Katkend minu uuest lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Juba varasest noorusest paistis taipan Teodor teiste taipanilaste seast silma oma üleüldise taipamatuse poolest. Kõik teised väikesed taipanid teadsid, kuidas üks madu peab käituma, aga taipan Teodor mitte! Ema oli temaga alatasa hädas. Teodori kõige suurem soov oli teiste loomalastega mängida. Millal iganes ta silmas põngerjaid mööda mänguväljakut ringi silkamas, kippus ta nende sekka. Seetõttu sai ta ema käest tihti riielda.

„Ei tohi,“ pahandas taipaniema Tiina. „Sa oled väga mürgine!“

„Miks ei tohi?“ nurises taipanilaps Teodor. „Ma tahan koos sipelgasiilitüdruk Saalega kiikuda.“

„Või kiikuda!“ mühatas taipaniema Tiina. „Ükski taipan ei kiigu mänguväljakul! Sa oled arust ära!“

Teodor läks oma tuppa ja mossitas seal hulk aega. Alles õhtu hakul paotas ta ust ja uuris: „Aga mida siis taipanid teevad?“

„Püsivad peidus. Näevad kuninglikud ja ohtlikud välja. Püüavad hiiri.“

Taipan Teodor liigutas arupidavalt oma pruuni sabaotsa. „Milleks?“ Talle polnud see mõttessegi tulnud, sest kõiksugu pisinärilised olid tema suured lemmikud, kelle toimetamisi oli tore jälgida.

„Hiired on meile söögiks!“

„Mis sa veel välja ei mõtle,“ nurises taipan Teodor. „Hiired on minu sõbrad! Ma tahan hoopis šokolaadi.“

„Taipanid ei söö šokolaadi,“ teatas Tiina otsustava häälega.

„Söövad küll,“ vaidles Teodor vastu ja õngitses sabaotsaga oma tillukese täpilise vesti taskust välja killukese maiust.

„Kust sa selle said?“ riidles ema.

„Saale andis,“ kaitses ennast Teodor. Ta oli šokolaaditükki juba suhu pistmas, kui ema selle temalt ära napsas.

„Magus on mürgihammastele erakordselt halb,“ teatas ema. „Pealegi unustasid sa eile õhtul hambaid pesta!“

„Ma ei taha mürgine olla!“ kriiskas Teodor. „See on nii tobe! Anna mu šokolaad tagasi!“

„Ei anna,“ oli ema otsustavjäi ema endale kindlaks.

„Te kõik olete ühed mõttetud taipanid!“ röökis Teodor, nägu ärritusest punane.

„Me oleme maailma kõige mürgisemad maod,“ teatas taipaniema Tiina uhkelt. „See teeb meid ainulaadseteks. Meid ei tohi isegi jahtida ega küttida! Käitu väärikalt, nagu ühele endast lugupidavale taipanile kohane.“

Kuid väärikas olla oli väga igav. Enamasti tähendas see aralt peidus püsimist ja omaette olemist. See oli Teodori meelest arulage ja täiesti ebavajalik!

Järgmisel päeval sai taipaniema Tiina jälle paraja ehmatuse osaliseks. Tema väike võsuke oli värvilise rannarätiku endale ümber kaela kerinud ja suhises ukse poole nii et tolmujutt taga.

„Kuhu sa lähed?“ oli ema keeletu.

„Ujuma!“ teatas taipan Teodor.

Kui taipaniema Tiinal oleksid olnud käed, oleks ta neid ahastusest kokku löönud. Aga ta sai ainult pead vangutada. „Taipanid ei uju, sa sõgeloom! Pealegi elame me sisemaal ja meie kodukandis pole merd! Sa oled sisemaataipan, mõistad?“

Kuid Teodor ei mõistnud.

„Loomalapsed teavad siin lähedal ühte vahvat tiiki, nad kutsusid mind kaasa. Tiigis pidi ilus roheline vesi olema. Ma tahan seda näha! Ma tahan teada, mis tunne on, kui vesi keha paitab! Nokkloomad ütlesid, et see on väga äge!“

„Sina pole ju nokkloom,“ selgitas taipaniema Tiina kannatlikult. „Sinu asi on püsida väärikalt varjus ja tunda rõõmu, et oled suursugune ja hirmuäratav madu.“

„Ma ei taha olla suursugune,“ vingus taipan Teodor. „Ma tahan, et mul oleks lõbus!“

Ta vingerdas ukseprao vahelt väledalt õue, üle rohelise murulapikese väravani, kus teised loomalapsed juba ootasid.

Tiinal tõusis neid nähes kananahk ihule.

„Kui sa kedagi kogemata hammustad, on jama majas!“ hoiatas ta. „Meie mürk on väga ohtlik! Surmav!“

„Ole mureta, ma ei kavatse kedagi hammustada!“ kaitses end Teodor. „Isegi kogemata mitte. Vaata, kui palju mul sõpru on! Kas pole tore?“

Taipaniema Tiina meelest oli see kummaline. Aia taga seisis lõbus käratsev seltskond, kes tema mürgist lapsukest pikisilmi seiklema ootas. Tema ise ei söandanud eales teiste loomamammadega seltsida, isegi mitte teiste maoprouadega, sest kartis neid hirmutada. Seetõttu oli taipaniema Tiina väga üksildane, kuigi ei teinud sellest suuremat numbrit. Selline oligi taipanite elu ja Tiina talus üksildust väärikalt. Tõtt-öelda oligi ta niiviisi harjunud ega kippunud kurtma. Tiina võttis oma tikkimistöö ja istus terrassile sooja päike kätte.

Teodor tuli tagasi alles õhtu hakul, üleni liivane ja õnnelik.

„Kui ma oleksin teadnud, kui tore on vees, oleksin juba varem suplemist proovinud!“ hõiskas ta juba väravalt.

Taipaniema Tiina tõstis tikkimistöö kohalt silmad ja tõi kuuldavale raske ohke. Tema võsuke oli tõesti erakordselt taipamatu. Ta ise oli päev läbi hoolsalt töötanud ja ilus roosimustriga laualina valmis saanud.

„Oota ainult, kui isa tööreisilt tuleb!“ hoiatas ta. „Tema juba nalja ei mõista!“

Tiina läks tuppa ja sättis uue lina lauale. See sobis sinna hästi ja viivuks tundis taipaniema tehtu üle rahulolu. Siiski varjutas kõiki tema väikeseid igapäevarõõme mure lapse pärast, kes kuidagi sõna kuulata ei tahtnud.

Mis edasi sai, seda saad teada siis, kui soetad endale minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" kirjastusest Argo. Samuti on mu ilus, värvirõõmsate piltidega lõbus lugemisvara leitav Rahva Raamatu müügiketist või Apollost.