Sel sünnipäevakuul

On sünnipäevakuu, on kevad. Isevärki omasuguste seas, nagu neist igaüks. Soe nagu mai, tuuline nagu november. Riivamisi on mu pilgu eest mööda libisenud ning aiasügavusse silmist kadunud mitu kirjut liblikat. Olen neid näinud kuute või seitset, kollast vaid ühtainukest. Mäletan sarnast kevadet, mil hiigelsuurel aknaklaasil oli peatuspaiga leidnud terve kirjude liblikate parv, päikest peegeldav pind üleni musta-oranzikirju. Miks nad üksmeelselt otsustasid, et just sellel aknaklaasil on hea, kes seda teab. Kas võikski inimteadvus hoomata liblikrahva eelistusi? Kuid nõnda muljeterohket suve, mis sellesinatsele vaatepildile järgnes, pole mul olnud ei varem ega hiljem.

Teatud laadi ebausk, mida mõistuseinimestena üritame kui isevärki liiki nõrkuseavaldust endast välja juurida, eitada ja siivsalt maha salata, on hingele ning igal kevadel uuesti puhkevale lootusele omamoodi toeks, mille üle ei pruugiks sugugi piinlikkust tunda. Seetõttu usungi iga kevade esimest liblikat. Usun lootust, usun head. Kummastavalt ei oota me novembrilt kunagi nii palju kui näiteks aprillikuult. Hilissügisel justkui pole enam midagi oodata. Kõik on nähtud ja läbi. Hall ning pimedusse tardunud. See, mis ees, on alles kaugel, kättesaamatu ja peaaegu olematuks hääbunud. Sestap ongi kevad tohutu potentsiaaliga aeg. Kõik on jälle võimalik, reaalsuseks saav ning käegakatsutav. Tärkav, sirguv ja puhkev. Isegi, kui ei juhtu midagi, mida võiks määratleda kui enneolematut, on võimalus selleks siiski õhus. Ja mis olekski inimene ilma lootuseta?


Pilt: internet