Ilmunud on minu üheksas raamat "Maja Mineviku tänaval"

Mõne päeva eest saabusid mulle raamatupakina mu kõige värskema romaani "Maja Mineviku tänaval" autorieksemplarid. Tervelt kakskümmend tükki. Ahjusoojad, kõvakaanelised ja ilusad läikivad. Esimene emotsioon selle raamatu puhul oligi: Nii ilus. Nii kvaliteetselt tehtud.

Hea pihus hoida, ilus suur kiri, mitte millegi pealt ei ole kokku hoitud. Need niinimetatud säästu-raamatud pole mulle kunagi meeldinud. Raamat on tõesti igati pilkupüüdev. Aitäh, kirjastus Kentaur ja Anne-Mari Alver!

Teose sünnikuupäevaks võib nimetada 5. augusti, müüki jõudis teos kaks päeva hiljem. Jälle see saatuslik seitse, eks ole. :) Iga kirjandusliku lapsukese sünd võib olla veidike varieeruv ja erinev, kuid autorile alati ühtviisi eriline. Nagu oleks natuke pidu või isegi palju pidu. Raamatu sünd on teetähis. Kordaminek. Rahulolu. Rõõm. Materialiseerunud unistus. Eneseteostus. Loetelu on lõputu. 

"Kõigis oma teostes visualiseerid sa kujutelma vanast majast," ütles mulle hiljaaegu üks lugejaist, kes mind võrdlemisi hästi tunneb. Kui ma järele mõtlema hakkasin, leidsin, et tõepoolest, tal on õigus. Ühel või teisel moel jookseb see liin kasvõi aimamisi igast mu teosest läbi. Ega ma ilma kirjanikuks olemiseta polekski vist teada saanudki, et mu juured nii sügaval lapsepõlvepaiga mullas kinni, miks see muidu nõnda tugevalt inspireerib ja end korduvalt uuesti loob, küll ühe- küll teisenäolisena, ent alati mind teadvatele inimestele äratuntavalt.