Ilmunud on aprillinovell "Naine rongilt"

Käes on aprill ja üle mitme kevade lehvis mu akna tagant taas mööda üllatuslik kirju liblikas. Mida ta tiivavärvides tänavu kuulukse, kes seda teab. Tõotab muljeterohket suve, nii nad räägivad. Töine tahab suvi tulla niiehknii. Tihane laulab sitsikleiti ning muru on märtsikellukestest valge-rohelisekirju, sekka krookuste sinakaslillad pead. Kõrgel taevas vibreerib tilluke must täpp - lõoke - tuues veel värvitute kuluaasade kohal kuuldavale kõige ehedamast elulustist kantud trillerit. Kõigist looduse poolt pakutavatest häältest on lõokese oma üks sümpaatsemaid, õnne kõige tabavam väljendus. Ega sedagi muidugi tea, kas lõoke ise on õnnelik, aga vähemasti annab ta hääl õnneolemust kõige varjundirikkamalt edasi. 

Kui igavesti aktuaalsetelt õnnekäsitlustelt pisut reaalsematele teemadele lülituda, siis... Postituvi on saarele hilinemas, tiivad nõrgad ja kere tarbimata talvevarudest raskevõitu. Kuigi mandril on uue kuu ajakiri juba mitu päeva müügis, polnud seda Hiiumaal vähemasti eile teps mitte veel. Ega täna hommikul mu postkastiski. No igatahes, novell "Naine rongilt", julgen arvata, et seniilmunuist üks stiilipuhtamaid, on ilmunud, ei viitsi seda paksu laiska postituvi enam oodata, kel võimalust, tehke tutvust.


Pilt: Raivo Grossfeldt, Looduse pildipank