Persoonilugu minust ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaandes

Üllatuslikult leidsin endast veel ühe persooniloo. Ülesehituselt täitsa sümpaatse artikli on minust üles laadinud ka ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne, suisa esilehele. Seal see paari aasta tagune pilt siis ilutseb ja viib mind mõttele, et oleks viimane aeg see juba välja vahetada. Kuigi uue, nii meedia kui iseenda jaoks kõlbuliku foto saamine on üks paras vaev ja ettevõtmine, tuleks seda aeg-ajalt vist siiski teha, et ma kõikjalt ühe ja sama ilmega vastu ei vaataks. Seda enam, et näen praegu palju-palju rõõmsam välja. Aga tegelikult oli see foto tegemise päev ilus ja suviselt soe. Liigagi palav, et korralikku ülesvõtet saada, milleks läks aega ei rohkem ega vähem kui kaks päeva, et rahuldava lõpptulemuseni jõuda. Noh, igaüks arvatavasti põlgaks säärast tüli, eriti säärane (loe: minusugune), kel vähe aega. Ega ma eriti edev ole, et kogu aeg kaamera ette trügiks, pigem nõuab seda aeg-ajalt jälle olukord.
Natuke paneb mõttes kukalt kratsima küll, kuidas ma ka reaalselt nüüd kõike jõuda kavatsen, mida tavaliselt teinud. Riigitöö. Ülikool. Käsitöö. Kirjutamine siia-sinna. Igakuine kaastöö ajakirjale. Tore oleks jätkuvalt ka mõni uus raamat välja anda. Selle teemaga ilmselt väga tempotada ei saa, vaatab, kuidas jõuab. Lõpetamata asjad tahaks igal juhul ära lõpetada ja välja anda. Lubadus on lubadus, mõnel puhul lepingki taskus, mis taganemist ei taha. Lasteraamatuga "Sirelini kümme katsumust" olen maadelnud terve suvepuhkuse ja tükk tööajastki, kuigi teose käsikiri iseenesest pole kuigi mahukas. Eks see kuulub otsapidi juba perfektsionismi (ja masohhismi) valdkonda. Lihtsam varirant oleks käsikiri lihtsalt toimetajale ära saata ja vaadaku juba ise edasi. Seda ka lähipäevil teen. Ta (P.R.) on mul selline hästi terava pilguga ja tugeva loogilise mõtlemisega - märkab lennult mõnda loogikaviga, mis mul kahe silma vahele jäänud. Tugevast toimetajast on autoril hästi palju abi. Seega oleks mu pikk monoloog vastuseks artiklis esitatud küsimusele: Kuidas sa kõike jõuad? 
Kui ma kõigele mõtlen, tehtule, tehtavale ja planeeritavale, siis ühelt poolt valdab mind muidugi suur rahulolu, kuna mu elu on tegus ja õnneks ka tulemuslik. Ega ma teagi, kas sellist elu endale lapsena ette kujutasin, aga nii on läinud ja see on tore. Teisalt aga tahaks mõnikord lihtsalt mõne paljutõotava paksu raamatuga aiatoolis kerra tõmbuda ning nautida teadmist, et mitte kuhugi ei ole kiire. Igatsen seda rahu ja muretuse seisundit, mil aja kulg pole oluline. Ainult nõnda jõuabki tegelikult autori sõnum täielikult pärale. Kiirustades loetud asjadel on hoopis teine, pealiskaudsuse, maik.

Aga jutt jutuks. Kõnealune artikkel, mis ajendas seda postitust kirjutama, kannab pealkirja "Aimamisi reaalse elu saladustes", selle pani kokku Anne-Mari Alver sellega saab tutvuda järgneval lingil: 
http://www.saladused.ee/aimamisi-reaalse-elu-saladustes. 

Huvi äratamiseks intervjuust tilluke katkend:

Kust leiad inspiratsiooni?

Inimesed on mulle suurepäraseks inspiratsiooniallikaks kirjaniku-ametis. Mulle meeldib inimesi jälgida. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsioon, mida saab edukalt ära kasutada näiteks mõne uue novelli tarbeks tõetruu prototüübi loomisel. Tänu rikkalikule fantaasiale pole mul neid ka välja mõelda kuigi keeruline, kuid reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on märksa lihtsam. See on kirjaniku omamoodi lõbus mäng inimkarakteritega, kuigi kasutan ainest reaalsest elust vaid aimamisi ja samas mõtlen – saavad nad aru või ei?