Hiiumaa kohvikutepäevad vol.2

Kuna mul pole kombeks enda lubadusi täitmata jätta, siis pooleli on veel lugu Hiiumaa kohvikutepäevadest, mida tükk aega tagasi õhinaga kirjutama hakkasin ja koos pildimaterjaliga nõnda mahukaks kujunes, et otsustasin selle lõpetada hiljem. Nüüd see hiljem siis käes ongi, kuna lükkan käsikirjaga tegelema hakkamist ikka veel edasi ja nokin siin blogi kallal. Sest tore on, vahel, niiviisi. Ja pisut liialdatud siiski on jutt, et ma enda tarbeks üldse aega ei leia. Leian küll ja võtan seda ajuti mõnuga. Eks seegi ole õpitud oskus, lükata kõik tegemist ootav korraks tahaplaanile ja natuke nautida ka elukvaliteeti. 

Kuna sündmus ise hakkab vaikselt juba unustusehõlma vajuma ja kohalikud tänavad suvehiidlastest ja muidu turistidest tühjendama, siis väga pikalt sel teemal enam ei peatukski, sest päris palju sai juba ära öeldud. Kõigest selline napp teemalõpetus.

Ave morsikohvikus oli hästi tore. Võtsin aegsasti aias koha sisse, et osa saada vabaõhunäidendist, mis rääkis eidest, taadist ja kuldkalakesest. Ahnusest tänapäeva mõistes. Pani mõtlema küll. Etlejale natuke kaasa tundma ka, kuna päev oli kõrvetavalt palav ja kuuma päikese eest polnud tal varju pugeda kuhugi. Viisin endaga kaasa mõnusa kultuuriampsu, kuhjaga rahulolu läbielatust ja teadmise, et kombinatsioon jõhvikas ja sidrun joogi sees on väga äge.

Õhtul läksin ujuma ja kuulsin üle vee, kuidas Rannapaargus keski esines. Hääle järgi tundsin ära ilmeksimatu Black Velveti. No. No, thanks. Pilet ka veel. Ei tahaks halvasti öelda, seega ei ütle ma midagi. Ootasin, et Jüri Pootsmann TV3-kohvikus esinema hakkaks, kell 8 tegin rattaga sadamas veel viimase kontrolltiiru, rohkem oodata ei viitsinud. Karakter iseenesest huvitab mind rohkem kui algaja sammud loometeel. Inimeses oleva potentsiaali tunneb ära.

Baabade kohvik niisiis meeldis ka. Võib-olla eelkõige interjööri pärast. Muinsuskaitsele kuuluv maja, mille õhus levib kerget samblahõngu, jalge all naksuvad põrandalauad ja kõik on nii ehe nagu kunagi muistsel aal. Metsalilled, pitskardinad, ajaloost hammustatud mööbel. Tuuli Tamla fotonäitus, mis haakus tapeediga sedavõrd, et pani mõtlema, oli fotograaf enne tapeedimustri pähe õppinud ja siis pildistama läinud või mitte. Harmoonia missugune. Tasub külastada.
Selle suve magnetiks on vaieldamatult kujunenud restoran Kuur, mis peibutab mitmest küljest avatud merevaate, väliterrassi ja selgesti tuntava saaremiljööga. Tegelikult ei saanud ma eriti aru, mida kõik need inimesed seal tegid. Valdavalt mandrirahvas. Lihtsalt istusid ja vaatasid kuhugi kaugusse, suurt omavahel isegi ei suhelnud. Mingi uus ja omamoodi vaba aja veetmise viis, millest kohalikel veel suurt aimu pole. Aga ega need trendid meilegi jõudmata jää. Väikese hilinemisega saabuvad siiagi.

Keraamikahulluna (jajah, ma veeretan mõtet ka sellega kunagi sügavuti tegelema hakata, kuna saviasjades on soojust, mida masstoodangusse eales ei pista) püüdis otsekohe mu pilku keskväljakul end püsti ajanud keraamikaväljapanek, kus leidus taieseid tillukesest lestahakatisest kuni ligi neljakümneeuroste tilbendavate jalgadega värviliste olevusteni, millele õige liiginime leidmine oleks kõige pädevamal zooloogilgi üksjagu keeruliseks osutunud ja mis ennast suisa kaasa ostma mangusid. Ütle veel, et asjades pole elu! Käisin sealt mitu korda läbi, kuna kunst teadupärast ei anna asu. Minu puhul küll mitte. Nojah, ja kuidas selle looga kuldkalakesest ja ahnusest siiski oli? :)

Ühesõnaga, jah. Järgmise aastani! 

Vaata ka teemaga haakuvaid varasemaid postitusi,  kust leiab palju pilte ja muud toredat juttu:
http://kiirisaar.blogspot.com/2015/08/pilte-hiiumaa-kohvikutepaevalt-2015.html 
http://kiirisaar.blogspot.com/2015/08/hiiumaa-kohvikutepaevad-2015.html