Suure reede isiklik traagika

Omamoodi veider ja dramaatiline kokkusattumus, et just suurel reedel, mil kogu maailm leinas risti löödud Kristust, leidis ootamatu lõpu minu kümne aasta vanune läptop, millel kirjutasin oma kõige esimesed algupärased romaanikäsikirjad. Pill ise sai omal ajal kõvasti vatti, olles praktiliselt igapäevaselt kasutuses;  sisaldas lisaks tekstifailidele ka tuhandeid pilte ja oli ääreni täis muusikat, mida kirjutamise ajal alatasa kuulasin. Viimased viis aastat pole ta enam rakendust leidnud, vaid nostalgilise väärtuse tõttu väärikal vanaduspensionil elutoa alumisel raamaturiiulil.
Läptop läheb veel nüüdki käima, kuid külge sugenenud mürgise lekke tõttu pole teda enam võimalik eluruumis hoida, isegi mitte nostalgiast. Siinkohal siiras ja lugupidav kummardus tootjafirmale Samsung enneolematult vastupidava tehnikaime eest, mis mulle kirjanikutee teeotsa kätte juhatas ja sellel pikki aastaid sõbralikult saatis. Sellel pillil sündisid nii mu "Lepatriinupüüdja", "Martin Greeni juhtum", Ruubeni liblikate sari kui ka Keteriini lood. Ja ei, siinkohal pole tõepoolest tegu isegi mitte kaudse ja osavalt maskeeritud tootereklaamiga, mida mõned blogipidajad harrastavad ja mis mulle mõneti vastukarva käib, vaid siira personaalse tänulikkusega.

Pilt: internet