Miks
me teeme seda, mida me teeme? Miks me kirjutame, postitame,
arutleme, räägime, küsime, vastame, püüame, loodame? Kõige selle kõrval
valdab meid alateadlik soov olla märgatud, hinnatud, armastatud.
Eelkõige armastatud. Isegi mitte kui kirjanik, loovisiksus või
karismaatiline ja meeldejääv persoon, vaid lihtsalt kui inimene. See
on sügavalt inimlik mõtteviis, mis saadab meist igaüht. Vahel
juhtub ka sedaviisi, et üks kirjanik loeb teise raamatut ja kirjutab
selle kohta arvustuse. Alljärgnev pärineb Pärnu kirjaniku ja
poetessi Margit Petersoni sulest. Margitiga sain ma tuttavaks Pärnu
kirjandusõhtute, mille peakorraldaja ta juba palju aastaid on,
kaudu, kui käisin ühel vihmast lõhnaval õhtul suvepealinnas esinemas. Taaskord jääb üle olla
tänulik sooja ja tunnustava sõna üle. Tutvu ka autori blogiga.
Hetk tagasi panin käest Kiiri Saare novellikogu "Tuulemüüja tütar". Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid sellepärast lugeda, et need distsiplineerivad. Eriti just siis, kui kell lööb hommikutunde ja sa alles loed. Romaanist on raske välja astuda, aga lühijutud saavad otsa ning tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma. Nii juhtus ka minuga, et päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud.
Kiiri
kirjutab tohutult mõnusalt. Tal on väga rikkalik sõnavara ja autor
oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid,
et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud. Lood on väga
erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda
ulmeajakirjale "Reaktor."
Mõnes mõttes tahaks selle raamatu kaheks lüüa ja just (ulme)lugude pärast, kuid teisalt on ka nii terviklik. Tõsi küll, mõne novelli- või lühijutu puhul ma ootasin hoopist teistsuguseid lõppe ja osad tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena. Kuid tean ise seda tunnet kui hakkab sündima romaan ja kui hakkab sündima novell (lühijutt). Mõni lihtsalt lõppeb enne ära, kui sellest romaan saab. Ja pealegi romaanides on alati rohkem tegelasi, kuid novellid piirduvad vähematega. Nii ma arvan, et selles raamatus on ka rohkem lühijutte kui novelle.
Kiiri Saar viib meid selle raamatuga erinevatesse küla- või väikelinna (alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin. Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukeste lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle ka väga meeldib.
Mulle tohutult meeldib see raamat!
Usun, et see ei jää viimaseks Kiiri raamatuks mida loen.
Aitäh sulle, hea Kiiri!
14. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma
Mõnes mõttes tahaks selle raamatu kaheks lüüa ja just (ulme)lugude pärast, kuid teisalt on ka nii terviklik. Tõsi küll, mõne novelli- või lühijutu puhul ma ootasin hoopist teistsuguseid lõppe ja osad tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena. Kuid tean ise seda tunnet kui hakkab sündima romaan ja kui hakkab sündima novell (lühijutt). Mõni lihtsalt lõppeb enne ära, kui sellest romaan saab. Ja pealegi romaanides on alati rohkem tegelasi, kuid novellid piirduvad vähematega. Nii ma arvan, et selles raamatus on ka rohkem lühijutte kui novelle.
Kiiri Saar viib meid selle raamatuga erinevatesse küla- või väikelinna (alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Kujutan ette, et nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin. Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukeste lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle ka väga meeldib.
Mulle tohutult meeldib see raamat!
Usun, et see ei jää viimaseks Kiiri raamatuks mida loen.
Aitäh sulle, hea Kiiri!
14. aprill. 2017.a.
Vana-Rääma
Foto: Alar Madisson
Tänud, kallis Kiiri!
VastaKustutaMa tõesti olen õnnelik, et selle raamatu omaniks sain! Aitäh, aitäh, aitäh! :)
Margit