Hiiumaa kohvikutepäevad 2015

Kohvikutepäeva hommik. Peale pikka öist vihmasadu on taevas ikka veel vägagi seda nägu, nagu tahaks heameelega lisa kallata. Võtan oma jalgratta, käärin poripritsmete vältimiseks valgete teksade sääred üles ja võtan suuna Kärdla sadama poole. Pole õieti ei külm ega soe. Selline määramatu ilm. Tavaline aastaringselt vältav vilets suusailm, mida on sellesse suvesse jagunud enamik päevi. Vihmavarju jätan koju, kuna tean, kui tülikas sellega on pildistada.
Vale tegu, nagu selgub poole tunni pärast. Just siis, kui vallavanem Georg Linkov avakõnega alustab, et kohvikutepäevad sisse juhatada. Saadan pilguga üle taeva ujuvat tinahalli needust, kust pudeneb õnneks vaid harvu piisku, mis pildistamist oluliselt ei sega. Kui sadu tiheneb, kõnnin eemale, varjualuse alla, kust toimuv on hästi kuuldav, pisut vähem nähtav. Vihmavarjudes ja keepides inimmass ei tee õlgadele rabisevatest piiskadest väljagi. Karastumus teeb vastupidavaks.
Pooltunnike hiljem otsustab taevas siiski halastada, tõmbub heledamaks ja terve ülejäänud päeva lõõskab päike lagipähe. Pärast avamistseremooniat valgub rahvas laiali, igaüks ise suunda, erinevaid ühepäevakohvikuid väisama. Võtan suuna Hausma ranna poole, kuhu jääb ka lähim kohvik. Sinivalge telgi ees alles sätitakse asju paika. Teeäärtes seisavad suurtesse mahlakannudesse surutud suvelilledest meeleoluloojad – violetne põdrakanep ja hulk muid niidutaimi. Pisut eemal asub läbipaistva kileriidega üle löödud majakarkass, mille sees asjatab üks mees läptopi kallal. Eemalt vaadates paistab, nagu näeksin teda läbi unenäolise udu. Mõistagi on vaja see silmamoondus pildile saada. Eriskummalisi hetki ma ju koguma tulingi. Küllap isegi enam, kui mõnd eksootilise maitsega kohvisõõmu. Klõpsin isuga pilte teha ja loodan salamisi, et ehk on sürreaalsena mõjuval tundmatul arvutiga piisavalt tegemist, kuna ta vaatab süvenenult allapoole, ekraanile. Pildid tulevad suurepäraselt, kuigi hea meelega nihutaks ma halli Honda vaateväljast mõne meetri jagu maad eemale. Mida ma muidugi tegema ei hakka. Kui hiljem kodus pilti zuumin, märkan, et pildistamishetkel vaatab mees mulle täpselt otsa. Tea, mida mõelda võis. Mida iganes.
See selleks.

Järgmisena käin läbi hipikohviku. Vana elektrimaja pisut räämas siseõuel on meeleolu lustlik ja igati hipilik. Määrdunud kiviseina ääres seisab kirjus suvekitlis mamsel, mootorratturi kiiver ja hiiglasuured päikeseprillid peas ning praeb ennastunustavalt kartuleid. Pole kahtlustki, et tehtav läheb kiiresti kaubaks. Praadija pea kohal tilbendab mustvalgel kritseldatud sõnum: "Praekartulid rahu eest."
Pikajuukseline neidis sätib kaneelirulle ritta. Ega need kaks ka ise väga tõsised olla ei suuda. Seda enam, et neid vaimustunult vahin.
Keset õue on kohale veerenud ratastel supilähker ja oranžis särgis ning khakipükstes mees ammutab suurest sõjaväekatlast kõigile tahtjaile lahkesti leemekest.

"Palju supp maksab?" uurib üks näljane külaline.
"Kolm eurot."
Aia ääres on end mugavalt välja sirutanud improviseeritud müügilett kõiksugu vahva vanaaegse kolaga. Privaatsemas varjualuses pakutakse selja- ja peasügamisteenust erinevate kraapevahenditega. Igale maitsele midagi.
Õige pea seletab mu silm taburetile asetatud kirevat lõngakuhilat, mille tipus troonib kirsimarjana tordil vaarikaroosa lõngakera. Täpselt seda tooni, mida mul müügiks tehtavate käsitööesemete juures hädasti vaja läheb, kuna need kõikse ilusamat värvi lõngad kipuvad kiiresti otsa saama. Napsan kera kärmesti pihku, sest mu ümber tunglevaid uudishimulikke tahtjaid paistab olevat veelgi ja uurin reipal häälel: "Palju lõngakera maksab?" Värv on tõepoolest imeline ja mu kujutluspilt maalib juba visiooni, kuidas seda kõige paremini ära kasutada.

Vastuse üle tuleb mul aga tublisti üllatuda. Priskevõitu blond, kirevas lillelaste ajastutruus riietuses müüjamamsel vastab: "See ei ole müügiks."

"Kuidas?" ei saa mu turgudelt ja kaltsukatest kõiksugu vahvat lõngasaaki leidma harjunud meel aru.

"Me ei müü seda lõngakera," täpsustatakse. Mamsli hoiak räägib ilmeksimatult selget keelt, et kauplemisruumi suhtes mul mängumaad ei ole. Kogenud ostjana saan sellest otsekohe aru.

Olen natuke löödud ja hüpitan sõjasaaki kaaluvalt käes. Kera sobib imehästi mu pihku ja on täpselt see, mida tarvis läheks. Üritan siiski veelkord oma vajadust selgitada, pannes mängu kogu oma veenmisoskuse. Naine kuulab mu ära, kuid tema hoiak ei muutu.

"Jajaa, ma saan aru," kinnitab ta mu sõnade peale. "On teisigi, kellele see kera on huvi pakkunud, aga kahjuks me seda ei müü. Lõng ei ole müügiks."

Milleks ilmaimeks siis veel?

Oma sõnade kinnituseks sopsutab hipimamsel oma sõrmede vahel lõngakuhja kohevamaks. Sellest saab tore õhuline kuhi, kust paistab teisigi pilkupüüdvaid toone – sibulakollast, salatirohelist ja pehmet angooravillast violetset. Jälgin ta käte liikumist kerge kadedusega, aga parata pole midagi. Poetan roosa lõngakera kuhila tippu tagasi ega saa mitte millestki aru. Mu terve mõistus arvas seniajani, et siin maailmas pole ainult parimad asjad nagu armastus ja sõprus müügiks, aga tuleb välja, et loetellu kuulub igal juhul ka vaarikaroosa lõng. Jälle targem! Igatahes, õppige mu kogemusest ja kui te Hiiumaale satute, ärge mingil juhul üritage roosat lõnga osta, seda teile lihtsalt ei müüda!

Nali naljaks. Jalutan eemale ja taipan pisukese hilinemisega, et ilmselt oli lõngakuhil mõeldud mingisuguseks dekoratsiooniks. Selle anomaalia peale pidin muidugi ise tulema, kuna keegi seda selgitada ei taibanud.

"Aga seal (kus iganes x-kohas, mille nime ma otsekohe ära unustasin), on seda värvi, võite ise lõnga värvida," püüab hipipiiga mu tuju turgutada.

Löön käega ja naeratan hüvastijätuks, omamata vähimatki soovi mingist lõnga värvimise nõiatööst huvituda. Võib-olla võiksin, aga ma tõesti ei viitsi, kui on ka lihtsamaid vajalike tarbeesemete muretsemise viise. Näiteks sõita Tallinnasse ja astuda läbi Abakhanist. Loodetavasti pole pealinlastel roosa värvi suhtes meeletut omandiinstinkti.

Muidu on hipikohvikus tore, mida aeg õhtupoole, seda ülevamaks seal meeleolu kisub. Laual on vesipiibud ja üle õue veetud nööridel ripuvad eri värvi rinnahoidjad. Imekombel pole keegi nende ostmisest huvitatud.
Tervitatakse uusi ja vanu tuttavaid, süüakse kiluvõileibu või mida iganes. Vaatasin pea kohal rippuvaid värvilisi lampe ja kõndisin edasi.

Baabade kohvik oli ka üks seesugune vaatamisväärsus, mis silma jäi. Võib-olla Tuuli Tamla fotonäituse tõttu. Aknad on lahti, pitskardinad kiiguvad tuules, aknalaudadel on rohkesti metsalilli. Sellest paigast sain hästi palju omanäolisi fotosid. 


Järgneb...

Pildid, millest jutt, leiab eelmisest postitusest, mida võib näha ka siit.