Eeltutvustus septembrikuu novellile "Tuba kuuele"

Kuna peagi on käes septembrikuu ja ühes sellega ilmub ka minu septembrilugu "Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust üliõpilane sai," siis eeltutvustuseks tilluke katkend. Täispikka lugu saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbrist!

Vaata ka üht varasemat postitust, mis räägib selle loo sünnist.

Tore, vihm on järele jäänud, lähen kesklinna jala, nendin, ja sean sammu reipamaks. Vihmamärg asfalt teeb püksisääred kiiresti märjaks. Mis parata, lühikese inimese eripära. Pärale jõudes loputan teksad läbi, lohutan end mõttes. Küll nad ära kuivavad.
Linn nagu linn ikka. Suvine, kuid märksa inimtühjem kui sügistalviti. Keskkonnavahetus täidab mu meeled eheda rõõmuga, nagu oleksin saanud paari tiibu. Vaateaknad, üksikud möödakäijad, autodevool ja lõppematu teeremont. Rühin edasi ja loodan, et mu lemmik-kaltsukas on lahti. Viimati sain sealt endale tõeliselt imelise garderoobi.
„Ei-ei, meil on täna kauba vastuvõtt,“ keelab mind edasi astumast napis oranžis seelikus müüjanäitsik, hoiab klaasust oma hirmutavalt pikkade geelküünte abil lahti ja laseb küll ühe värvitud mimmi sisse, mind aga mitte.

Pole parata. Suundun kaubamaja ostumekasse, lootuses, et järgmisel päeval jääb mul mahti korraks siiski lemmikpoest läbi põigata. Tunnike hiljem otsustan oma sumadani hostelli parkida ja võib-olla ka korraks duši alt läbi hüpata. Ilm on endiselt pilvine, kuid soe ja lämbe. Nii +19C. Tavaline põhjamaa suvi, ei enamat.

„Mul on täna ööseks broneering,“ teatan reipal häälel.

Hosteliadministraator noogutab. Kõik paistab õige olevat. Tunnen kergendust, et suutsin end telefoni teel kanget eesti keelt rääkivale preilnale siiski mõistetavaks teha. Kuid kohe selgub, et kergendust tunda on vara. Naine on mõistlik ja sõbralik, kuid vabandav. See ei tähenda head. Kohe kindlasti mitte.

„Kahjuks pole tuba veel koristatud,“ ütlebki ta siis.
Vaatan kella. 14.30.

„Saan aru, et sisseregistreerimine algas juba pool tundi tagasi,“ olen ebameeldivalt üllatunud.

„Jah, aga täna on meil hullumaja,“ vabandab punapea, mis peaks mulle kõike selgitama, aga ei selgita sellegipoolest. Ta võtab rahatähed küll vastu, kuid toavõtit ei anna.

„Kaua koristamine aega võtab?“

Adminn on kimbatuses. „Ikka väga kaua.“

„Kui kaua on kaua?“ Tema hääletooni järgi võib oletada, et mitu aastat. „Millal ma võin tulla?“

„Nooh, nii tunni aja pärast,“ venitab ta ebamääraselt.

„Selge.“ Tunnen ebatervet kergendust, kuigi ei saa ka ise aru, mispärast.