Varasügise sada nägu

Mõtteid pärast Tallinnast koolist tulekut, kui vaatasin ringi oma aias ja leidsin, et üheainsa nädalaga on kõik tundmatuseni muutunud. 

Varasügis algab alati aimamisi. Nagu enne ärkamist nähtud unenägu, mis ärkvele virgudes veel painamisi puudutab. Rooside lehed on värvunud mee ja tõrva karva ning paiguti maha varisenud. Üheainsa, eemal oldud nädalaga. Ööjahedus on pojengipuhmastesse laiguti pistnud punast. Murust hoovab veel keskpäevalgi kastemärga ja viljapuud on täis kollaseid ning roosapõskseid ploome.

Meri sillerdab karget hõbedast värvi ning on raudkülm, vaevumata üleolevalt mäletama suvepäikese põgusat kuuma puudutust, nagu poleks seda eales olnudki. Endast sallimatult välja sülitanud ja eemale peletanud suveujujate ja pruuniks põlenud õnneõhkajate hordid. Et üksilduses rahumeeli oma vahuseid mõtteid mõtiskella.
Mina teda ei karda. Mulle sobib külm vesi veel küll.

Sel suvelõpul astreid, noid ilmselgeid sügisekuulutajaid, oma aeda ei tahakski. Lopsakaid krüsanteemipuhmaid samuti mitte. Neilgi on iga õienarma küljes kaduvuse pitser, mis nukraks teeb. Aed on selletagi juba nii sügise nägu. Igavene hääbumine, mis igalt uuelt ja puhkemisaltilt kevadelt alati pisut väsinult ja sama hämmeldunult küsib: “Miks jälle?” 

Et siis... Ilusat augustikuu viimast õhtut! 

Vaata ka mu teisi postitusi veebikeskkonnas kiirisaar.wordpress.com, kuhu ma koondan oma hetkemõtteid ja olemisi. Ilma otsese eesmärgita. Luulekogu "Võilillelein", mis oli blogi algse loomise eesmärk, on välja antud. Nüüd tiksun sääl niisama, aeg-ajalt iseenda rahuloluks. Välja öeldes sõnu, mida ma niisama igapäevaselt kellelegi ei lausukski.