Raamatuvahetusest ja muustki

No ja kuna und ikka veel ei ole, siis miks mitte jätkuvalt postitada. Näiteks viimase aja tõenäoliselt ühel populaarseimal teemal nimega raamatuvahetus, millesse ma seniajani suuremat pole süüvinud. Kui mind ühtäkki sellesse kaasata taheti, esitasin soovijale ilmselt täiesti võhikliku ja totra küsimuse: "Raamatukogudes peaks mu teosed ju saadaval olema, miks sa tahad, et sulle postiga "Tuulemüüja" saadan?" Nojah, ja siis tulla välja, et see olla selline kaval vangerdus, võimalus pakkuda enda tasuta teost ja saada teise autori pühendusega teos sama tasuta vastu. 

Nüüd on mul siis näituseks olemas pühendusega Margit Petersoni "Rist teel", mis pani mind mõtlema, et kõik mu senised raamatute kaanekujundused on kuidagi liiga... värvilised. Lastekirjanduse puhul on see loomulikult õigustatud. Täiskasvanuile suunatud loomingu puhul on mu ainukeseks tingimuseks kunstnikule olnud tõsiseltvõetavus. Kaas peab mõjuma tõsiseltvõetavalt. Kõnealune raamat, mille kingituseks sain, on oma minimalistliku kujunduse ja tagasihoidliku värvilahenduse poolest iseenesest väga sümpaatne, kaas kuidagi udune ja sametine, käe all katsudes pehme ning mõnus. Tundeinimesena on puudutuse tähendus minu jaoks oluline. 

Nädalavahetusel lugesin Austria kirjaniku Daniel Glattaueri paljutõlgitud menuraamatu (tõesõna,"bestseller" kõlab odavalt ja halvasti) "Hea põhjatuule vastu" ja järje "Kõik seitse lainet" läbi. Harva satub kätte raamat, mis tabab täpselt kümnesse. Täpipealt see, mida praegusel ajal ühelt raamatult ootaks. Elav, vitaalne, täis särtsakust ja sädet, kaasakiskuv ning käest mittepandav algusest lõpuni. Ja tõepoolest pettumus, Varrak on isegi kordustrüki läbi müünud. Kuigi ostan raamatuid harva, sest kellel seda ruumi riiulis ikka ülearu, oleksin ostnud, tõesõna. Erakordse sõnameisterlikkuse ja nauditavalt intelligentse huumoriga kirja pandud omamoodi geniaalne e-kiriromaan. Nagu päris. Nagu elu ja suti parem ka veel. 


Pilt: internet