Oma lugejaile tuletan meelde, et tegu pole üks-ühele eluloo, vaid siiski eelkõige ilukirjandusega, ilukirjandusliku käsitlusega, teatava isikliku meenutustepagasi ja kunstipärase ilukirjandusliku materjali põimimisega. Lugu ise on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist.
Naine
rongilt
Kiiri Saar
Olen
eluaeg ühtviisi kartnud ja armastanud ronge. Mu kõige
painajalikumad uned seostuvad alati rongidega, rongile jõudmise,
hilinemise paanikaga. Veidral kombel, mingi hoomamatu intervalli
tagant need unenäod korduvad, aastate kaupa. Unedes on nii mõndagi
varieeruvat, kuid sündmuste kese alati üks – ümberringi
lõõtsuv pimedus, mu enda painajalik hirm, määratu jooksuspurt,
mahajäämise lohutu tühjus, perroonil uluv tuul, nägudeta
inimesed. Sootud, võõrad, kõrvalise tähtsusega mustad siluetid,
kel on kõrvalseisja meeleheitest sügavalt ükstaskama. Vahel läheb
ka teisiti – jõuan rongile, tundes sellest peadpööritavat
kergendust ja tõmban hinge. Kõrvus laksub liiprite kolin, vagunite
vali naksumine. Uitan kõikuval sammul ühest pooltühjast kupeest
teise, õieti teadmatagi, mida otsin. Tähtis on jõuda koju. Rongile
jõudmine tähendab alati kojujõudmist, pääsemist turvatsooni.
Viimasel ajal on mu unedesse lisandunud midagi uut. Ma olen üks naine. Mitte mina ise, vaid keegi muu. Naine rongilt. Mul on pikad pruunid juuksed ja suured tuhmid silmad. Mu mantel on näinud paremaid päevi, ent minema viskamiseks siiski liiast armas ja oma. Ega ma tõtt-öelda ülemäära hooligi, mis seljas. Hoolin hoopis muust.
Mu teekonnal pole ausalt öeldes ei algus- ega lõpp-punkti. Ma ei taha kuhugi meeleheitlikult jõuda, niimoodi, nagu ihkasin noorpõlveunedes. Tahan lihtsalt näha ühte maja. See ongi mu reisi tegelik eesmärk. Õigupärast on see muidugi totter, sõita maha sadu kilomeetreid pelgalt selleks, et näha korraks aknast mööda vilksatamas ühte esmapilgul täiesti tavalist maja. Aga see on minu aeg, mul pole kuhugi kiiret ja pealegi pole rongisõit unes kuigi kulukas.
Algul tundus mulle, et mõtlesin maja ise välja, seejärel tabas mind arusaam, et see võib pärineda mõnest ammunähtud ja sama ammu unustatud filmist. Mida uni edasi, seda konkreetsemad piirjooned eluhoone mu teadvuses omandab. Nagu oleks ta siiski päris ja tegelikkuses kusagil olemas. Võiks ju mõelda, mis majaperemehel küll arus oli, et ta oma eluaseme säärasesse sobimatusse mürarikkasse paika ehitas, kus puudub igasugune privaatsus, aga teisalt, võib-olla tekkis raudtee hoopis hiljem ja majaomanik oli sunnitud oma õunapuude ja ilmselgete väsimusemärkidega kõrvalhoonetega koomale tõmbama, nagu ikka nõrgem ja ajale allajääv pool. Seetõttu ei kaldu ma ka uskuma, et tal oleks teatav tähelepanuvajadus ja soov oma argipäeva meelsasti võõrastele silmadele eksponeerida ning sellest vaikset rahulolu ammutada. Usun, et ta on sama lihtne ja tavaline inimene nagu mina ega mõtle sedalaadi asjadele. Ta lihtsalt elab ja on ning kui tema elu paistab kellelegi rongiaknast kätte, siis on see pigem vaataja probleem.
Küllap nii ongi, kuid mulle pole see kaugeltki probleem, vaid hoopistükkis eesõigus. Millegipärast arvan, et mina olen selles isikupäratus külmas rongis ainus, kes maja ja selles toimuvat üldse näeb.
Enamasti on see erinev.
Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete tumedate kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Ta kannab valgeid töökindaid. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.
Mõnel õhtul lõõskavad terves majas tuled, välisuks on selja peale valla ununud, kesk aeda, suures roostetanud pajas, mis täidab improviseeritud kamina aset, on läidetud elav tuli. Terrassitoolid on veetud sinnasamma kõrvale. Mees ja naine istuvad lõõgastunult teineteise vastu naaldudes. Naise heledad juuksed katavad lopsaka kosena tema pruuni kevadsügisjope rinnaesist, ta heidab neid vaba käega sundimatult tahapoole, teises käes hoiab avatud siidripudelit. Mehel on jalas vanad kulunud töösaapad ja seljas pehme triibuline särk. Selline, mida kannavad maaelu ja küllap ka iseendaga sügavalt rahulolevad inimesed. Ta on tumedapäine, pikka kasvu, pisut habetunud, nägus. Nad räägivad, naeravad. Hele tulekeel loidab pimedas öös, sädemed keerlevad õhus.
Ühel päeval märkan paarikest rõdul tülitsemas. Mees vehib energiliselt kätega, naine raputab pead, žestikuleerib vastu, liigutused nurgelised, täis meelepaha. Vasturünnakul pole tulemust. Naine lööb käed rinnale risti, saadab mehele hävitava pilgu ja vupsab tuppa. Rohkem ma teda ei näe.
Eks eriarvamusedki kuulu paarisuhte igapäevaellu, mõtlen, kuid mu sisemust raputab külm ebamugavustunne ja ma sooviks hea meelega sellestsinatsest unest juba ärgata. Kui seda ei juhtu, meenutan endale, et olen kõigest kõrvaltvaataja, anonüümne naine rongilt, kellel pole äsja toimunud sõnavahetusega vähimatki pistmist. Keegi, kelle osaks ei lange asjaosaliste rõõm, kurbus ega meelepaha; keegi, kelle pilk lihtsalt fikseerib toimuva nagu automaatsalvestis. Ometi tunnen kummastavat ängi.
„Kaua sa kavatsed veeta oma elu kõrvaltvaatajana, selle asemel, et hakata lõpuks ometi ise elama?“ küsib minu käest ühel sarnasel rahulolematuseööl mu alateadvus.
Ma ei tea. Millas ma olen ise see valgete töökinnastega lillepeenart rajav või lõkkesse vahtiv naine? Võib-olla isegi rõdul tülitsev naine? Ma ei tea. Kas ma üldse peaksin, ülepea?
„Ma ei pea teadma vastust enne ärkamist,“ valetan alateadvusele.
Aga ühel ööl saab mul kõrvaltvaataja passiivsest rollist villand. Majast mitte kaugel asub väike tähtsusetu vaksal, kust rong seni suhisedes ja rappudes mööda on sõitnud. Kuid täna öösel raudruun miskipärast peatub ja juhust kasutades lipsan maha. Majani jääb kõndida napp kilomeeter, mille läbin pooljoostes. Sajab hõredat kevadvihma, mis niisutab kergelt mu mantlikraed. Õhus on rõske muru ja avanevate kasepungade hõrku lõhna.
Mul pole aimugi, mida ma siit otsima tulen või mida peaksin pererahvale ütlema, kui nad mu ootamatult köögist eest peaks leidma. Eravaldus ikkagi ja võib-olla on mees miski seadusesilm ja harjunud relva käepärast hoidma. Õnneks pole kedagi kodus. Käin toad läbi ja astun korraks rõdule. Piirdelt koorub õhukeste liistakatena valget värvi ja peitsimata põrandalauad naksuvad. Kuid rõduuks on ilus helesinine, samamoodi puidust aknaluugid, mis annavad kokkuvõtvalt majale unistusliku väljanägemise ja hajutavad osavalt mulje hooletussejäetusest.
Tubadest ei leia ma midagi üleliigset, ei mingit luksust. Vanamoeline lillemustriline tapeet, kergelt kriim mööbel, odav diivan. Ometi on kõik vajaminev olemas ja täiesti ootuspäratult avastan, et mulle meeldib siin. Ainuke modernne rahapaigutus paistab olevat köögimööbel, mis on uus, kiiskav, kallis. Punasilmselt vilgub mulle vastu trendika elektripliidi valvas silm. Lapsi ei tundu perel olevat. Küllap selline muretu ja kohustustevaba elustiiliga paarike. Järgmisel ööl tulen jälle. Ja ülejärgmisel. Pererahva tülid on sagenenud ja see häirib mind.
Lõpuks õnnestub mul kohtuda mehega.
„Kas sa ise ka tead, kuidas sul vedanud on?“ küsin temalt.
Ta ei tea ja on sellist nägu, nagu poleks kunagi teadnud. See üllatab mind. Arvasin, et ta on arukam. Sisukam.
„Kas sa ei näe, kui palju sul on?“ sõnastan oma küsimuse ümber, et olla arusaadavam, aga kahtlen, kas ta nüüdki mõistab.
Sama lugu on naisega. Nukunäolt hoovab tülpimust. Ta jätab hüatsindid kastmata ja valetab mehele üha tihemini. Ühel päeval kohtub ta teisega. Metsas, majast vaid õige pisut eemal. Juhtun seda nägema juhuslikult, seistes üksipäini viimase vaguni akna all. Toimuv tekitab minus piinlikkust ja mõjub kuidagi labaselt, odavalt. Arvasin, et sellised asjad leiavad aset ainult halbades filmides. Kuid mõni elu on veel halvem kui halb film ja seda pole võimalik isegi teisele kanalile lülitada.
„Mis sina teeksid, kui oleksid selle naise asemel?“ uurib mu alateadvus edasi.
Ma ei vasta, ma natuke vihkan praegu neid torkivaid küsimusi.
„Millega mul siis vedanud on?“ jätkab mees järgmisel ööl meie pooleli jäänud vestlust.
Teen käega laia kaare. „Selle kõigega. Naisega.“
Mehe ilme püsib mõru. „Tahtsin jalgpallikoondises jätkata. Siin kolkas pole mul mingeid väljavaateid. Palk on ka niru.“ Naise kohta ta sõna ei võta. Vähemasti niigi palju mees.
„Mulle meeldis kesklinna trenniklubis käia,“ ütleb mulle naine ja vaatab pahakspanevalt ümbrust, nagu oleks see ainuisikuliselt kõigis tema hädades süüdi. „Kohvikutes ja teatris. Samuti paelus mind mu kinnisvaramaakleri töö. See oli nii… paljutõotav. Mul on tunne, et vihkan siin kolkas kõike. Neil porist libedatel metsateedel jooksmist. Lõputut üksildust. Pealegi,“ ta pühib näolt juuksesalgu, silmades kalk helk, „ma vihkan seda idikat. Ta on nii…“ naine otsib õiget sõna, „küündimatu. Kõiges. Absoluutselt kõiges.“ Mulle heidatakse mitmetähenduslik pilk.
Korraga valdab mind häbi kõige pärast. Mehe pärast, naise pärast, iseenda ja oma täitumatute unelmate, hirmude, lootuste ja järeljätmatult painava ängistuse pärast, millele ma ei oska muud vormi anda kui kududa sellest oma unenägudes segasevõitu kirju kangas, millest tekib ärgates soov pigem vabaneda kui selle narmaservast meeleheitlikult kinni hoida. Loodan, et rohkem ma ennast raudteejaamast ei leia. Soovin, et ei näeks neid unesid enam, sest need häirivad mind üha hullemini.
Aga siiski. Lugu pole veel kaugeltki läbi.
„Kauem mitte,“ ütlen ühel ööl nii iseendale kui oma alateadvusele.
„Kuidas, palun?“ küsib ta, olles meie vestluse tõenäoliselt juba unustanud.
„Ma ei kavatse kauem pealtvaataja olla. Mul on sellest kõrini.“
„Tõesti?“ üllatub ta. „Sa siis ei arvagi enam, et ainult teiste inimeste elu on ilus ja tähendusrikas ning kuidas sa ka püüaks, sooviks või loodaks, ei saa sinu oma sellele eales ligilähedalegi?“
Mu aju taasloob pildi rõdul tülitsevast pererahvast. Inimestest, keda pidasin tõepoolest veatuiks, kadestamisväärseiks, kelle elu pistelisi episoode ihkasin ahne möödujana endasse ammutada ja siivsalt tallele panna otsatu sisemise kurbuse ja tühjusetunde leevendamiseks, sest muud mul – väidetavalt – pole, ei unes ega ilmsi.
Jätan vastamata, kuid hommikul, peale ärkamist olen korraga hoopis teine inimene. Ma tõmban jalga suured töösaapad ja otsin kuurinurgast välja vana labidaloksu, mida ma aastaid kasutada pole viitsinud. Leian maja eest sulni päikeselapikese, mis tundub igati sobiv koht, et roostes tööriist otsustavalt mulda lüüa. Õhk lõhnab soojalt ja kevadiselt ja selles on ka päriselt avanevate kasepungade kevadist mee ja vaigu lõhna. Kusagil kõrgel lõõritab lõoke, tema olemasolust annab märku kõigest tilluke liikumatu must täpp täiuslikult pilvitus taevas. Homme sõidan linna ja ostan korvitäie hüatsinte, luban endale. Selliseid nuppus ja suurte rammusate mugulatega, mis istutamiseks hästi sobivad. Palju valgeid ja roosasid õisi. Peenra teen juba täna valmis.
Viimasel ajal on mu unedesse lisandunud midagi uut. Ma olen üks naine. Mitte mina ise, vaid keegi muu. Naine rongilt. Mul on pikad pruunid juuksed ja suured tuhmid silmad. Mu mantel on näinud paremaid päevi, ent minema viskamiseks siiski liiast armas ja oma. Ega ma tõtt-öelda ülemäära hooligi, mis seljas. Hoolin hoopis muust.
Mu teekonnal pole ausalt öeldes ei algus- ega lõpp-punkti. Ma ei taha kuhugi meeleheitlikult jõuda, niimoodi, nagu ihkasin noorpõlveunedes. Tahan lihtsalt näha ühte maja. See ongi mu reisi tegelik eesmärk. Õigupärast on see muidugi totter, sõita maha sadu kilomeetreid pelgalt selleks, et näha korraks aknast mööda vilksatamas ühte esmapilgul täiesti tavalist maja. Aga see on minu aeg, mul pole kuhugi kiiret ja pealegi pole rongisõit unes kuigi kulukas.
Algul tundus mulle, et mõtlesin maja ise välja, seejärel tabas mind arusaam, et see võib pärineda mõnest ammunähtud ja sama ammu unustatud filmist. Mida uni edasi, seda konkreetsemad piirjooned eluhoone mu teadvuses omandab. Nagu oleks ta siiski päris ja tegelikkuses kusagil olemas. Võiks ju mõelda, mis majaperemehel küll arus oli, et ta oma eluaseme säärasesse sobimatusse mürarikkasse paika ehitas, kus puudub igasugune privaatsus, aga teisalt, võib-olla tekkis raudtee hoopis hiljem ja majaomanik oli sunnitud oma õunapuude ja ilmselgete väsimusemärkidega kõrvalhoonetega koomale tõmbama, nagu ikka nõrgem ja ajale allajääv pool. Seetõttu ei kaldu ma ka uskuma, et tal oleks teatav tähelepanuvajadus ja soov oma argipäeva meelsasti võõrastele silmadele eksponeerida ning sellest vaikset rahulolu ammutada. Usun, et ta on sama lihtne ja tavaline inimene nagu mina ega mõtle sedalaadi asjadele. Ta lihtsalt elab ja on ning kui tema elu paistab kellelegi rongiaknast kätte, siis on see pigem vaataja probleem.
Küllap nii ongi, kuid mulle pole see kaugeltki probleem, vaid hoopistükkis eesõigus. Millegipärast arvan, et mina olen selles isikupäratus külmas rongis ainus, kes maja ja selles toimuvat üldse näeb.
Enamasti on see erinev.
Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete tumedate kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Ta kannab valgeid töökindaid. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.
Mõnel õhtul lõõskavad terves majas tuled, välisuks on selja peale valla ununud, kesk aeda, suures roostetanud pajas, mis täidab improviseeritud kamina aset, on läidetud elav tuli. Terrassitoolid on veetud sinnasamma kõrvale. Mees ja naine istuvad lõõgastunult teineteise vastu naaldudes. Naise heledad juuksed katavad lopsaka kosena tema pruuni kevadsügisjope rinnaesist, ta heidab neid vaba käega sundimatult tahapoole, teises käes hoiab avatud siidripudelit. Mehel on jalas vanad kulunud töösaapad ja seljas pehme triibuline särk. Selline, mida kannavad maaelu ja küllap ka iseendaga sügavalt rahulolevad inimesed. Ta on tumedapäine, pikka kasvu, pisut habetunud, nägus. Nad räägivad, naeravad. Hele tulekeel loidab pimedas öös, sädemed keerlevad õhus.
Ühel päeval märkan paarikest rõdul tülitsemas. Mees vehib energiliselt kätega, naine raputab pead, žestikuleerib vastu, liigutused nurgelised, täis meelepaha. Vasturünnakul pole tulemust. Naine lööb käed rinnale risti, saadab mehele hävitava pilgu ja vupsab tuppa. Rohkem ma teda ei näe.
Eks eriarvamusedki kuulu paarisuhte igapäevaellu, mõtlen, kuid mu sisemust raputab külm ebamugavustunne ja ma sooviks hea meelega sellestsinatsest unest juba ärgata. Kui seda ei juhtu, meenutan endale, et olen kõigest kõrvaltvaataja, anonüümne naine rongilt, kellel pole äsja toimunud sõnavahetusega vähimatki pistmist. Keegi, kelle osaks ei lange asjaosaliste rõõm, kurbus ega meelepaha; keegi, kelle pilk lihtsalt fikseerib toimuva nagu automaatsalvestis. Ometi tunnen kummastavat ängi.
„Kaua sa kavatsed veeta oma elu kõrvaltvaatajana, selle asemel, et hakata lõpuks ometi ise elama?“ küsib minu käest ühel sarnasel rahulolematuseööl mu alateadvus.
Ma ei tea. Millas ma olen ise see valgete töökinnastega lillepeenart rajav või lõkkesse vahtiv naine? Võib-olla isegi rõdul tülitsev naine? Ma ei tea. Kas ma üldse peaksin, ülepea?
„Ma ei pea teadma vastust enne ärkamist,“ valetan alateadvusele.
Aga ühel ööl saab mul kõrvaltvaataja passiivsest rollist villand. Majast mitte kaugel asub väike tähtsusetu vaksal, kust rong seni suhisedes ja rappudes mööda on sõitnud. Kuid täna öösel raudruun miskipärast peatub ja juhust kasutades lipsan maha. Majani jääb kõndida napp kilomeeter, mille läbin pooljoostes. Sajab hõredat kevadvihma, mis niisutab kergelt mu mantlikraed. Õhus on rõske muru ja avanevate kasepungade hõrku lõhna.
Mul pole aimugi, mida ma siit otsima tulen või mida peaksin pererahvale ütlema, kui nad mu ootamatult köögist eest peaks leidma. Eravaldus ikkagi ja võib-olla on mees miski seadusesilm ja harjunud relva käepärast hoidma. Õnneks pole kedagi kodus. Käin toad läbi ja astun korraks rõdule. Piirdelt koorub õhukeste liistakatena valget värvi ja peitsimata põrandalauad naksuvad. Kuid rõduuks on ilus helesinine, samamoodi puidust aknaluugid, mis annavad kokkuvõtvalt majale unistusliku väljanägemise ja hajutavad osavalt mulje hooletussejäetusest.
Tubadest ei leia ma midagi üleliigset, ei mingit luksust. Vanamoeline lillemustriline tapeet, kergelt kriim mööbel, odav diivan. Ometi on kõik vajaminev olemas ja täiesti ootuspäratult avastan, et mulle meeldib siin. Ainuke modernne rahapaigutus paistab olevat köögimööbel, mis on uus, kiiskav, kallis. Punasilmselt vilgub mulle vastu trendika elektripliidi valvas silm. Lapsi ei tundu perel olevat. Küllap selline muretu ja kohustustevaba elustiiliga paarike. Järgmisel ööl tulen jälle. Ja ülejärgmisel. Pererahva tülid on sagenenud ja see häirib mind.
Lõpuks õnnestub mul kohtuda mehega.
„Kas sa ise ka tead, kuidas sul vedanud on?“ küsin temalt.
Ta ei tea ja on sellist nägu, nagu poleks kunagi teadnud. See üllatab mind. Arvasin, et ta on arukam. Sisukam.
„Kas sa ei näe, kui palju sul on?“ sõnastan oma küsimuse ümber, et olla arusaadavam, aga kahtlen, kas ta nüüdki mõistab.
Sama lugu on naisega. Nukunäolt hoovab tülpimust. Ta jätab hüatsindid kastmata ja valetab mehele üha tihemini. Ühel päeval kohtub ta teisega. Metsas, majast vaid õige pisut eemal. Juhtun seda nägema juhuslikult, seistes üksipäini viimase vaguni akna all. Toimuv tekitab minus piinlikkust ja mõjub kuidagi labaselt, odavalt. Arvasin, et sellised asjad leiavad aset ainult halbades filmides. Kuid mõni elu on veel halvem kui halb film ja seda pole võimalik isegi teisele kanalile lülitada.
„Mis sina teeksid, kui oleksid selle naise asemel?“ uurib mu alateadvus edasi.
Ma ei vasta, ma natuke vihkan praegu neid torkivaid küsimusi.
„Millega mul siis vedanud on?“ jätkab mees järgmisel ööl meie pooleli jäänud vestlust.
Teen käega laia kaare. „Selle kõigega. Naisega.“
Mehe ilme püsib mõru. „Tahtsin jalgpallikoondises jätkata. Siin kolkas pole mul mingeid väljavaateid. Palk on ka niru.“ Naise kohta ta sõna ei võta. Vähemasti niigi palju mees.
„Mulle meeldis kesklinna trenniklubis käia,“ ütleb mulle naine ja vaatab pahakspanevalt ümbrust, nagu oleks see ainuisikuliselt kõigis tema hädades süüdi. „Kohvikutes ja teatris. Samuti paelus mind mu kinnisvaramaakleri töö. See oli nii… paljutõotav. Mul on tunne, et vihkan siin kolkas kõike. Neil porist libedatel metsateedel jooksmist. Lõputut üksildust. Pealegi,“ ta pühib näolt juuksesalgu, silmades kalk helk, „ma vihkan seda idikat. Ta on nii…“ naine otsib õiget sõna, „küündimatu. Kõiges. Absoluutselt kõiges.“ Mulle heidatakse mitmetähenduslik pilk.
Korraga valdab mind häbi kõige pärast. Mehe pärast, naise pärast, iseenda ja oma täitumatute unelmate, hirmude, lootuste ja järeljätmatult painava ängistuse pärast, millele ma ei oska muud vormi anda kui kududa sellest oma unenägudes segasevõitu kirju kangas, millest tekib ärgates soov pigem vabaneda kui selle narmaservast meeleheitlikult kinni hoida. Loodan, et rohkem ma ennast raudteejaamast ei leia. Soovin, et ei näeks neid unesid enam, sest need häirivad mind üha hullemini.
Aga siiski. Lugu pole veel kaugeltki läbi.
„Kauem mitte,“ ütlen ühel ööl nii iseendale kui oma alateadvusele.
„Kuidas, palun?“ küsib ta, olles meie vestluse tõenäoliselt juba unustanud.
„Ma ei kavatse kauem pealtvaataja olla. Mul on sellest kõrini.“
„Tõesti?“ üllatub ta. „Sa siis ei arvagi enam, et ainult teiste inimeste elu on ilus ja tähendusrikas ning kuidas sa ka püüaks, sooviks või loodaks, ei saa sinu oma sellele eales ligilähedalegi?“
Mu aju taasloob pildi rõdul tülitsevast pererahvast. Inimestest, keda pidasin tõepoolest veatuiks, kadestamisväärseiks, kelle elu pistelisi episoode ihkasin ahne möödujana endasse ammutada ja siivsalt tallele panna otsatu sisemise kurbuse ja tühjusetunde leevendamiseks, sest muud mul – väidetavalt – pole, ei unes ega ilmsi.
Jätan vastamata, kuid hommikul, peale ärkamist olen korraga hoopis teine inimene. Ma tõmban jalga suured töösaapad ja otsin kuurinurgast välja vana labidaloksu, mida ma aastaid kasutada pole viitsinud. Leian maja eest sulni päikeselapikese, mis tundub igati sobiv koht, et roostes tööriist otsustavalt mulda lüüa. Õhk lõhnab soojalt ja kevadiselt ja selles on ka päriselt avanevate kasepungade kevadist mee ja vaigu lõhna. Kusagil kõrgel lõõritab lõoke, tema olemasolust annab märku kõigest tilluke liikumatu must täpp täiuslikult pilvitus taevas. Homme sõidan linna ja ostan korvitäie hüatsinte, luban endale. Selliseid nuppus ja suurte rammusate mugulatega, mis istutamiseks hästi sobivad. Palju valgeid ja roosasid õisi. Peenra teen juba täna valmis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar