Valmimas on mainovell "Vestlused tähelapsega"

Ah, kui nii palju, nii palju ei sajaks, tuul selle udu kord laiali ajaks...
Kõigile teada-tuntud klassikute igihaljastele ütlustele ilmselgelt ei pea viitama. Aga säherdused mõtted tulid kesk ööd pähe.
Ma ei tea. Udu ju tegelikult pole, hoopis varakevadine, kohati suisa kirgas päikesepaiste, millest tõsi küll, enamikku näeb läbi tööruumi akende ja sedagi kõigest vilksamisi. Iseenesest on udu minu jaoks üks kõige sümpaatsemaid ilmastikunähtusi, eelkõige võime poolest kogu argine maailm korraks müstitsismi mähkida ja ebareaalseks, ebaharilikuks muuta. Aga mõistagi on udu praeguses teemakäsitluses kõigest metafoor. Meil kõigil on misiganes päevi ja veebis virisemine näib mulle kuidagi vääritu, sestap sel rohkem ei peatu.

Igatahes, aprillikuu ajakiri "Saatus&Saladused", mille mõnevõrra kärsituvõitu ootusest eelmises postituses juba põgusalt juttu oli, jõudis ka lõpuks meiemaile, novell "Naine rongilt" leheküljelt 48 kenasti vastu vaatamas. Et siis võimalus psühholoogilise ainestikuga ilukirjanduse austajail taas ühe mu värskema kirjutisega tutvuda.
Mainumbrilugu on ka enam-vähem valmis, hetkepealkirjaga "Vestlused tähelapsega", mis tõenäoliselt ei muutu. Ema-lapse teemal olen senikirjutatust peatunud tõenäoliselt kõige vähem, seega tundus mõttekas korraks hoida sellesse suunda. Niinimetatud vestlus on ühepoolne, sisaldades ema mälestusi järeltulija väikelapseeast. Jah, tegelikult üks isevärki lugu emadusest pisut teise kandi pealt, tasub oodata. 


Pilt: internet