõige vähem oodata.
Selle käsikirja puhul tekib teil kui lugejail tõenäoliselt uudishimu kõditav küsimus, kas tegemist võib olla autobiograafilise materjaliga. Hetkel jätan teie eksiarvamused ja oletused pisut kiuslikult kummutamata ning soovitan ära oodata ilmuva teose. 

"Tupiktänavas" on lugu hästitoimiva ja pealtnäha õnneliku paarisuhte lahkukasvamisest. Lähikondsete arvates on Pärt ja Piia musterperekond - nad on suurepärased sõbrad ja mõttekaaslased, kellesarnaseid kohtab harva. Kadedatest pilkudest hoolimata tunneb heal elujärjel Piia turvalises abielusadamas mõistva kaasa kõrval salamisi põletavat puudust millestki sootuks enamast.

Ühel hallil tusatujupäeval satub rutiini uppunud naine lugema raamatut, mille erakordsus ajendab teda ühendust võtma autoriga. Vastu ootusi mees vastab ja kirjavahetusest areneb märkamatult kõrvalsuhe. Ühtäkki on Piia elus kuhjaga kirge ja uudsust, värve ning võlu, millest ta vananeva väikelinnaplikana seni vaid vargsi unistada on tihanud. Püüd suhtekolmnurga sasisõlme valutult lahti harutada paiskab naise emotsionaalsesse tupikseisu. Kas sellest leidub üldse väljapääs?


Postituse juures olev foto on illustratiivne ja pärit internetist.