Südasuvine
Rebastemäe. Laanemändide kauge kohin ja metsataimede hillitsev vaikus. Päikese rauge õhtuvalgus okkaid täis teel. Sõnajalgade tasapisi pruuniks tõmbuvad palged. Siin-seal veel mõned hilised maasikalehed, aga marju ei üht ainumatki enam. On august. On neli aastat hiljem. Olin toona oma esimese, nüüd juba kümnenda romaani autor. Kas see loeb? Võib-olla mitte, vähemasti mitte ses mõttes. Miks peakski? Pigem annab mulle enesele suure sisemise rahulolu. Paneb mõttes naeratama.
Väga vähe on alles toonast mind. Ebakindlat ja määramatult lootusrikast. Isegi täpselt teadmata, mida tahtsin. Kuigi imenatuke seda sooja paistet siiski veel leidub. Kübemetena samblatee veertel. Neis olematuks kuivanud maasikais, mis peavad jälle terve pika talve ootama, et uuesti küpseda. Kõigil sügisvihmadest pestud trepiastmeil. Mändide tumemõtlikus mühinas. See paik on alati olnud tähendusrikkust täis. Nagu taevas tähti. Nagu rannaliiv kivikübemeid. Mis siis, et meid selles kõiges enam ei ole. Me oleme mujal ja teistmoodi õnnelikud. Tõdemus toob rahu.
Väga vähe on alles toonast mind. Ebakindlat ja määramatult lootusrikast. Isegi täpselt teadmata, mida tahtsin. Kuigi imenatuke seda sooja paistet siiski veel leidub. Kübemetena samblatee veertel. Neis olematuks kuivanud maasikais, mis peavad jälle terve pika talve ootama, et uuesti küpseda. Kõigil sügisvihmadest pestud trepiastmeil. Mändide tumemõtlikus mühinas. See paik on alati olnud tähendusrikkust täis. Nagu taevas tähti. Nagu rannaliiv kivikübemeid. Mis siis, et meid selles kõiges enam ei ole. Me oleme mujal ja teistmoodi õnnelikud. Tõdemus toob rahu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar