Aasta 2014 on olnud hea ja tegevuserohke nii mitmeski mõttes. Seda nii kodukujunduse kui loomingulise põlemise mõttes. Peamise märksõnana, mis esmasena mööda saanud aastast meenub, on ilmselt "erakordselt töine." Kuigi ükski neist tegevustest pole olnud niisugune, mis oma rõhuvuses maadligi oleks vajutanud ja viimase võhma võtnud Pigem on olnud õnn tegeleda kõige meeldiva, edasiviiva ja ilu ning mugavust loovaga.
Suvepuhkusestki mäletan eelkõige töiseid tegemisi – seda küll märksa mugavas miljöös kui kusagil kontorilaua taga – sünnipäevakingiks valminud päikeseterassil, kirjude lõngakerade keskel. Kirg värvide vastu näib mind alati ja kõikjal saatvat. Värvid kui meeleoluloojad on mingil põhjusel mulle ikka olulised olnud. Käsitöö annab selleks teatava omapärase väljundi – lõngu kokku sobitades, nõelal välkuda lastes ja ühtse tervikuna mõjuma pannes. Midagi sooja ja ligitõmbavat on maavillastes kudumites ning mu kiindumus käsitöö vastu ei näi õnneks kustuvat. Seda kõike oli mul ilmselt põhikooli käsitöötunnis oma esimese õmblustöö kallal palehigis pusides peaaegu et võimatu uskuda.
Kirjutada jõudsin enam-vähem niipalju, kui planeerinud. Igakuine kaastöö perioodikaväljaandele neelas tihtipeale pikki nädalalõppe ja vabu hetki ka nädala seest, kuid oli samas loomingulise küpsemise mõttes ääretult oluline. Nii nagu värve, armastan ma ka oma lugusid. Igaühes neist olen loonud omanäolise väikese ja sooja maailma, milles rahuloluga kümmelda ja mida oma lugejatega aastaringselt jagada. Samuti, nagu käsitöö puhul, poleks ma eales arvanud, et võiksin end kunagi määratleda novellistina, kuna mu tegelik eelistus on alati olnud kirjutada täispikki romaane.
Suvel alustasin uue lasteraamatu käsikirjaga, mis vajab veel pisut tööd ja aega süvenemiseks, aga arvata on, et ta niisama arvutisügavusse tolmu koguma ei jää ja millalgi siiski valmis saab. Paralleelselt novellide kirjutamisega võtsin kolmandat korda osa Eesti Luuleliidu luulekonkursist "Luulekevad 2014" ja jõudsin saadetuga taas paremiku hulka, mis ka ära trükiti ning avaldati. Lisaks panin lõpuks kokku ka päris oma luulekogu materjali, mis oli kolme viimase aasta loomingu paremik. Jätsin välja vaid kõik ebaküpse ja pooliku. Luuletusi sai kokku sadakond, mida oli esimese kogumiku tarbeks meeldivalt ja üllatust äratavalt palju. Võimalusi read kaante vahele saada oli kaks – kas lasta luulekäsikiri Eesti Luuleliidul kirjastada ja leppida teose kujunduse tagasihoidlikuma (loe: olematu) kvaliteediga, mis mulle väga meelepärane polnud, või võtta risk mõne kirjastusega kaubale saada. Valisin viimase variandi ning kuigi Kultuurikapital päris pikalt pead kratsis ja peos senti veeretas, mis kõik protsessi tohutult aeglustas, ei tulnud mul tehtud otsust lõppkokkuvõttes kahetseda. Luulekogu "Võilillelein" andis välja kirjastus Kentaur ja tulemus sai ääretult ilus ning kvaliteetne. Prosaistina pole ma küll kuigi kindel, kas tahaksin veel kunagi mõnda luulekogu avaldada, kuid mõnus käeharjutus oli see sellegipoolest. Ja iial ära ütle iial, eks.
Kirjutada plaanin ma kahtlemata veel. Lõpetada lasteraamat, välja anda novellikogu, jätkata igakuist kaastööd ajakirjas. Kirjutamine on haruldane eesõigus, lõbu, õnn, kirg ja eneseteostus, mis muudab mind kui autorit jätkuvalt kõikvõimsaks mu enda loodud maailmas ja tagab sõnulseletamatu rahulolu.
Tänan, et olete jätkuvalt minuga, tänan, et loete ja tänan, kui mu kirjutatu teile korda läheb.
Pildil: "Punamütsike kakssada aastat hiljem" autorieksemplarid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar