Nii
palju on juba olnud. Jälle kevadsoe muld, võõrasemade mahlased varred ja tuules kiikuvad haprad värvirohked õiepead, lõputu linnusidin ning lumikellukesed kesk lillepeenart.
Elupuud on suureks kasvanud, varsti mahub nende vahelt vaevu läbi. Kunagi oli avarust rohkem, nüüd varjab vaate majale suur lopsakas dekoratiivkuusk. Loojangutuul on pehme, puude vahele varisenud päike kõigest kitsas hele triip, mis sulab pimedusega üheks.
Vahel on heidutav mõelda, kui palju on seda kõike juba olnud. Neid kevadeid. Neid amplitesse kasvama pistetud lilli. Neid plaane eesootavaks suveks. Ma ei taha mõelda, et olen vana. Et olen juba enamiku ära näinud, mis inimesele näha antakse. Kätte saanud kogu reaalsuse, mis võimalik. Et see ongi kõik. Elupuud, võõrasemad, aiatoolid, terrass, pilved, puud ja päike. Nädalavahetusel loetud raamatud, puhkuse ajal ette võetud reisid. Palgatöö ja kirjastamislepingud. Raamatuesitlused ning vaikimine. Midagi peab olema veel. Lihtsalt peab.
Elupuud on suureks kasvanud, varsti mahub nende vahelt vaevu läbi. Kunagi oli avarust rohkem, nüüd varjab vaate majale suur lopsakas dekoratiivkuusk. Loojangutuul on pehme, puude vahele varisenud päike kõigest kitsas hele triip, mis sulab pimedusega üheks.
Vahel on heidutav mõelda, kui palju on seda kõike juba olnud. Neid kevadeid. Neid amplitesse kasvama pistetud lilli. Neid plaane eesootavaks suveks. Ma ei taha mõelda, et olen vana. Et olen juba enamiku ära näinud, mis inimesele näha antakse. Kätte saanud kogu reaalsuse, mis võimalik. Et see ongi kõik. Elupuud, võõrasemad, aiatoolid, terrass, pilved, puud ja päike. Nädalavahetusel loetud raamatud, puhkuse ajal ette võetud reisid. Palgatöö ja kirjastamislepingud. Raamatuesitlused ning vaikimine. Midagi peab olema veel. Lihtsalt peab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar