Kuidas ma kirjutasin lasteraamatu "Maailma parim dingo"

Lasteaia rühmaõpetajana oli mul kombeks mudilastele lõunauinaku ajal alatihti midagi unejutuks lugeda. Lisaks sellest tegevusest tekkinud rahustavale une-eelsele õhkkonnale oli raamatuvalik mulle omamoodi indikaatoriks ja suunanäitajaks – lugedes sain aru, mis tüüpi kirjandus lastele rohkem ja mis vähem meeldis, mida nad tähelepanuga kuulasid ja mida kuulates nihelema hakkasid. Ega sellist head ja lõbusat lühijuttude kogumikku polnudki kerge riiulist leida, paremad raamatud olid ikka rühmipidi laiali ja üldkasutatava raamatukogu valik kesine. Igihaljas "Anu ja Sipsik", mis on meeldinud paljudele erinevatele põlvkondadele, oli muidugi kindla peale minek. Kuid raamat sai ruttu läbi ja sellest jäi mõistagi väheseks. Igaks lõunaajaks oli vaja uut juttu. Nõnda tekkis uute raamatute otsingul tasapisi mõtetesse visioon, milline võiks umbkaudu olla stiililt ning mahult järgmine lasteraamat, mille kirjutan. Aimasin, et seekord võiksid lood olla lühemad ja igaüks erinevat sündmust, tegelaskuju ning probleemi kajastav. 

Kui kohtusin hilissügiseses Pärnus kirjandusõhtule esinema kutsutuna teetassi taga Argokirjastuse toimetaja Piret Ruustaliga, sündis sealsamas plaan kirjutada lastele mingit maailmajagu tutvustav loomaraamat, miks ka mitte sari. Haarasin ideest kinni ja teadsin kohe, et tahan esimeses raamatus kirjutada Austraalia asukatest, kuna selle maailmajao loomad on mulle alati tundunud iseäralikult armsad, omapärased, haruldased ja eksootilised.

Siiski polnud uue lasteraamatu kirjutamine niisama lihtne ettevõtmine, kuna päris mitu aastat olin järjepidevalt kirjutanud eelkõige käiskasvanuile – küll raamatuid, küll ajakirjalugusid. Sellal sündisid minu kaks psühholoogilise ainestikuga novellikogu "Õnn algab homme" (2015) ja "Tuulemüüja tütar" (2016). End ümber lastekirjandusele projitseerida polnudki nii lihtne, kui ma algul arvasin. Tundsin, et vajan lisaks lastele loetud unejutukogemusele veel midagi sisseelamiseks, et saaksin õige tunde kätte. Emotsioonipõhise inimesena ma midagi muud enamasti enne kirjutama hakkamist ei jahigi, kui õiget tunnet. Piisavat ajareservi ka loomulikult. Läksin kohalikku vallaraamatukokku ja laenutasin enamiku lastekirjanduse hetkeparemikust. Koju jõudnud, asusin raamatuid läbi töötama. Parajasti oli suvi, puhkuse aeg, ning mahti ettevõtmiseks piisavalt. Poole lugemise pealt, küllap olles ühtaegu haaratud nii kaasaegsete lasteraamatute pilkupüüdvatest illustratsioonidest kui ka kaasakiskuvatest juttudest, oligi äkki õige tunne sees. Ülejäänud pool mäge raamatuid sirvisin niisama läbi, vaatasin lihtsalt pilte ja kinnistasin endas õiget emotsiooni. Tahtsin, et raamat tuleks lihtne, lõbus ja mis peamine – mitte liiga pikk, vaid pigem nii lasteaialapsele kui ka nooremale koolieale lihtsalt ja kaasahaaravalt mõistetav. 

Kirjastus soovis kümmet lugu, nii ka läks. Viimased kirjutasin juba tagasi tööl olles. Kõige selle peale kulus aega pisut vähem kui kuu, kuna kirjutasin endale omaselt üpris intensiivselt. Kunstniku leidmisega läks isegi kauem, kuid lõpuks said otsingud kuhjaga tasutud Ruudu Remmelga näol; illustratsioonid tulid imekaunid. Autorina hindan oma neljanda lasteraamatu puhul asjaolu, et suutsin hoida kerget, lastele mõistetavat stiili, lihtsust ja humoorikust, pilt ja tekst on omavahel balansis, täiendades teineteist ning raamat läbinisti kvaliteetne - kõvakaaneline, ilusas trükikirjas ja kallil paberil. Olen alati olnud seda meelt, et kui midagi teha, siis teha seda hoole, armastusega ja korralikult. Või siis üldse mitte teha. Dingoraamatut pean igati õnnestunuks.

Minu meljanda lasteraamatu "Maailma parim dingo" leiab nii Rahva Raamatust, Apollost kui ka kirjastusest Argo. Minult varem ilmunud lasteraamatud: Keteriin Salaaias, Keteriin Salaaias 2, Sirelini kümme katsumust.