Näidendi "Jõetüdruku needus" käsikiri täismahus

Nagu lubatud, postitan pärast esietendust oma näidendi käsikirja kõigile teatrihuvilistele tutvumiseks, lugemiseks ning kaasaelamiseks. Loodetavasti jõuab minuni peagi ka näidendist tehtud video. Samuti on plaanis postitada toimunud esietenduselt siia keskkonda rohkesti pilte.

Näidend esietendus 1. augustil kodukandipäevadel Võhandu jõe ääres, Põlvamaal. Kuigi mul enesel ei õnnestunud paraku mitme olulise ürituse kokkulangevusel kohal olla, olevat kuuldavasti publikut kaasa elamas olnud väga palju ning näidendit saatnud suur menu. 

Mõnusat kaasaelamist!
Pilt: FB

JÕETÜDRUKU NEEDUS

KIIRI SAAR

Näidend kolmes vaatuses

TEGELASED

LIIVI – pereema

MAARJAROOS – peretütar

PÄIVI – sõbranna

LAGLE – sõbranna

TÄHTI – sõbranna
VIHAVALD – ulakas külapoiss, neist kolmest vanim
URMO – ulakas külapoisike, pisut tasasema loomuga
TÕIV – ulakas külapoisike
HALL NÄLG – needusest tulnud kannatus. Tekstiosa puudub.

PIKSE-PIIGA – needusest tulnud kannatus. Tekstiosa puudub, ainult tantsuline osa.
PÕUA-PEETER – needusest tulnud kannatus. Tekstiosa puudub.

KIUR – vapper perepoeg

UKU – perepoeg, Kiuri sõber

TORMI – perepoeg

LOORE – peokülaline
PÄRLE – peokülaline
HELEMEEL – peokülaline

ÖÖLIND – esivanemate õel vaim. Tekstiosa puudub.

JÕETÜDRUK – jõevaim, Võhanduveere rahva kaitsja, imekaunis olevus
VETELKÄIJA – ebamaine ja kaunis olevus, iseäraliku andega

RAHULEID – hall tark, ebamaine olevus võluväega

ESIMENE VAATUS

Maarjaroosi sünnipäevapidu kogub hoogu. Külalised sagivad ringi, naeravad, jutlevad, moodustavad lõpuks suure ringi, jooksevad käest kinni ringiratast, hüüavad „hurraa.“ Sünnipäevalaps seisab pisut äraseletatud näoga ringi keskel. On sume suveõhtu, valitseb mõnus äraolemine.

LIIVI: Mõelda vaid, tütreke, oled juba seitsmeteistkümne-aastane. (Paitab tütre pead.) Küll aeg lendab ikka kiiresti!

MAARJAROOS: See on mu kõige toredam sünnipäev! Aitäh teile kõigile!
LIIVI: Aga nüüd on aeg Jõetüdruku jaoks. Me ei tohi unustada kaunist traditsiooni sünnipäeval Pühajõge ja Jõetüdrukut tänada, et meile igapäevaselt toitu ja vett jagub. Põuda pole enam aastakümneid olnud ja meil pole millestki puudus. Oleme kaitstud ja hoitud.

HÄÄLED LÄBISEGI: Jaa, õigus! Nii see on.
PÄIVI:  Võhandu jõgi on meie suur varandus. Jõe vett peeti juba iidsest ajast saati pühaks. Meil on olnud õnne, et meie kodu on sellise ilusa jõe kaldal.

TÄHTI: Asume kohe teele! Pühajõge tänama!

LAGLE: Ma lähen toon lillekorvid.

MAARJAROOS (jääb tähtsa näoga seisma): Teate, mul on suur soov.

TEISED KOORIS: Mis soov? Räägi!
MAARJAROOS: Ma tahaks Jõetüdrukule seekord midagi väga erilist kinkida. Näiteks…(kohmitseb juustes) selle juuksenõela.

LIIVI (ehmatab): Oi-oi, see on ju kadunud memme oma! Kas sa tõesti raatsid väärt mälestusest loobuda?

MAARJAROOS: Jõetüdruku jaoks pole mul millestki kahju. Tahan, et jõgi teaks, et me armastame teda ja oleme iga päev tänulikud turvatunde pärast, mida ta meile pakub. Pealegi on mul hea aasta olnud. Koolis läheb hästi ja sõpradest pole puudus. Ohverdus on seda väärt.

LAGLE (tuleb korvidega): Siis pole muud, kui teele. Tänane päev peab olema ka Jõetüdruku pidupäev.

TÄHTI: Tema vetikajuustesse sobib see ehe imehästi.
PÄIVI: Muidugi sobib!

Seltskond haarab lille- ja seemnekorvid, mille sisu jõkke pudistada ja asub naerdes ning omavahel juteldes jõe poole teele.

Kolm poissi  jäävad teistest maha. Löövad käed puusa, peavad isekeskis nõu, vaatavad lahkujatele järele ega ole sugugi sama meelt.

VIHAVALD: Mõelda vaid, missugune tobe komme! Ma lausa vihkan seda! Minu sünnipäeval käskis minu memm mul jõele kõige armsama eseme ohverdada.

TÕIV: Mis see siis oli? Pakk sigarette?
VIHAVALD: Oh, ei. Motika võtmed. Olin kaks kuud jalamees, enne kui uued võtmed teha õnnestus. Kujutad ette?
TÕIV (naerab): Selle pärast sa siis vahepeal jala kõndisidki!

VIHAVALD (on solvunud): Selle pärast jah. Pole üldse naljakas!

URMO: Mina ei usu samuti jõele ohverdamisse. Mõelge nüüd ise, mis kasu võiks jõgi saada mootorrattavõtmetest? Lihtsalt reostavad vett. Küllap su memmele käis lihtsalt närvidele, et sa alailma ringi kihutad ega kunagi kodus ole.

VIHAVALD: Täpselt nii! Jões ei ela mingit abivalmis Jõetüdrukut, kes meie eest hoolitseb. Kõigest legend! Ikka endal tuleb tööl käia ja vaeva näha, et leib oleks laual.
TÕIV: Keegi pole ju Jõetüdrukut kunagi näinud. Miks peaksime uskuma kellessegi, kelle olemasolus ei saa kindelgi olla?

URMO: (vaatab lahkujaid ja raputab halvakspanuga pead) Rumalad plikad! Peaks mingi vembu välja mõtlema. Saaks vähemasti natuke naljagi. Kõik need sünnipäevad on nii igavad ja ühtemoodi.

VIHAVALD ja TÕIV: Mõtleme!

Poisid panevad pead kokku ja asuvad nuputama. Samal ajal jõuab sünnipäevaseltskond jõe äärde. Neiud võtavad korvist lilleõisi ja hakkavad vette pudistama. Poisid plaksutavad ja elavad rituaalile käsi plaksutades kaasa. Siis võtab Maarjaroos juustest juuksenõela, vaatab korraks, jätab sellega mõttes hüvasti ja heidab siis ehte vette.

Laulavad ja tantsivad koos:

Lahke jõeke, lahke jõeke,
kõikide jõgede emake.
Hoia meida, kaitse meida,

anna meile viljasaaki,
keldritesse küllust,
hingerahu, õnnistust!

LIIVI: Uh, aitab nüüd küll! Võtate oma jalakeerutusega mul, vanainimesel, veel hinge välja.

(Noored naeravad) Lähme tagasi koju.

PÄIVI: Meil ju sünnipäevakookki veel lahti lõikamata!

HÄÄLED LÄBISEGI: Õigus, õigus! Kook! Läki sööma!

Ruttavad kiiruga üle aasa ja kaovad silmist.
Jõe äärde ilmuvad kolm poissi. Ühel neist on ühes käes pigiämber, teisel õlest nukk.

TÕIV (vaatab kahtlustavalt sõpru): On see ikka hea mõte?
VIHAVALD: Parim mõte üldse!
URMO: Ha-haa, mul pole ammu nii lõbus olnud!
VIHAVALD: Minul ka mitte! Nuku meisterdamine oli äge idee!

Poisid kastavad nukku kordamööda pigi sisse, määrivad seda igasugu sodi ja rämpsuga.

TÕIV: Näeb piisavalt kole välja küll.
VIHAVALD (sülitab nuku peale): Näh, saite nüüd! Tobe legend. Oligi juba ammu aeg, et keegi sellele lõpu teeks. Kes jõe põhja sukeldub, saab kindlasti terve varanduse osaliseks. Mida kõike meid sinna aastakümneid loovutama on sunnitud!
URMO: Mõne ehte võib sealt ehk leida, kuid arvatavasti on vool kõik minema viinud ja mutta matnud.

VIHAVALD: Aitab lobast, aeg on tegutseda! Kes tahab nuku vette visata?

Teised löövad kõhklema.

VIHAVALD (pahandab): Oh teid, nannipunne! Ainult seletama olete meistrid!

VIHAVALD läheb ise otsustaval sammul jõe kaldale, võtab hoogu ja virutab räpase õlenuku veevoogudesse. See keerleb natuke aega pinnal ja kaob siis vooluga kiiresti silmist. Poisid jälgivad koos tükk aega vett, aga kõik on endine.  

TÕIV: Noh, ei juhtunudki midagi hullu.
VIHAVALD: Miks olekski pidanud? Pole seal mingit ehete järgi ahnet näkki. Näete nüüd isegi!
URMO: Lähme parem teiste juurde tagasi. Muidu panevad veel tähele, et meid pole.
TÕIV: Hakkavad nagunii kahtlustama.
VIHAVALD: Ega nad muud oskagi, kui arvata, et teeme ainult halba.

Paotavad ettevaatlikult ust ja üritavad märkamatult seltskonna juurde hiilida.

LAGLE (narritavalt): Venis teie suitsupaus aga pikaks!
TÄHTI: Jõudsite just õigeks ajaks, hakkame kohe torti sööma.
MAARJAROOS: Tulge, võtke. (ulatab taldrikud)
VIHAVALD Urmole: Ära ole nii ehmunud näoga. Kõik on ju korras. Vool kandis tombu minema ja kogu lugu. Pidu käib edasi ja elu läheb edasi. Aeg neist legendidest välja kasvada. Lasteaed, tõesõna. Mina ei kavatse oma sünnipäeval enam tikutopsigi ohverdada!
TÕIV (mälub suutäit kaalutleval ilmel): Tort on kuidagi imeliku maitsega. Teile ei tundu või?

URMO: Minu meelest ka. (vaatavad söödavat igast küljest)

TÕIV: See on ju ussitanud!

URMO: Vhuh, jäle! (sülitab suutäie välja, teised järgivad eeskuju)

VIHAVALD: Joome veini peale, saab sandi maitse suust ära.

TÕIV: Naljakas pidu, kus hapuksläinud torti pakutakse.
URMO: Tüdrukud, tooge meile veini juurde!

LAGLE, LOORE ja HELEMEEL (tõusevad lauast): Kohe! (tulevad natukese aja pärast tagasi.) Vein on otsas.

LIIVI: Ei või olla! Jäi teist veel terve vaaditäis üle. Te teete nalja!

LAGLE: Tule vaata ise! Kõik tünnid on tühjad!
LIIVI: Aga seal sahvris on veel üks kannukene.
HELEMEEL: See on ka tühi.
LIIVI: Imelik lugu. Kes selle ära jõi? Tooge siis õunamahla!
LOORE: Seda ka pole. Juba vaatasime.

LIIVI: Kuidas? Sai teist terve talve varu tehtud. Poisid, kurjamid, te olete jälle koerustükiga hakkama saanud ja mahla maha kallanud!
VIHAVALD: Ei ole me ühti. Olime niisama natuke aega õue peal omaette. Aga pererahvast on küll imelik külalistele hapuksläinud torti pakkuda.
TÕIV: Nii santi asja pole elu sees mekkida saanud!

MAARJAROOS: Mis sa jutustad! Täna hommikul sai valmis. See peab värske olema! Ise maitsesin!

URMO: Ju su maitsemeel on sama ussitanud nagu see tort!

Poisid puhkevad mürinal naerma.

LAGLE: Kõtt! Ei tule toidu üle ilkuma!

HELEMEEL: (kummardub torti uurima): Kuule, see tort näeb tõesti vilets välja. Midagi imelikku vingerdab vahukreemi sees.

MAARJAROOS: Vaglad! Appi! Kes mu tordi ära rikkus?

Külalised tunnistavad üksisilmi söödavat, pilkudes vastikus..

LIIVI: See solk läheb küll sigadele, võeh! Viige kohe minema!

TÄHTI: Pirukad on ka imelikud. Seest puha süsimustad.
PÄIVI: Ja vaadake kohvi! See on ju… (nuusutab) tõrv!

LOORE: Kogu meie toit on rikutud!
PÄRLE: Joogipoolis niisamuti.

HELEMEEL (katab käega silmad): Me oleme neetud! Neetud!

Kostab halvaendelist pominat. Rahvas vaatab üksteisele nõutul ilmel otsa.

MAARJAROOS: Võib-olla Jõetüdrukule ei meeldinud mu kingitus?

PÄRLE: Ei usu!
LIIVI: Siin on midagi muud mängus. Kellegi kuri käsi. (Vaatab kahtlustavalt ringi)

URMO, TÕIV ja VIHAVALD: Meie ei teinud midagi!

LAGLE (käratab): Muidugi, teie ei tee kunagi midagi! Alles see oli, kui süütu kassiroju lihtsalt lõbu pärast üles poosite. Maaemand ei andesta sellist asja!
TÄHTI: Jõetüdruk niisamuti!
VIHAVALD (tüdinult): Hakkame parem koju minema. See pole õiglane, et meid alailma süüdistatakse.

URMO: Hakkame jah, siin pole enam midagi teha. Isegi kõhtu ei saanud täis.

TÕIV: Tobe pidu!

Külalised hakkavad end minekule sättima ja hüvasti jätma. Korraga kostab vali kärgatus.

LAGLE: Oih, mis see oli?
TÄHTI: Äike!
LAGLE: Äike? Taevas on täiesti selge. Kust see äike välja ilmus?

HELEMEEL: Vaadake jõge! Sellega on midagi imelikku lahti.
LIIVI: See ju täitsa ära kuivanud!

MAARJAROOS: Samuti allikas, kust me iga päev joogivett saime.
KÕIK KOOS: Meil pole enam midagi süüa! Ja juua!

LIIVI: Mis imelik asi see seal kivi juures jõe põhjas on?

Lähevad lähemale, et asja uurida. Poisid jäävad pisut eemale seisma. Naised õngitsevad kepi abil tombu kaldale ja vaatavad seda.

PÄIVI: Tunnistage üles, kes tegi?
HELEMEEL: Mis tähtsust sel enam, kes tegi. Meid on tabanud suur õnnetus!

LOORE: Oleme vihastanud Jõetüdrukut ja meile on peale pandud needus!

Katavad kätega silmad, ahastavad valjul häälel. Poisid hiilivad salaja minema.

Pikne kärgatab. Kõik tossab ja põleb. Jõgi leegitseb, saabub põud, nälg. Nälg on hall küürus vanamees HALL NÄLG, kes kõnnib ringi, vaatab kõike ja vangutab endamisi pead.

TEINE VAATUS

Noored mehed istuvad ümber laua ja peavad isekeskis aru. HALL NÄLG uitab pisut eemal, katsub oma pika kepiga kord üht, kord teist. PIKSE-PIIGA tantsib ringi, naerab õelalt, saadab maa peale välgurahet, aga ei ainsatki piiska vihma. PÕUA-PEETER tatsab sealsamas ja laastab maad põuaga. Ümbrus on troostitu ja vilets, inimeste riided räbaldunud. Kõigil ja kõigel lasub kannatuse pitser. Maad on aasta otsa laastanud karm nälg.

KIUR (lööb rusikaga vastu lauda): Nii see enam edasi kesta ei või! Aitab virelemisest! Ma ei kavatse kauem pealt vaadata, kuidas mu õed-vennad nälgivad ja kannatavad!
UKU: Oleks tõesti viimane aeg midagi ette võtta! Aga mida? Ükski nõu pole seniajani aidanud. Mingi vägi pole meile allikavett tagasi toonud ja Jõetüdruku meelt lepitanud. Kas me vähe oleme proovinud?

PÄRLE (pühib luuaga põrandat, eemalt): Ma annaks kuivanud leivatüki eest oma kadunud ema viimasegi sõrmuse. Kogu meie varandus on jõe põhja heidetud, aga kõik asjata!
LOORE: Jõetüdruk tee meie ohverdusi enam märkama.
HELEMEEL: Legendiski on juttu, et Jõetüdruk olla pika vihaga.

PÄIVI: Oli mõtlematu tegu teda pahandada.

TÄHTI: Ega meie teda pahandanud! Poisid tegid rumalat nalja.
KIUR: Andamid ja ohverdused praegu ei aita. Peame midagi muud välja mõtlema!
TORMI: Mõte on hea, aga mis see olla võiks?
KIUR: Lähme Maavalla kotta. Rahuleid oskab meile kindlasti nõu anda. Temasugune tark suudab ikka midagi välja mõelda.

TORMI (ehmunult): Maavalla kotta? Kuidas sa Öölinnust mööda pääseda mõtled? Maavalla kojale ei julge keegi läheneda.
UKU: Vähemasti mitte see, kellele elu armas.
KIUR: Mina seda linnurajakat ei karda!

UKU: Mitte linnurajakat, vaid esivanemate kurja vaimu. Sa siis ei mäleta seda legendi? Kunagi ammu läks kogu esiemade kurjus üheainsa linnu sisse peitu ja see muutus koletiseks.

TORMI: Hävitab igaühe, kes ta teele satub!
KIUR: Miks ei mäleta. Kuid olukord on selline, et tuleb riskida. See on meie ainus võimalus. Rahuleid oskab meid aidata.

TORMI: Pigem juhtub nõnda, et leiame teel oma otsa.
KIUR: Nälgides ja mitte midagi ette võttes saabub surm nagunii. Parem siis juba õilsa ürituse nimel!

Mehed asuvad heakskiitva ümina saatel reisivarustust kokku pakkima. Peagi seisavad nad väravas, pambud seljas ja jätavad mõttes kodukandiga hüvasti.

TORMI: Hüvasti, armas Võhanduveere, hüvasti, kulla jõeke. Loodan, et näeme veel!

UKU: Isegi, kui mitte, on mul ikkagi hea meel, et üritasime.

KIUR: Nõus.

LIIVI (tuleb toast toimetamast, märkab väraval seisjaid ja lööb kahte kätt kokku): Teie? Kuhu minek?
TORMI: Maavalla kotta, Rahuleiu juurde abi paluma.

LIIVI: Olete meelest ära või? Kas mul tuleb tõesti lisaks näljahädale ilma jääda ka oma kallistest poegadest? Ega te, hullud, mõtle ometi Öölinnuga rinda pista? See sõge nokib teil silmad peast enne, kui arugi saate! Surnuks küünistab! (halab) Ärge minge! Ärge ometi minge, taeva pärast!
KIUR: Ema, me peame. Pühajõe rahvas on liiga kaua kannatanud. On viimane aeg abi otsida.

MAARJAROOS (puhkeb nutma): Las parem mina ohverdan end. Põud tabas meid minu sünnipäeval. Järelikult on juhtunu minu süü!
KIUR: Ära aja hullu juttu! Küll me seltsis hakkama saame! Noored mehed ongi loodud katsumustega rinda pistma. Sina hoolitse ema eest!

LIIVI: Ega ma lootnudki, et te meelt muudate. Lapsepõlvest saati olete mul kõik kolmekesi olnud kange loomuga. Võitlejad. (Pühib näo kuivaks ja naeratab kurvalt.) Näh, võtke siis vähemasti mu kaitsev sallgi ühes! Heitke see enestele peale, kui lind ründab, siis muutute nähtamatuks ja ta ei tea, kuhu teid tabada.

TORMI võtab salli vastu, pistab taskusse.

KIUR, TORMI, UKU: Aitäh, ema. Ära muretse, toome rahvale külluse tagasi. See on meie kohus! (Patsutavad, embavad, jätavad jumalaga.)

Mehed lahkuvad. LIIVI ja MAARJAROOS jäävad neile kurvalt järele lehvitama. MAARJAROOS pühib vargsi pisaraid. Õuele tulevad ka teised tüdrukud.

PÄIVI: Kõik ühe rumala poisikeste tembu tõttu, mille pärast kogu Võhanduveere rahvas kannatab!
LIIVI: Pole parata, tütreke. Võib-olla Jõetüdruk tahabki seekord sellist ohverdust.

LOORE: Sa mõtled inimelusid? (Raputab pahakspanevalt pead.) Varem pole jõgi midagi nii ränka nõudnud.

LAGLE: Ajad on muutunud. Muutuvad ka Jõetüdruku tujud ja tahtmised.

TÄHTI: Meie kohus on tema tahtmist täita. Aga ärgem mõelgem praegu halvale.
MAARJAROOS: Mis meil täna süüa on?
LIIVI: Leidsin kotipõhjast viimase peotäie jahu, ega rohkem pole ka. Teen sellest körti.

PÄRLE (silub laual lina sirgeks, Maarjaroosile): Sellest kördileemest saab sinu selleaastane sünnipäevasöök. Lausa uskumatu, milline oli elu aasta tagasi. Mäletad veel? Pidu ja pillerkaar, rõõm ja küllus. See kõik on minevik!

MAARJAROOS: Olgem tänulikud, et üldse elus oleme. Jõetüdruku pahandamine oli väga rumal mõte. Pärimust oleks tulnud rohkem au sees hoida.

LOORE: Meile ei saa küll midagi ette heita. Oleme olnud kuulekad ja alati kombekohaselt ohverdusi toonud. Pole õiglane, et meid kõiki karistatakse.
LAGLE: See pole tõesti meie süü.

PÄRLE: Poisid on küll oma tegu kahetsenud, aga ega see aita.

HELEMEEL: Jah, nemad peaks vastutust kandma, mitte meie!

LIIVI: Oleme kõik üks rahvas ja seisame raskustele vastu koos. Pidage seda meeles!

Samal ajal lähevad mehed läbi tiheda metsa. Ees ootab ohtlik ülesanne – läbida mülkasoo, mis kõndijad hetkega endasse neelata ähvardab. Siin-seal samblamätastel vingerdavad tigedad rästikud. Kaugel eemal mäetipul helendab Rahuleiu elamine, suur ja valgustatud Maavalla koda, mis kiiskab pimeduses nagu päike. Mehed on väsinud, kuid vaprad. Hoiduvad kõrvale madude radadelt ja jätkavad teed. Pisut eemal lähenevad seltskonnale TÕIV, VIHAVALD ja URMO.

TÕIV: Oodake!

Hetk vaikust.

URMO (meestele): Oodake ometi! Me tuleme ka teiega!

TORMI (jääb seisma): Kuulake! Keegi nagu hüüdis!
KIUR: Need on su enda kõrvad, mis pilli löövad! Pikal teel juhtub.

Lähevad edasi. Korraga jääb ka UKU kuulatama.

UKU: Nüüd kuulsin ka mina midagi.

Vaatavad selja taha. Lõõtsutades lähenevad kolm poissi.

KIUR (tõredalt): Kust teie siia saite? Olete päris arust ära?

TORMI: Mõnele pole elu ikka üldse armas.
TÕIV: Tulime oma süütegu heastama. Võtke meid kaasa! Koos saame vaenlasest etemini võitu.

KIUR: Ei tea, mis moodi? Sellisest vaenlasest ei saa keegi võitu! Peame lihtsalt lootma, et Öölind ei märka meid. See on meie ainuke võimalus.
TORMI: Minge tagasi koju. Meil pole aega lasteaiamängudeks! Teist on ainult tüli.
VIHAVALD: Oleks õiglane, kui meil oleks võimalus süütegu heastada.

KIUR: Sina ära tule mulle ütlema, mis oleks õiglane! Teie pärast me selle supi sisse sattusime!

UKU: Ah, las nad olla. Aitavad meil matkavarustust kanda. (Ulatab oma koti Urmole, mille see ka vastu võtab.)

KIUR lööb pahaselt käega. Üheskoos minnakse edasi. Korraga hakkab kostma kimedat kriiskamist ja kiuksumist. Rändajad vaatavad ehmunult ringi. UKU surub sõrme huulile. Poisid tõmbuvad kössi, ilmed meeleheitlikud ja hirmunud. TORMI võtab taskust ema salli  ja annab märku, et teised selle alla peitu poeks. Kõik talitavadki nõnda. Tükk aega on kuulda ainult linnu kimedat häält ja tiibade vihinat. Siis jääb kõik vaikseks. Lõpuks poeb KIUR rätiku serva alt välja.

KIUR: Oht on möödas, lähme edasi.
TORMI (kerib salli kokku ja pistab taskusse): See läks küll napilt.

VIHAVALD: Mida see pidi tähendama?
UKU: Öölind lendas mööda, kuid memme sall muutis meid nähtamatuks. Meil oli õnne, et Öölind ei märganud meid.
KIUR: Ega me veel pääsenud ole. Lind võib iga hetk tagasi tulla.

TÕIV: Peame ettevaatlikud olema!
URMO: Oih, ma kuulsin jälle tiibade vihinat!

VIHAVALD: Ole siis vakka!
TORMI: Õnneks pole palju enam minna jäänud. Peame veel Juudapaest mööda saama ja soosaare ületama, siis ongi Maavalla valdused.
TÕIV: Ah, see soo on käkitegu!

KIUR: Arvad? Juudapae kant ei mõista nalja. Seal on alati inimesi kaduma läinud. Vaata, rästik!

TÕIV (hüppab kohkunult eemale): Oligi, sunnik! Sisiseb, kurivaim, nagu kurjast neetu!
UKU: Selja taga ka!

TÕIV teeb hirmunud hüppeid, aga selja taga pole kedagi. Teised naeravad. Mööduvad Juudapaest, sumpavad  sood pidi edasi. Rännak on raske ja kõikjal varitsevad teelisi ohtlikud laukasilmad.

KIUR: Astuge mätaste peale. Seal võib küll rästikuid leiduda, kuid kui olete tähelepanelikud, ei juhtu midagi. Ükski elusolend ei vihka teist ilmaasjata ega tule niisama kallale. Seda peaks inimene looduselt õppima.

URMO: Appi, ma vajusin mülkasse!

VIHAVALD (mürgiselt): Säh sulle looduse õppetundi!
TORMI: Nende poisikestega on ainult häda. Nüüd viida veel päästmisega ka aega!

KIUR: Ega me neid laukasse ka jätta saa.

URMO: Appi-appi, ma upun!

UKU: Ära kisa, kuriloom. Öölind võib kuulda!

Koos asutakse poissi välja sikutama. Peale pikka ponnistust läheb see läheb õnneks. URMO saadakse plumpsatuse saatel mülkast kätte. See lõõtsutab ja rapsib end kuivemaks. Kõik tõmbavad hinge.

URMO: Tänu maahaldjatele! Ma…

Kostab läbilõikav kriiksatus.

TÕIV (hirmunult): Öölind!

VIHAVALD: See tõbras tuligi tagasi!
KIUR: Ära kunagi solva esivanemate vaime. Sa pole kohe üldse õppust võtnud!
VIHAVALD: Pean ma neid kurje hingi siis armastama või?
UKU: Vihkamine teeb asja ainult hullemaks. Olge tasa, äkki lind lendab lihtsalt mööda.

TORMI kiirustab taskust salli võtma, aga ÖÖLIND on neid märganud. Ründab, peksab tiibade ja nokaga teelisi.

URMO: Appi-appi, see on veel hullem kui mülkasse vajumine! (Püüab oma pead kätega kaitsta.) Kasi minema, vastik lind!
VIHAVALD (laseb end rünnata ega tee katsetki vastu hakata): Las nokib, sunnik.
TÕIV (järgib tema eeskuju ega kaitse end): Oleme karistuse ära teeninud. Kogu Pühajõe rahvas ju arvab nii! Mis see väike sakutamine ikka teeb!

UKU (sõitleb poisse ja peletab samal ajal lindu eemale): Rumalad poisikesed! Oodake, kui Öölind teie silmade kallale asub, siis räägite teist juttu!
TORMI: Ükski teeline pole seniajani Öölinnu küüsist elavana pääsenud. Üks Juudapae-kandi mees pääses kunagi põgenema, aga suri nädal hiljem haavadesse.
KIUR: Peame võitlema, kuni jaksame. Võtke maast toikaid, ükskõik mida, millega vastu hakata!

Rändurid võitlevad paaniliselt. Lõpuks saab TORMI salli uuesti lahti harutatud ja heidab selle kaaslastele ja endale peale. Muutuvad otsekohe nähtamatuteks. ÖÖLIND satub segadusse, tiirutab natuke aega nende kohal ja lendab siis minema.

TORMI: Huh, jälle üle noatera pääsemine. (Kerib salli taas kokku ja pistab taskusse.)

Kuulatavad pingsalt, aga kõik on vaikne. Lõpuks söandavad edasi minna. Hakkab paistma Maavalla koda. See on suur hall kivist loss, mille tornis loidab põleda hele tulesilm. Koja uks, uhke võlvkaar, on pärani lahti. Sealt hoovab ööpimedusse heledat sooja valgust. Pikk hallis habemes RAHULEID tuleb lävele vastu ja jääb tulijaid üksisilmi tunnistama.

KIUR (kummardab maani): Aulik isand. Oleme läbinud pika raske teekonna, et tulla abi paluma. Terve aasta on meie maad laastanud põud ja nälg. Võhanduveere rahvas on üle elanud palju viletsust. Meie jõgi on kuivanud, maa ei kanna enam vilja. Taevast ei tule piiskagi vihma, ainult äike müristab ööd ja päevad läbi. Kariloomad surevad. On aeg, et keegi meie kannatused lõpetaks.

RAHULEID: Ja te arvate, et see võiksin olla mina?

KIUR: Sinust pole vägevamat ei siin ega sealpool Pühajõge. Oled meie ainuke lootus!
RAHULEID (mugistab naerda): Ma teadsin, et te tulete. Kena näha, et sellistes noortes meestes leidub nii palju vaprust. Seepärast keelitasin ka Öölindu teid säästma. (Silmitseb poisikesi.) Milline rumal temp reostada püha jõge! Kahelda legendide ja pärimuste tõelisuses! Põlata esiemade pärandit! Narrida esivanemate vaimu. Teid tuleks jalgupidi puu otsa tõmmata!

URMO: Meil on tõesti väga kahju. Olime mõtlematud!
TÕIV: Äkki saate meid aidata?

RAHULEID (naerab õõnsalt): Aidata uskumatuid? Tekitada neis armastust ja lugupidamist? Vaat see on tõesti katsumus. Aga olgu peale. Praegu pole mahti aega viita ja kõnet pidada. Ma tulen teiega kaasa. Võib-olla õnnestub mul Jõetüdruku meelt muuta ja needus murda. Kindlalt ma midagi muidugi lubada ei saa, aga võtan igaks juhuks Vetelkäija ühes. Ta on Jõetüdruku kauge sugulane. Tema väest võib olla abi. Kui Jõetüdruk mind ei kuula, jääb loota vaid Vetelkäijale.

Lävele ilmub heledas kleidis piiga (VETELKÄIJA), kelle juuksed õhus hõljuvad. Ta on väga ilus ja ebamaine. Noogutab tulijatele tervituseks. Need teevad aupakliku sügava kummarduse, millele VETELKÄIJA vastab napi naeratusega. Koos asutakse tagasiteele.

KOLMAS VAATUS

Rändurid on läbinud pika tee, kõnnivad  viimast jõudu kokku võttes. Lõpuks hakkab taas paistma Võhanduveere kant. Kuivanud jõe veerel on koos kogu Pühajõe rahvas. Inimeste riided on kortsus ja räbaldunud, viletsus veelgi süvenenud. HALL NÄLG jalutab ringi, katsub kepiga üht-teist. PIKSE-PIIGA tantsib punases hõlstis ringi koos PÕUA-PEETRIGA, naeravad inimeste üle, pilkavad neid isekeskis. Valitseb rusuv ja lootusetu meeleolu.

LIIVI: Võta, püha jõeke viimane, mis meil on! Võta kingiks meie viimane toidu-iva, rohkem pole meil midagi anda! Halasta ometi oma rahvale, anna janustele allikavett! Oleme nälja ja janu kätte nõrkemas! (Poetab jõkke paar seemneiva ja kuivanud lilleõit)

Silmitsevad koos kuivanud veesängi. Midagi ei muutu.

MAARJAROOS: Ei midagi. Needust on võimatu murda! Jõetüdruk on liiga solvunud, et andeks anda.

LAGLE: Oleme surmale määratud!
PÄIVI: Neist seemnetest oleks saanud veel suutäiekese süüa. Kõht on nii tühi, et ma ei jaksa enam tagasi kojugi minna.
PÄRLE: Ega see viimane suutäiski sind päästa. Homme on ka süüa vaja ja siis pole võtta enam midagi.

LOORE: Mis me küll peale hakkame?

HELEMEEL: Loodame abile.
TÄHTI: Küll Kiur tagasi tuleb! Tema peale saab alati loota!
LAGLE: Ei tea midagi, mehed on juba nädalajagu päevi kadunud.
TÄHTI: Tee ju pikk ka.
MAARJAROOS: Kas naabermaakond ei võiks meile pisutki leivavilja laenata?

LIIVI: Neil endalgi puudus käes. Ei lähe ühelgi jõeäärsel rahval praegu hästi. Kõikjal põud ja ikaldus. Igaüks loeb ivasid ja herneteri, mida päevas ära tarvitada tohib.

LAGLE: Võiksime ehk kuhugi viljakamale maale ümber asuda?
PÄRLE: Inimestel pole jaksu pikka teed ette võtta. Nälg on kõiki ära kurnanud.
HELEMEEL: Ega kolida raatsikski. Kodukant on nii armas! Kuhu sa jätad need ilusad nõmmed ja aasad? Metsatukad ja ojaveered? Oleme siin sündinud ja kasvanud. Hing ei saaks võõral maal iialgi rahu.

LOORE: Õigus. Kuid kas on targem võõral maal leiba süüa või omal maal viletsuses hinge vaakuda?
LIIVI: Me ei saa kodukanti reeta. Siin oleme sündinud ja siia ka jääme, juhtugu mis tahes.
MAARJAROOS: Õigus! Jääme ja ootame!

TÄHTI (märkab korraga tulijaid): Vaadake!

Kõigi pilgud pöörduvad rännumeestele, kes aeglaselt ja vaevatult lähenevad.

MAARJAROOS: Need on ju Tormis, Kiur ja Uku!

LIIVI: Ja meie kadunud poisikesed niisamuti! Seda ma arvasin, et nad ühes läksid! On teised juba hulk aega kadunud.
LAGLE: Polegi hunt ära söönud. Hoopis ula peal!

HELEMEEL: Eks nad lootsid põnevust ja vaheldust, kodus ju kurb vaadata, kuidas omaksed nende süü läbi kannatavad.

MAARJAROOS: Peab ikka jaksu olema näljast ja janust kurnatuna niimoodi seigelda!

PÄIVI: Mis te sõnelete, tundke parem rõõmu, et kõik on elusatena tagasi jõudnud!

PÄRLE: Aga kes need kaks võõrast on?
LIIVI: Rahuleid ja Vetelkäija.
KÕIK KOOS (jahmunult): Rahuleid ja Vetelkäija?
LAGLE: Mis on ebamaistel asja inimeste sekka?

TÄHTI: Eks nad appi tulid, mis muud.

HELEMEEL (silmitseb Vetelkäijat): Kui ilus ta on! Kas Vetelkäija oskab tõepoolest vee peal kõndida?
LIIVI: Legend räägib, et oskab. Aga ega meie seda tea. Ükski inimolend pole enne Vetelkäijat näinud. Meile on see harukordne õnn osaks saanud.
MAARJAROOS: Missugune õnn, et mu vennakesed on tagasi!
LIIVI: Ei lootnudki neid enam näha! Mu kullakesed!

MAARJAROOS ja LIIVI tormavad tulijatele vastu, kukuvad mehi embama. Tüdrukud jäävad Vetelkäijat uudistama ja imetlema. Rahuleiule tehakse aupaklik kummardus, millele see sõbraliku noogutusega vastab.

LIIVI: Mu pojakesed, kullakallid, olete tagasi! Elusad ja terved! Ma pidin ootamisest halliks minema!

KIUR (naljatledes): Pole sa, ema, hall ühti! Sama särav ja nooruslik nagu alati.
LIIVI: Ära nüüd liialda! Nälg võtab silmanägemist ja liikmed on veepuudusest nõdrad. Juukseid langeb peokaupa välja. Aga kui ma näen, et mu kalliste lastega on kõik korras, annab see jõudu juurde. Tänu Maaemale, et ta teid pikal teel on säästnud!

UKU: Üks tolgus oleks äärepealt laukasse oma hinge jätnud, aga muidu on meiega korras, jah.

URMO (vaatab piinlikkustundega maha): See oleks võinud igaühega juhtuda! Isegi sinuga, sa tarkpea!

RAHULEID: Ärgem viitkem aega tüli üles kiskudes. Asume parem Jõetüdrukuga kaupa tegema. Asi on tõesti paha. Veesäng on purukuiv, kalad puhta kõngenud ja raipehais käib taevani. Säärane roiskunud õhk võtab aegamööda igaühel hinge seest! Kuidas te niisugustes oludes üldse hakkama olete saanud? (Vangutab hämmeldunult pead.)
LIIVI: Usk ja lootus on aidanud elus püsida.

MAARJAROOS: Ja mu vennakeste vapper meel!

LAGLE: Pühajõe rahvas hoiab kokku ka rasketel aegadel!

VETELKÄIJA: See on tunnustust väärt!

RAHULEID võtab kotist võlupulbrit, raputab jõe kohale, lausub loitsu, ümiseb, kõnnib edasi-tagasi, teeb kätega kummalisi märke. Teised jälgivad teda hinge kinni pidades. Tark toimetab kaua, silub siis mõtlikult habet ja pöördub viimaks rahva poole.

RAHULEID: Kahjuks pole manast ja võluväest abi. Teie seas on paindumatuid südameid, kes legende põlgavad ja pärimusi siiamaani sisimas neavad. See on Jõetüdrukut südamepõhjani solvanud.

Rahva seast kostab kahetsevat üminat. Tüdrukud riidlevad poistega.

TÕIV: Me ju palusime andeks! Mida muud me saame teha!

VIHAVALD: Isegi Öölind halastas meile, miks siis Jõetüdruk ei võiks?

VETELKÄIJA: Las mina proovin.
RAHULEID: Proovi tütreke, ega muud võimalust ei ole. Kui sa ebaõnnestud, kaob Võhanduveere rahvas maamunalt ja Pühajõest jääb alles kuiv säng, mis aegamööda heinamaaks muutub. Kaovad inimesed, kaovad ka pärimused. Selline on maakohtade saatus.

VETELKÄIJA astub kuivanud jõesängi, tantsib seal, käed laiali, laseb oma pikkadel juustel õhus lennelda. Rahvas jälgib teda naelutatult.

TÄHTI: Kui ilus ta on!

PÄIVI: Ja kui ebamaine!

LIIVI (vaatab Kiurile tähendusrikka pilguga otsa): Säärane ilus piiga oleks miniaks lausa silmarõõm.

KIUR: Asjatu unistus. Ebamaised ei abiellu inimsooga.

LIIVI: Unistada ju ikka võib! Las see pisuke rõõm meile jääda.
KIUR( naeratab): Sind küll, ema. Oled alati üks unistaja olnud!

LIIVI: Raskel päevil hoiavadki lootused ja unistused meid elus. Ootus, et ühel päeval on kõik jälle hästi. Pere koos ja toitu külluses.
MAARJAROOS: Kui ka Rahuleiu plaan ei õnnestu, on mul ikkagi hea meel, et mu vennad eluga tagasi jõudsid.

Korraga sünnib midagi ebatavalist. Jõekäänaku tagant, suure kivi varjust tõuseb esile üks kogu, kes kannab õhulist helesinist kleiti. Heledad juuksed voogavad vabalt tema õlgadel. Olevus on pisut sarnane Veteljäijale, kaunis ja ebamaine. Läbi rahva käib kahin.

KÕIK KOOS: Jõetüdruk!

LIIVI: Mida meie silmad küll näha ei saa!

MAARJAROOS: Kolm ebamaist olevust ühel päeval! Sellist asja pole Pühajõe rahvas enne näinud!

Jõetüdruku juustes helendab Maarjaroosi kingitud juuksenõel. JÕETÜDRUK  astub lähemale ja ulatab ehte MAARJAROOSILE tagasi. Siis pöördub ta VETELKÄIJA poole, tunnistab teda pikalt, naeratab äratundvalt. Tüdrukud embavad ja räägivad natuke aega oma kummalises ebamaises keeles, millest teised aru ei saa. Lõpuks VETELKÄIJA eemaldub ja JÕETÜDRUK pöördub inimeste poole. Ta hääl heliseb nagu allikavesi.

JÕETÜDRUK: Inimesed… kulla inimesed! Kallid inimesed! Minu inimesed! Kiirustavad inimesed, rumalad inimesed, mõtlematud inimesed, julged inimesed, vaprad inimesed, armastavad ja ohvrimeelsed inimesed! Teadke seda, et olete mulle kallid kõigi oma vigade ja puudustega! Ärge arvake, et mul oli hea meel teid kannatamas näha. Ei sugugi! Kannatasin ja kurvastasin teiega koos iga päev. Kuid mõnda pidin teie hulgast arusaamisele tooma. (vaatab poistele otsa, need lasevad süüdlaslikult pea norgu ja poevad teiste selja taha varju.)

LIIVI: Aulik Jõetüdruk, teete meile oma kohaloluga suurt rõõmu! Poleks arvanudki, et mu vanad silmad midagi sellist kunagi näha saavad!

JÕETÜDRUK (noogutab heatahtlikult): Võtke juhtunut kui õppetundi, mu armas rahvas. Maal, veel, taimedel ja õhul on oma hing. Te pole maa ainuvalitsejad, vaid peate elama harmoonias loodusega. Peate armastama nii õhku, vett kui maad. Samuti kõiki teie ümber elavaid olendeid. Kõigel on hing ja igaüks saab hoolimatuse ja ükskõiksuse tõttu kannatada. Pidage seda meeles!

MAARJAROOS: Lubame sulle, et oleme kuulekad!
LAGLE: Alati kuulekad sulle, kallis Jõetüdruk!

JÕETÜDRUK: Ärge kinkige mulle enam oma kalleid asju. Mulle piisab täiesti teie südameheadusest ja teadmisest, et usaldate mind. Loodate minule. Elagem üksmeeles! Minu kohus on vastutada teie turvalisuse eest! Usun, et kannatused on pannud teid piisavalt järele mõtlema selle üle, kuidas asjad peavad käima.

KIUR: Kindlasti. See on olnud meie rahvale ränk ja õpetlik kogemus.

JÕETÜDRUK: Enam ei pea teil millestki puudus olema! See on minu lubadus teile, mu kallis rahvas!

JÕETÜDRUK eemaldub ja kaob taas suure kivi varju. Kõik jäävad jahmunult jõge tunnistama. See hakkab imekiiresti veega täituma. Kalad löövad lupsu ja veetaimed sirguvad kiiresti, õõtsuvad kaldal. Siis hakkab pisut eemalt kostma tasast vulinat.

LIIVI: Vaadake! Allikast jookseb jälle vett!

MAARJAROOS: Ja jõgi täitus taas veega. Nii kiiresti!

PÄRLE: Ja põld! Mis ime seal küll sünnib? Kuivast maapõuest tärkavad võrsed ja neist sirguvad küpsed viljapead! Otse meie silme all!

LIIVI: Niisugust asja pole me esiemadki näinud!

HELEMEEL: Põld on ühe hetkega jälle köögivilja täis!
LOORE: Õunapuud õuntest lookas, pirne ja ploome ülearugi!
PÄIVI: Ja marju kui palju!
LAGLE: Meil on jälle leivavilja! Saame teha kakkusid, kringleid ja küpsetisi!
TÄHTI: Täita toad magusa leivalõhnaga!

PÄRLE: Teha moose ja mahlasid!
MAARJAROOS: Maitsvaid pajaroogasid iga päev! Milline õnn! Milline küllus!

LIIVI: See kõik on Jõetüdruku lahkus ja andestus.

KIUR: Näljaaeg on möödas! Võhanduveere rahvas on needusest vaba! Ole tänatud, Vetelkäija!

KÕIK KOOS: (suure kergendusega): Lõpuks ometi! Tänu sulle jõekene! Tänu Jõetütrekene! Ole tänatud, Vetelkäija!

Kummarduvad allikavett jooma, jõe sillerdavat pinda paitama. Naeravad, kilkavad, puistavad vooluvette kaldal tärganud lilleõisi. HALL NÄLG, PIKSE-PIIGA ja PÕUA-PEETER jätavad oma tembud ja ringiluusimise ning hiilivad salamisi minema.

UKU: Võhanduveere rahvas ei saa ilma jõeta. See on meid aastasadu hoidnud ja hoiab edaspidigi! Austagem Jõetüdrukut tema suuremeelsuse pärast!

PÄIVI (Maarjaroosile): Nüüd on aeg taas rõõmupeoks! Meil sinu selle aasta sünnipäevgi pidamata. Mis pidu see jahukördiga ikka oli! Teeme nüüd ikka päris tõelise suure peo, kus veini voolab ojadena ja sahvrist ei lõpe toidutagavara otsa!
HELEMEEL: Teeme muidugi peo!

TÄHTI: Nälg on läbi! Viletsus on läbi!

LAGLE: Milline kergendus! Nüüd alles tuleb pidu!

Tüdrukud toovad korvid, asuvad puudelt õunu-pirne-ploome noppima, põllult kartuleid-kapsast üles võtma, neist rutuga toitu tegema. Mehed asuvad samuti appi.

LIIVI (plaksutab nõudlikult käsi): Muusikat! Palun muusikat! Rõõmuaega peab vääriliselt tähistama!

Muusika hakkab mängima. Kõik asuvad tantsima ja jalga keerutama. Kostab rõõmuhõiskeid ja naeru. Jälle keereldakse käest kinni ringiratast, visatakse õhku lilleõisi. Lauale tuuakse pidusöögid ja vaasidesse asetatakse lillesülemid.

Laulavad ja tantsivad jälle koos:

Lahke jõeke, lahke jõeke.
Kõikide jõgede emake.

Päästis meida surmasuusta
andis meile
viljasaaki, küllust,
hingerahu, õnnistust!

KIUR (teeb Vetelkäijale galantse kummarduse): Kas tohib loota, kaunis preili, et jääte meie kanti pisut kauemaks? Võhanduveere on maaliline paik. Näitaksin heameelega meie valdusi, kui te pahaks ei pane?

VETELKÄIJA: Miks mitte? Avastasin just, et inimeste seltsis on imetore. Mul oligi Maavalla kojas tihtipeale igav. Hea meelega tutvuksin teie elu ja kommetega. Usun, et taadil pole selle vastu midagi?
RAHULEID: Mitte vähimatki, kullake. Vahelduseks inimeste seltsis viibimine teeb sulle head. Mina aga asutan end nüüd tagasiteele. Lähen kerge meelega, et Pühajõe rahval jälle kõik hästi.

LIIVI: Niipalju aega sul ehk ikka on, et pisut pidusööki maitsta? Tahaksime teid mõlemat vääriliselt tänada.
RAHULEID: Selle aja ikka leiab.

TORMIS (salamisi Ukule): See vast oleks lugu, kui vennas endale selle täbara loo tasuks veel pruudi ka saaks!

UKU: Siis teeme tuleval aastal pulmad ja Maarjaroosi sünnipäevapeo üheskoos!
LIIVI (nöökavalt): Kes nüüd unistaja on?

Kõik naeravad. VETELKÄIJA, KIUR, TORMIS ja UKU ühinevad tantsijatega.

TÕIV, URMO ja VIHAVALD vaatavad rõõmupidu pisut eemalt kahetsevate nägudega pealt.

TÕIV: Tegime ikka rumala tembu! Meie rahvas oleks äärepealt surma saanud.
VIHAVALD: Ega me seda ju tahtnud! Lihtsalt lootsime natuke lõbu saada.

URMO:  Nüüd vähemasti teame, kui väärtuslikud on legendid, muistendid ja kodukandi pärimused. Need on meie rahva hinnaline pärand ja neid tuleb austada. Isegi, kui… need natuke tüütud või imelikud tunduvad.

TÕIV: Kahju ainult, et see teadmine jõudis meieni läbi raske kogemuse.

VIHAVALD: Aga mis me ikka halame, läki ka tantsima!

URMO: Läki! Meilgi on õigus rõõmust osa saada.
TÕIV: Võhandu jõgi on püha ja austust väärt. Nõnda peab see ka jääma! Hea on teada, et oleme äravalitud, keda kaitseb selline ilus olevus!

VIHAVALD (vaatab, kuidas Kiur ja Vetelkäija tantsivad ja lausub endamisi): Huvitav, kas Vetelkäijal mõnda sama kena nooremat õde ei juhtu olema?

URMO ja TÕIV pahvatavad naerma, haaravad laualt kiiruga maiustusi, pistavad suhu ja ühinevad tantsiva ning pidutseva seltskonnaga, niisamuti lõpuks ka VIHAVALD.

Eesriie