Olemise kunst

Sedapuhku, kui oli kurb, tundsin ma veidral kombel tõmmet teha ühte konkreetset asja. Otsisin üles oma juuniloo "Hetked kohvikarva koeraga" käsikirja ja lugesin selle uuesti üle. Süvenenult ja rahuga, nagu üritaksin oma kirjaridadega taaskohtudes aru saada, mida ma endale selle looga täpsemalt öelda tahtsin.

Kõnealused paigad ja hetked, millest käsikirjas juttu, said laetud mingi omamoodi jõu ning emotsiooniga, millede keskel oli lohutav, rahulik ja hea. Et mitte öelda teraapiline. Umbes samamoodi, nagu selle loo minategelaselgi kesk poolhämarat, läbi vaikuse majesteetlikult mühavat kuusemetsa, mille alustaimestiku moodustas hillitsetult õilmitsev õrnleheroheline jänesekapsavaip. Niimoodi üksipäini seista, nagu tuultest ja keerulistest suhetest räsitud inimmõõdupuu oleviku ja mineviku vahel, peadpööritavas, absoluutses vaikuses, mida kohtab vaid täielikus inimtühjuses ja eraldatuses, on omalaadne kogemus. Jällegi, et mitte öelda elamus. 

Võib-olla ma kirjutangi vahel selleks, et ennast trööstida. Ja kui seesinane sõnateraapia minu puhul toimis, toimib see tõenäoliselt ka teie puhul. Ma ei ole üldse kindel, et mulle meeldib maailmas, kus võidab see, kes omab kõige suuremat kisakoori ja karjub ka ise kõige kõvema (ja koledama) häälega. Või saab aupärjatud see, kes on kirjanikuna täiesti keskpärane, et mitte öelda: ilma igasuguse originaalsuse, keelelise värvikuse ja sõnajõuta, kuid omab õigeid ja kasulikke tutvusi kultuuriringkondades ning kirjarahva seas, kellest siis mõni saab mingil põhjusel motiveeritud kirjutama lennukat raamatuarvustust, veendes viimaks lugejatki, et see sodi on tõesti midagi väärt... Tegelikult meeldib mulle nõndaviisi üha vähem. Igaühest, kes tähti tunneb, ei saa päris kindlasti kirjanikku, isegi, kui ta omas meeles seda poolkaudu ja üha uhkemini on. Olgu ta tuntud vanemate laps, usin tvitterisäutsutaja või kes iganes. Ehe ja kvaliteetne seisab aga viisakalt seina ääres ja ootab paremaid aegu, pidades endaga samal ajal sisevõitlust õppida kõva (ja koleda) häälega lärmama, kuigi kohe üldse ei taha. Aga asi polegi selles. Õigemini, on, õigemini ongi asi kogu maailma pealiskaudsuses ja eksitatud saamises, aga see selleks. See ei peaks olema minu kui autori võitlustander, sest ideaalis peaks autor keskenduma loomingule.

Üha vähem meeldib mulle olukord, et pean oma hinnalist eluenergiat ja aega kulutama mingisugusele mõttetusele, selmet kirjutada. Kirjutada see üks ja ainumas erakordne romaan, mida olen ammuilma teha tahtnud. Mitte, et varasemad vähem väärt oleks, keeleliselt kohe kindlasti mitte, aga loomine teatud edasiminekuta on mõeldamatu.  

Katkendit ma seekord ei pane. Oodake juunilugu ära. Ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Võib-olla, kõnealust valminud käsikirja silmas pidades, olen ma juba õige lähedal sellele, mismoodi ma öelda tahan. Ja eks selle niinimetet kurbusega ole ka nii, et see läheb jälle üle. Ja samas, ega ta peagi, kuna on tänuväärt loometõukejõud. 

Pilt: internet