"Millest su raamat räägib?"

Ei olegi sedapuhku teadlikult palju erinevaid lillepilte, on hoopis palju pilte ühest ja olulisest lillest. Ega ma oskagi täpselt öelda, miks mulle meeldib lillede kiiresti kaduvat ilu jäädvustada või miks haprad hõrku lõhna levitavad õied on mulle kordades tähtsamad kui näiteks pastapliiatsid, ökokilekotid, sandaalid või mingi muu suvaline kraam. Kas seetõttu, et minus pesitseb romantismi-alge, mille lillede nägemine kuidagi eriti selgelt välja joonistab? Noh, see on ka muidugi variant, üks võimalus näiteks... sajast.

Sama keeruline ja pea-aegu võimatu on mul vastata küsimusele: "Millest su raamat räägib?"
Enamasti ajab see mu kimbatusse, sest tõesõna, parimagi tahtmise korral ei ole võimalik kahe sõnaga välja tuua, millest räägib näiteks mu kahtekümmend erisisulist ja eripalgelist, isegi erinevate žanrite alla liigituvat novelli sisaldav kogumik. Elust? Inimsuhetest? Kuidagi väga üldine ja pealiskaudne määratlus, mis ei tee vastuse ootajat põrmugi targemaks. Elust ja inimsuhetest räägib enamik raamatuid. Võib-olla on küsimus hoopis selles, kuidas seda tehakse ja kuidas mina seda eelistan teha.

Jah, mulle meeldib kirjutada inimestest ja seda niimoodi, nagu näeksin nende meelte kõige sügavamatesse ja varjatumatesse soppidesse. Enamasti ei eelista ma sealt välja kiskuda kõntsa, muda ja räppa, vaid inimnatuuri päikeselisemat poolt. Ma otsin loomuse sügavaimat sisu, kaevates seal ammuste unistuste, tolmuma jäänud lootuste, tiivustavate kinnisideede ja muu säärase keskel. Seal kõnnumaal, mida kaasinimeste eest pigem kiivalt varjatakse ja haruharva - kui üldse - näidata söandatakse. Kas see on piisav vastus? Võib-olla mitte. Võib-olla pole selgituste andmine hetkel ka mu tugevaim külg. Tuleb ikkagi endal raamat kätte võtta ja lugeda, nii saate kõige täpsema vastuse. Õnneraamatu link asub siin.