Novelli mustand sai tänase päeva jooksul enam-vähem valmis, jääb üle veel tekstile keeleline lihv anda ja välja mõelda loo pealkiri. Kirjutatule mõeldes tabab iseäralik soe tunne, nagu nende lugude puhul, millest tead juba ette enne lõplikku valmimist, et käsilolevast võib sedapuhku tulla midagi erilist ja õnnestunut.
Ja siis, mõni hetk enne und hakkasin otsima postituse juurde sobivat pilti. Enda pildikogu jäi selles plaanis kesiseks, kuid otsingusõna "vana maja" peale märkasin paljude teiste seas ühte mõnusat maalähedast pilti, kus polnud eksponeeritud mingit modernset uhkust, kuid ometi oli kõik oma lihtsuses kuidagi südantsoojendavalt paigas ja hoomatavalt soe. Meenutas natuke seda aega, mil jooksin lapsena vanaema suures taluaias kesk looduse rohelust ja varjatud imesid. Ühesõnaga, üks tore inimene on võtnud nõuks taastada talu ja peab sellest blogi. Mulle igatahes meeldis ja usun, et satun sinna veel. Kõnealuse veebikeskkonna leiab lingilt: Sarapiku talu.
Pilt muidugi jäigi sel ööl leidmata, kuna sattusin blogi lugema ja siis oli kell juba liiga palju. Aga samas leidsin midagi vaat et väärtuslikumat.
Foto: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar