Tunnistan, et loo pealkiri ei saanud sedapuhku ehk kõige parem, kuid samas siiski piisavalt tabav, seega ei hakanud ma meelega mingile seikluslikkusele rõhuma, millele viitamine oleks loo kunstipärast väärtust tublisti kahandanud. Jutustus ei hõlma mingit teisejärgulise kaliibriga seikluslikkust, pigem on loo puändiks teatav unenäoline seisund, mis loo peategelast valdab, kui ta hulga hiljem toimunule tagasi mõtleb ning selle üdini ebareaalse ja kummastava leiab olevat.
Inimesi on meie ümber tõesti isevärki ja ega nende veidrusest ning omapärast täielikult enne aimu saagi, kui mõne säärase eksemplariga pisut pikemaks viivuks (täpsemalt siis ööpäevaks) tahtevastaselt ninapidi kokku satutakse.
Äärmuseni erinevate karakterite vastandamine (a´ la suhtlusaltid linnatibinad ja sotsiofoobist metsmees, agressiivne ajakirjanik ja kidakeelne ülbevõitu kunstnik) loob muidugi soodsa pinnase huumoriks, kuid ei lähe samas üle piiri ega muutu inimeste üle irvitamiseks.
Loos on ka õdusaid hetki, mida pakub aja mahavõtt lumme mattunud maamajas kesk eikellegimaad, kus mugava linnaelu hüvede nautlemise asemel lähevad hinda hoopis kõikvõimalikud ellujäämisoskused. Ajutine eemaldumine tsivilisatsioonist võimaldab tegelastel enda vastupidavust ja sallivust proovile panna, samuti iseennast kõrvalt pisut selgema pilguga vaadata. Seda nii oma mõtetes kui ka läbi fotoobjektiivi kaamerasilma.
Mu värske novell "Talvenägemus Tartumaal" jõuab ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel müüki veebruari esimesil päevil.
Foto: Talv Kalanas, Hiiumaal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar