Kas kirjanik on selgeltnägija?

Kas elu pole kummaline? Kas kirjanik on selgeltnägija? Mingil viisil? Mingis mõttes? Mingil moel? Isegi, kui ta ei tea, et seda on?
Kas mõnikord võib olla nii, et see, millest kirjutad, muutubki tõepoolest reaalsuseks? Ilma, et sellele otseselt mõtleksid. Ilma, et seesugust reaalsust planeeriksid. See lihtsalt juhtub ja kuidagi tagantjärele taipad, et aga näe, ma kirjutasin sellest ja natuke hiljem läkski just nõnda. Mõni väidab, et nii võib olla. Võib-olla ongi see mõne autori jaoks reaalsus, ehe tegelikkus. Võib-olla. Jääb üle vaid jahmunud olla.
Mu uusima romaani "Maja Mineviku tänaval" üks peategelasi, Heleri, leiab endale erakordse sõbra neljajalgse karvasaba näol. Täpsemas tõlgenduses punase kassi, nimega Red. Looma karakter sai tõetruu ja ehe, kuigi see oli kõigest fiktsioon mu kujutelmas. 

Ma pole kunagi mõelnud, et mul endal võiks olla kass, saati veel punane. Pealegi hirmkallis tõukass. Mu lemmiktõug, briti lühikarvaline. Ja-jah. Ometi jalutab see tähelepanuväärne pruunisilmne olevus nüüd mu ülakorrusel ringi ja õpib siniverelisele omasel väärikal moel oma uut kodu tundma. 

Huvitav, eks? Kes siis lõppeks teeb meie eest valikuid? Võib-olla see erakordne karamellikarva kass ise, kes tahtis saada minu koduloomaks. Kas või kuidas ta teadis, et mul valmis äsja raamat temasugusest olevusest? Võib-olla kutsume alateadlikult oma mõtetega sündmusi esile? Eriti, kui autor üritab romaanikaraktereid kujutada võimalikult tõetruude, ehedate ja veenvatena? Et Red oleks tõepoolest Red. Eriline sõber, kes mõistab inimest paremini, kui too ise eales. Võib-olla on kujutlustel suurem võim, kui arvatagi oskame. Või on see kõigest puhas juhus, nagu neid ikka aset leiab. Mine tea.
Igatahes, kummaline ja tore on olla. Suure filmisõbrana paned linateose helendama, sätid end mugavalt vaatama ja terve pooleteise tunni vältel jälgid hoopis uue ilmakodaniku toimetusi. Heldid igast tema tobedusest ja kohmakast katsest aklimatiseeruda.

Ma ei tea. Võib-olla pidanuks ma praegu kirjutama lähemalt oma uue teose sünnist ja saamisloost, aga kirjutasin hoopis kassist. Samas miks mitte? Eks tegutsema peabki ju selle suurema ja olulisema tahtmise järele. Küll ma jõuan seda raamatujuttu ka veeretada. Hiiu Lehes, oma blogis, kirjastuse kodulehel ja mujal. Kuni te lõpuks tüdinete sellest (pooleldi läbinähtavast reklaamist), või siis vastuoksa, huvitute siiralt, ja lubate igal juhul mu "Mineviku-raamatu" läbi lugeda. Teie valik, kahtlemata.

Ah jaa, kordusinfona, tasuks osta 13. augustil ilmuv "Maaleht", sääl saab olema juttu sellest, kuidas ülikool arvas heaks minu ees oma uksed valla lüüa ja mind üliõpilase seisusesse vannutada. Samuti pajatavad septembrikuu "Saladused" minu värvikavõitu päevast enne sisseastumiseksameid, kummalistest kohtumistest uute ja isevärki inimestega. Kindlasti on see omal moel naljakas. Aga kõige naljakam on siiski mu kass, kes näib rohkem inimene, kui mõni inimene eales. Aitab isegi kampsunit sahtlisse sättida. 

Pildid on illustratiivsed ja pärit lehelt pinterest.com ja siit.