Jõululugu "Pühadel on lapsepõlve maitse"

31.detsembril 2014 Hiiu Lehes ilmunud artikkel "Pühadel on lapsepõlve maitse" minu poolt uuesti toimetatud ja pisut lühendatud kujul.

 Minu kõige ehedam jõulutunne pärineb kaugest lapsepõlveajast, mil jõule sai peetud vana eesti traditsiooni kohaselt maal. Kogu suur suguvõsa, nii kaugema kandi linnarahvas kui maainimesed kogunesid kokku esivanemate tallu. Kombeks oli tuppa tuua suur haljas kuusk, mis kaunistati vanamoeliste ehete, isetehtud piparkookide ja värviliste jõulutuledega. Kuuse särav valgus, mis kõikjale üle ruumi laotus, näis mulle kui lapsele alati kergelt müstiline ja võlulik. Lapsepõlve jõuludele mõeldes meenub nii mõndagi – küünlavaha sulamise lõhn, kausis toretsevad punapõsksed taliõunad ja jõuluvana ootamise suur elevus. Vanaemal oli kombeks ise piparkoogitainast valmistada ja tema piparkoogid tulid alati paksud, kohevad ning imemaitsvad. Nii lastele kui lastelastele oli tal tavaks kinkida isekootud kindaid-sokke. Minu pillimehegeeniga vanaisal oli kombeks kandlel jõululugusid mängida, millele vanaema heledal häälel kaasa laulis.

Vana aja pühadest mäletan valgeid kohevaid lumehangesid, aiatagusel tiigisilmal laiuvat paksu jääkaant, millel võis lõpmatuseni uisutada ja koos linnalastega lustida. Lõbutsesid kõik kokku tulnud, nii noored kui vanad. Veeti selga paksud lambanahast kasukad ning mindi järvejääle uisutama.

Jõulusid saatis alati elav seltsimelu, läbisegi jutlemine, rõõmus meeleolu ning naer. Täiskasvanud istusid pühadelauas ja rääkisid alati elavalt läbisegi suguvõsajutte, taustaks küdeva ahjusuu soe kuma ning kõhutäiteks vanaema lihtsad maitsvad maatoidud, mille magus lõhn täitis tervet elamist. Laste meelistegevuseks oli veeta aega perelemmikute – kassi ja koeraga, kes võtsid hea meelega kõigist mängudest osa. Minu koolivaheajad möödusidki enamasti vanaema juures, mille jooksul sai suure raamatusõbrana alati hulga raamatuid läbi loetud. Vana-aastaõhtuks oli tavaliselt kombeks linna sugulastele-tuttavaile külla minna. Lapsepõlve jõuludega seostub mul eelkõige seletamatu kodusoojus ja minevikuhelgus, nagu see on kõigega, mis märkamatult aegade hämarusse kadunud.

Praegu on jõuluaeg meie peres endiselt traditsiooniline perepüha, mille kombestik pole suurt muutunud. Istutakse pühadelauas, käiakse kirikus pühasõna kuulamas ja surnuaial küünlaid süütamas. Sajad valgusesilmad keset pilkast pimedust on iga aastalõpu meeldejääv ja südant soojendav vaatepilt. Pühadekaunistusteks olen mõnikord teinud kuuse-, männi ja kadakaokstest pärgi nii pühadelauale kui õueuksele. Vahel on neid jagunud kinkimisekski. Mõnel lumerohkel aastal on uksepärjale lisanud silmailu paks kohev lumekiht, mida pole raatsinud mahagi pühkida. Kombeks on olnud küpsetada pärmitaignast suur suhkrukringel, mida süüakse ahjusoojana ja mis on terve meie pere lemmik.

Jõuluajal pole kunagi käimata jäänud ka kingijagaja. Vahel on selleks olnud lõbus päkapikumees, mõnikord karvakasukasse maskeerunud jõulujänes. Pühaderõõmust saavad alati osa ka meie pere neljajalgsed lemmikud – saksa lambakoer Lordie ja lontkõrv-küülik Sophie, kellele leidub samuti kingikotis pakike. Salmidega pole meie pere veel hätta jäänud, kuna lapsena oli mu jõuluvana pisut range, kooliõpetajaliku olemisega ja sestap tuli luuleread alati hoolega pähe õppida. Nõnda seisavad need meeles tänaseni.

Uue aasta vastuvõtmine on tavaliselt alati pisut kärarikkam ja meeleolukam, kui perekeskne jõulupüha. Mõnikord käib mandrilt külalisi ja nende tulek toob endaga alati kaasa hulga uusi muljeid ning elevust. Vana aastat on kombeks ära saata Kärdla keskväljakul suure kuuse juures, saata pilguga laotuse alla lennutatud rakette, tervitada tuttavaid ja mõttes teele saata mõni uue aasta soov. Hiljem oleme ka oma aias põletanud säraküünlaid, riputanud neid õunapuuokstele ning süüdanud õueküünlad. Toaski loidab hulgaliselt valgusesilmi ning põleb kaminatuli. Selle soe sära sümboliseerib kombestiku kohaselt valguse võitu pimeduse üle ja peatset pimeaja taandumist.  

Kaunist pühadeaega!