Mõtteline intervjuu kirjanik Margit Petersoniga raamaturetsensiooni "Tuulemüüja tütar" põhjal

Mulle meeldib novelli- ja lühijutukogusid lugeda. Päeva jooksul ma üle kahe novelli ei lugenud. Tahaks ju neid veel pikalt endasse hingata, mitte astuda järgmisse maailma.

Mõistlik mõtteviis. Ma ise manustan novelle täpselt samamoodi. Mitte  üle paari-kolme korraga, et elamusel oleks aega settida ja sisul talletuda. Ei eelista kiiret ja pinnapealset tarbimist ja sama kiiret unustamist. 

Autor oskab lausa detailselt tuua välja sellised pildid ja situatsioonid, et sa jääd uskuma, nagu olekski kõik päriselt olnud.

Päriselt on olnud tõtt-öelda õige vähe. Kõige rohkem päriselt oli novellikogumiku esimene lugu. Ma tõepoolest käisin südatalvel valitud seltskonnaga metsamajakeses (nädalalõpu)elamusi hankimas ja sealt hakkas hargnema idee kirjutada igaüks neist veidrikuks ning anda loole viimase vindini absurdseid värvinguid. See oli lõbus, ausalt! Hiljem tekkis ebamäärane pelg saada kostitatud vihase lugejakirjaga, aga õnneks seda ei tulnud. Ju siis oli aines piisavalt ilukirjanduslik.

Lood on väga erilised ja osad neist kalduvad ulmesse. Sobiks pakkuda ulmeajakirjale "Reaktor."

Sellelaadne mõte kunagi isegi oli, kuid mu viimase aja teadlik suund on olnud pigem realism, seega pole selle ukse poolvägisi lahti kangutamist endale südameasjaks võtnud. Korra vehkisin Raul Sulbi nina ees ühe käsikirjaga küll, aga tol ajahetkel oli ta miskipärast hirmhõivatud ja ma lihtsalt ei viitsinud peale käia. Avaldatud sain oma loo mujal nii ehk nii. 

Osad novellid tundusid nagu väga hea romaani sissejuhatustena.

Huvitav, et Sa selle ära tabasid. Mõne loo puhul tundus mulle endale samamoodi, et käsikirjast võiks saada ainest hoopistükkis romaaniks. Eks ma olemuselt olengi rohkem romaanikirjanik kui novellist ja see kumab vahel lühilugudest välja. Et õhus oleks justkui veel teemaarendust, kuid autor on liiga kiiresti punkti pannud. Ühe konkreetse loo puhul oligi tegu puhtalt romaani käsikirja esimeste peatükkidega, mille otsustasin kergema vastupanu teed minnes kirjutada ümber novelliks. Lühendasin tegevussuundi ja -liine, kärpisin tegelaste arvu. Säde läks kunagi romaaniga algust tehes kaduma, mida tõtt-öelda juhtub harva. Ehk saigi pigem hea kompaktne novell venima kippunud romaani asemel. 

"Tuulemüüja tütar" viib lugeja erinevatesse küla- või väikelinna(alevi) maailmadesse, mis on väga elulised. Nii mõnigi lugeja võib siit leida palju äratundmisrõõmu. Minagi leidsin.

Idee kajastada rohkem maa- kui linnaelu sain oma emalt ja olen seda teed mööda alateadlikult või vähem alateadlikult muudkui edasi läinud. Olen ju väikesest kohast pärit ja seega on külaolustik mulle läbini tuttav, otsast otsani läbi tunnetatud ning sellest on lihtne kirjutada. 

Autor oskab üles kruvida sellist huvi, et tekib lausa kannatamatus kiiremini teada saada mis lõpuks juhtuma hakkab. Ta jätab jutukeste lõpus palju fantaasiat lugejale, mis mulle väga meeldib.

Lookirjutajana pole ma põnevuse osas kuigi objektiivne hindaja, kuna kogu põnevuse tekitamine jääb ainuisikuliselt minu kanda, aga hea muidugi kuulda. Oskus võimalikke lõpu tegevussuundi hargnema ja otsi lahtiseks jätta tuleb ajaga. Kunagi arvasin, et on hästi oluline lugejale kõik üksipulgi selgeks ja lahti kirjutada. Mida aeg edasi, seda vähem ma nõndaviisi arvan. Lugeja fantaasiale ruumijätt on justkui kohustuslik asjade käik. 

Mulle tohutult meeldib see raamat!

Tänan. Siinkohal tundub mulle, et mu Õnneraamat on kuidagi teenimatult Tuulemüüja varju jäänud. Tugevamad lood paigutasin enamasti just nimelt sinna. Teinekord petab ka kaas ära, sunnib lugejat ilusama kujundusega teost haarama. Teise kogumiku puhul sai see tunduvalt parem. Seega soe soovitus: lugege läbi ka esimene kogumik "Õnn algab homme"!


Pilt: Andres Vimm