Juba
varasest noorusest paistis taipan Teodor teiste taipanilaste seast
silma oma üleüldise taipamatuse poolest. Kõik teised väikesed
taipanid teadsid, kuidas üks madu peab käituma, aga taipan Teodor
mitte! Ema oli temaga alatasa hädas. Teodori kõige suurem soov oli
teiste loomalastega mängida. Millal iganes ta silmas põngerjaid
mööda mänguväljakut ringi silkamas, kippus ta nende sekka.
Seetõttu sai ta ema käest tihti riielda.
„Ei
tohi,“ pahandas taipaniema Tiina. „Sa oled väga mürgine!“
„Miks
ei tohi?“ nurises taipanilaps Teodor. „Ma tahan koos
sipelgasiilitüdruk Saalega kiikuda.“
„Või
kiikuda!“ mühatas taipaniema Tiina. „Ükski taipan ei kiigu
mänguväljakul! Sa oled arust ära!“
Teodor
läks oma tuppa ja mossitas seal hulk aega. Alles õhtu hakul paotas
ta ust ja uuris: „Aga mida siis taipanid teevad?“
„Püsivad
peidus. Näevad kuninglikud ja ohtlikud välja. Püüavad hiiri.“
Taipan
Teodor liigutas arupidavalt oma pruuni sabaotsa. „Milleks?“ Talle
polnud see mõttessegi tulnud, sest kõiksugu pisinärilised olid
tema suured lemmikud, kelle toimetamisi oli tore jälgida.
„Hiired
on meile söögiks!“
„Mis
sa veel välja ei mõtle,“ nurises taipan Teodor. „Hiired on minu
sõbrad! Ma tahan hoopis šokolaadi.“
„Taipanid
ei söö šokolaadi,“ teatas Tiina otsustava häälega.
„Söövad
küll,“ vaidles Teodor vastu ja õngitses sabaotsaga oma tillukese
täpilise vesti taskust välja killukese maiust.
„Kust
sa selle said?“ riidles ema.
„Saale
andis,“ kaitses ennast Teodor. Ta oli šokolaaditükki juba suhu
pistmas, kui ema selle temalt ära napsas.
„Magus
on mürgihammastele erakordselt halb,“ teatas ema. „Pealegi
unustasid sa eile õhtul hambaid pesta!“
„Ma
ei taha mürgine olla!“ kriiskas Teodor. „See on nii tobe! Anna
mu šokolaad tagasi!“
„Ei
anna,“ oli ema otsustavjäi ema endale kindlaks.
„Te
kõik olete ühed mõttetud taipanid!“ röökis Teodor, nägu
ärritusest punane.
„Me
oleme maailma kõige mürgisemad maod,“ teatas taipaniema Tiina
uhkelt. „See teeb meid ainulaadseteks. Meid ei tohi isegi jahtida
ega küttida! Käitu väärikalt, nagu ühele endast lugupidavale
taipanile kohane.“
Kuid
väärikas olla oli väga igav. Enamasti tähendas see aralt peidus
püsimist ja omaette olemist. See oli Teodori meelest arulage ja
täiesti ebavajalik!
Järgmisel
päeval sai taipaniema Tiina jälle paraja ehmatuse osaliseks. Tema
väike võsuke oli värvilise rannarätiku endale ümber kaela
kerinud ja suhises ukse poole nii et tolmujutt taga.
„Kuhu
sa lähed?“ oli ema keeletu.
„Ujuma!“
teatas taipan Teodor.
Kui
taipaniema Tiinal oleksid olnud käed, oleks ta neid ahastusest kokku
löönud. Aga ta sai ainult pead vangutada. „Taipanid ei uju, sa
sõgeloom! Pealegi elame me sisemaal ja meie kodukandis pole merd! Sa
oled sisemaataipan, mõistad?“
Kuid
Teodor ei mõistnud.
„Loomalapsed
teavad siin lähedal ühte vahvat tiiki, nad kutsusid mind kaasa.
Tiigis pidi ilus roheline vesi olema. Ma tahan seda näha! Ma tahan
teada, mis tunne on, kui vesi keha paitab! Nokkloomad ütlesid, et
see on väga äge!“
„Sina
pole ju nokkloom,“ selgitas taipaniema Tiina kannatlikult. „Sinu
asi on püsida väärikalt varjus ja tunda rõõmu, et oled
suursugune ja hirmuäratav madu.“
„Ma
ei taha olla suursugune,“ vingus taipan Teodor. „Ma tahan, et mul
oleks lõbus!“
Ta
vingerdas ukseprao vahelt väledalt õue, üle rohelise murulapikese
väravani, kus teised loomalapsed juba ootasid.
Tiinal
tõusis neid nähes kananahk ihule.
„Kui
sa kedagi kogemata hammustad, on jama majas!“ hoiatas ta. „Meie
mürk on väga ohtlik! Surmav!“
„Ole
mureta, ma ei kavatse kedagi hammustada!“ kaitses end Teodor.
„Isegi kogemata mitte. Vaata, kui palju mul sõpru on! Kas pole
tore?“
Taipaniema
Tiina meelest oli see kummaline. Aia taga seisis lõbus käratsev
seltskond, kes tema mürgist lapsukest pikisilmi seiklema ootas. Tema
ise ei söandanud eales teiste loomamammadega seltsida, isegi mitte
teiste maoprouadega, sest kartis neid hirmutada. Seetõttu oli
taipaniema Tiina väga üksildane, kuigi ei teinud sellest suuremat
numbrit. Selline oligi taipanite elu ja Tiina talus üksildust
väärikalt. Tõtt-öelda oligi ta niiviisi harjunud ega kippunud
kurtma. Tiina võttis oma tikkimistöö ja istus terrassile sooja
päike kätte.
Teodor
tuli tagasi alles õhtu hakul, üleni liivane ja õnnelik.
„Kui
ma oleksin teadnud, kui tore on vees, oleksin juba varem suplemist
proovinud!“ hõiskas ta juba väravalt.
Taipaniema
Tiina tõstis tikkimistöö kohalt silmad ja tõi kuuldavale raske
ohke. Tema võsuke oli tõesti erakordselt taipamatu. Ta ise oli päev
läbi hoolsalt töötanud ja ilus roosimustriga laualina valmis
saanud.
„Oota
ainult, kui isa tööreisilt tuleb!“ hoiatas ta. „Tema juba nalja
ei mõista!“
Tiina
läks tuppa ja sättis uue lina lauale. See sobis sinna hästi ja
viivuks tundis taipaniema tehtu üle rahulolu. Siiski varjutas kõiki
tema väikeseid igapäevarõõme mure lapse pärast, kes kuidagi sõna
kuulata ei tahtnud.
Mis edasi sai, seda saad teada siis, kui soetad endale minu uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" kirjastusest Argo. Samuti on mu ilus, värvirõõmsate piltidega lõbus lugemisvara leitav Rahva Raamatu müügiketist või Apollost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar