Uue aasta esimesil päevil jõudis ajakirja kaante vahele minu uusim novell pealkirjaga "Kiri Sinule."
Tegemist
on kahe lühilooga, mis on omavahel kingitusena mõeldud kirjaks
põimitud. Kaks möödanikutolmu varisenud, ent hingele endiselt kallist minevikupeegeldust. Tutvumiseks postitan neist siia keskkonda ühe.
Täismahus artiklit loe ajakirja "Saatus&Saladused" 2015. a. jaanuarinumbrist, mis algab leheküljelt 44. Kuna mulle sedapuhku väga meeldis ajakirjas mu loo kujundus, lisan sellest ka foto, pisukese omapoolse täiendusega. :) Mingis mõttes
on mul siiralt hea meel, et just need kaks lugu trükki jõudsid,
kuna nad väärivad seda rohkem, kui nii mõnigi varem kirjutatu.
Randherneõhtu
15.
mai, 2012
“Ma
olen tegelikult alati tahtnud Sind siia tuua,” tunnistan vaikselt
ja kuulatan, kuidas kuivanud sammal me jalge all sahiseb. Tuul toob
metsa poolt randherne ja meriheina mõrkjat hõngu, mis puudutab
põgusalt mu sõõrmeid ja neeldub siis mere soolasesse hingusesse.
On vaikne ja soe.
“Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga üle taeva libisevaid vahusarnaseid pilvi, mis kiiresti silmist kaovad.
“Sest mõttes olen ma Sinuga alati just siin juttu ajanud.” Soojalt hõõguv õhtuvalgus tantsiskleb puutüvedel, kuid märkan seda vaid aimamisi.
“Ja mida sa tahaksid teha nüüd, kui ma tõepoolest olen siin?”
Silmitsen Su muretut, sihvakat, ainiti merd jälgivat kogu, tumedail ripsmeil peegelduvat pehmet valgust, tuules laperdavat heledat triiksärki ja korraga tean, et Sa oled täpselt sama kaduv nagu kõik ülejäänu.
“Vaatan pilvi. Testin kinnisilmi looduse lõhnu, nagu Sa mind õpetasid. Püüan lahti mõistatada selle mustri, mille Sa mulle rannas mereveega käeseljale joonistasid. Seostan Su selle kohaga.” Peidan nukruse naeratusse. “Nüüd oled Sa osa sellest.”
“Tead, mis su probleem on?” sõnad Sa korraga, pilku mere sillerduselt lahti rebides ja mulle tähelepanelikult otsa vaadates. Märkan Su silmade põhjas merevärvide kõrval peaaegu märkamatut sambla rahustavat sügavrohelist ja millegipärast annab see mulle pisut lootust.
“Kui teaks, siis mul neid poleks.”
“Sa elad minevikus või tulevikus, aga mitte kunagi siin. Sa jätad mingil omamoodi moel juba praegu minuga hüvasti, kuigi ma pole eales sinuga rohkem tahtnud olla kui praegu.”
Jälgin lummatult, kuidas Su silmade samblarohelise kõrvale tekib täiesti ootamatult randherne intensiivne violetne toon – õrn helelilla, mis otse mu pilgu all õitsele puhkeb.
“Jah. Ma olen siin. Rohkem, kui kunagi varem,” ütlen ma pärast pikka vaikust ning pühin näolt soolase veepiisa.
Ja korraga tunnen ma seda uuesti – sedasama selget, puhast, merevärsket ja erakordselt intensiivset lillelõhna, mille tuul ennist mu juurest ära viis.
“Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga üle taeva libisevaid vahusarnaseid pilvi, mis kiiresti silmist kaovad.
“Sest mõttes olen ma Sinuga alati just siin juttu ajanud.” Soojalt hõõguv õhtuvalgus tantsiskleb puutüvedel, kuid märkan seda vaid aimamisi.
“Ja mida sa tahaksid teha nüüd, kui ma tõepoolest olen siin?”
Silmitsen Su muretut, sihvakat, ainiti merd jälgivat kogu, tumedail ripsmeil peegelduvat pehmet valgust, tuules laperdavat heledat triiksärki ja korraga tean, et Sa oled täpselt sama kaduv nagu kõik ülejäänu.
“Vaatan pilvi. Testin kinnisilmi looduse lõhnu, nagu Sa mind õpetasid. Püüan lahti mõistatada selle mustri, mille Sa mulle rannas mereveega käeseljale joonistasid. Seostan Su selle kohaga.” Peidan nukruse naeratusse. “Nüüd oled Sa osa sellest.”
“Tead, mis su probleem on?” sõnad Sa korraga, pilku mere sillerduselt lahti rebides ja mulle tähelepanelikult otsa vaadates. Märkan Su silmade põhjas merevärvide kõrval peaaegu märkamatut sambla rahustavat sügavrohelist ja millegipärast annab see mulle pisut lootust.
“Kui teaks, siis mul neid poleks.”
“Sa elad minevikus või tulevikus, aga mitte kunagi siin. Sa jätad mingil omamoodi moel juba praegu minuga hüvasti, kuigi ma pole eales sinuga rohkem tahtnud olla kui praegu.”
Jälgin lummatult, kuidas Su silmade samblarohelise kõrvale tekib täiesti ootamatult randherne intensiivne violetne toon – õrn helelilla, mis otse mu pilgu all õitsele puhkeb.
“Jah. Ma olen siin. Rohkem, kui kunagi varem,” ütlen ma pärast pikka vaikust ning pühin näolt soolase veepiisa.
Ja korraga tunnen ma seda uuesti – sedasama selget, puhast, merevärsket ja erakordselt intensiivset lillelõhna, mille tuul ennist mu juurest ära viis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar