Valitud katkendeid maikuus ilmuvast novellist "Vestlused tähelapsega"

Kas tead, mu laps, et kui Sa olid alles beebi, leidsime Su näolt aeg-ajalt sädelevaid, teadmata päritolu ebemeid? See tundus toona – ja tundub praegugi – nii mõistatuslik, et väitsin endale omasel romantilisel moel, et oled pärit tähe pealt, kuukiirelt või kusagilt mujalt mõistetamatust kohast. Sealt, kuhu tavainimese teadvus ei ulatu. Igahtahes mitte kapsalehe alt või mõnest muust argisest paigast. See poleks Su olemusega klappinud. 

Kui Sa rääkima õppisid, võisid etteloetud raamatut järele korrata sõna-sõnalt. Arvasin üllatunult, et oskad juba lugeda, kuid see oli kõigest märk fenomenaalse mälu olemasolust. Sulle jäi loetu sõna-sõnalt meelde. Kas teadsid, et üks Sinu esimesi sõnu polnud mitte „ema“ vaid „päevapaabusilm“. Üheksa veatult hääldatud häälikut, mille kuulmine tegi mu korraks sõnulseletamatult uhkeks.

Muidugi oli meil häid aegu. Igasuguseid, erinevaid. Näiteks too kirgas ja karge sügisene nädalalõpp, mil otsustasime ühtäkki spontaanselt – üldiselt olen väga harva spontaanne – jätta korraks kogu vinduva ja vaevaliselt edeneva linnaelu sinnapaika ning põgenesime ära maale. Seal, värviliste õunte ja koltuvate puulehtede keskel vedasid terve nädalavahetuse enda järel ühte tobedat, kuuri alt leitud ratastel veinipudelihoidjat, millega üle kuhjunud leheprügi pääsemine oli kohati omaette ooper; olid sama punapõskne nagu õunadki, mida kasti ammutasime, rahulolev ja rõõmus, taipamata isegi midagi nõuda või soovida, sest kõik oligi nii, nagu olema pidi.


Pilt: pinterest.com