Kassid, need neljajalgsed elukunstnikud

Miskipärast on mu kassipostitus kujunenud läbi aegade kõige populaarsemaks. Panin omal ajal kirja teatud tähelepanekuid oma uue sõbra, briti lühikarvalise kohta, kuna mulle tundus, et ta käitub veidralt, puhuti nagu inimene.
Praegu mõtlen nii, et kassid, need neljajalgsed karvasabadest elukunstnikud on nagu õnn – tulevad ja lähevad. Nad pole su juures kunagi kuigi kaua, kuna nad ei talu kramplikku kinnihoidmist ega lämmatavaid embusi, aga samas tiirutavad nad oma kassiasju ajades pidevalt kusagil lähipiirkonnas ja võid olla päris kindel, et õige varsti on ta jälle tagasi su nägemisraadiuses. Vaatad teda ja heldid taas. Hetkeks tundub elu isegi lihtne ja meeldiv.

Võib-olla sa polegi otseselt mitte millegagi ära teeninud tema soosivat lähedalolu, sest inimene, see kohmakas kahejalgne loom tegutseb kassimõistuse kohaselt paljuski arusaamatult ja mittevajalikult. Palju mõistetamatult, kui inimese jaoks kass, sest temal on prioriteedid paigas. Igal juhul võiks inimloom vähem muretseda, rohkem meelelistele naudingutele – nagu näiteks magamine, päikeselaigus olesklemine ja miks ka mitte nurrumine – keskenduda, selle asemel, et päevast päeva kiirustades masinlikult ringi trampida, terveks pikaks päevaks välisukse taha kaduda, et õhtul mureliku ja rampväsinuna diivanile variseda.
Jah, asjad on siinilmas valesti. Maailma peaksid valitsema kassid, kõik oleks palju rohkem balansis, kindel see.