Igal
varakevadel, nähes kaupluse päikesepoolsesse külge välja pandud
kevadekuulutajaina kirevat võõrasemavalikut, tabab mind alati ohjeldamatu
lilleisu. On päris tegu sealt silmad maas mööda kõndida ja süda
kõvaks teha. Ega tavaliselt kiusatus enne otsa ei saagi, kui igast
meelepärasest sordist mõned eksemplarid endale koduaia
amplitesse istutamiseks soetatud.
Ööd
on jälle härmakarva ja kohati lausa miinuskraadidega, mille eest saab
taimed külmapakku viidud, kuid päeval paistab
kollase-punasekirjudele sametjatele kroonlehtedele soe kevadpäike. Mis teha, õielõõma vastu ilule tundlik inimhing ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar