Eeltutvustav katkend peagi ilmuvast novellist "Hetked kohvikarva koeraga"

Midagi selles loos on. Midagi karget, lihtsat ja ehedat. Mida rohkem ma oma uut novelli üle loen, seda rohkem see mulle meeldib. Ja miks ka mitte. Eneseimetlusega pole siinkohal mingit pistmist. Pigem on asi sootuks muus. Ma ei pakuks teile eales midagi, millega ma ise täielikult rahule pole jäänud ja mõistagi peab kirjapandu ka mulle enesele midagi tähendama. Nii palju perfektsionisti minus lugude loojana kindlasti on. 

Mingis mõttes olen ma justkui taaskord viibinud seal, üksipäini rohelises majas keset mittemiskit, saades osa kõigist kirja pandud emotsioonidest. Võib-olla just seetõttu see nii "päris" tundubki. Tänu sellele kõigele tuli aastakümnetetagune, unustusse vajunud viiv mulle jälle harukordselt lähedale. Mitte, et see roheline maja minu jaoks mingi erakordse elumuutva tähendusega oleks, seda mitte. Ma lihtsalt olin seal kunagi, tundsin midagi - lihtsalt kui kõrvalviibija, kes märkab detaile ja salvestab need alateadlikult - ja nüüd kirjutasin sellest. 

Uue nädala hakul võtan ette väikese jalutuskäigu, laskun künkast alla metsa. Kuuskede vahel on jahe ja varjuline. Mitte ainsatki hingelist, ainult mõõtmatu, lohutu vaikus. Pole isegi lindude sädinat kuulda. Kuidas küll inimesed saavad sihukeses väljasurnud paigas elada? Siin pole ju mitte midagi. Mitte kuradima midagi peale näriva lootusetuse ja möödanikku varisenud mälestuste aegadest, mil kõik oli teisiti. Siis, kui oli sovhoosiaeg, töö ja seltsielu. Nüüd moodustab kohaliku kultuurikihi paar tõsiste nägudega vanainimest poejärjekorras, kes peale kauba eest tasumist, pilk maas, nagu oleksid nad vargil käinud, oma teed ruttavad.
Mingid helerohelised taimed õitsetavad hillitsetult mulluse sambla sees tillukesi õisi. Maa näeb mu jalge all välja nagu valge vetruv vaip. Ma polegi kunagi nii ilusat vaipa näinud. Sellist vaipa ei saa ühestki neetud e-poest. Kõnnin veel natuke, kuid siis hakkab mul jahe ja hinge poeb alateadlik hirm, et liiga kaugele minnes võin oma linnainimese logiseva suunatajuga ära eksida. Majade vahel polegi nii keeruline, aga puud on kõik ühesugused.
Tagasiteel tabab mind üllatus. Märkan, et kohvivärvi peni oli mind saatma tulnud. Taibanud, et ta on avastatud, vupsab loom endale tavatu kiirusega puude vahele peitu, küllap ennast ja oma sõltuvat loomust häbenedes.
Õhtul otsustan väikestviisi pidutseda. Toon poest tüki suitsusinki, mille jagan koeraga semulikult pooleks. Keedan kange tee ja poetan sisse sidruniviilu. Koer vaatab mind peaaegu tänulikult. Pakutud rammusa kohvikoore põlgab ta siiski ära. Küllap on selline arutu priiskamine tema vähenõudlikule loomusele liig.
See on hea õhtu. 

Täispikka novelli on oodata uuel kuul ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet