Katkend novellist "Talvenägemus Tartumaal"

Tutvumiseks katkend värskelt ilmunud novellist "Talvenägemus Tartumaal."
Kuna talv pole kaugeltki mu lemmikaastaaeg, leidub ka mu fotovaramus häid talvepilte vähe. Seetõttu tuli postituse ilmestamiseks foto võtta taaskord veebist. 

Boršisupil oli minekut ja tükk aega olid kõik kõhutäitega ametis. See andis mulle võimaluse oma kaaslasi lähemalt silmitseda. Köögitüüp oli veidralt karuse olemisega – heledad pulstunud juuksed, hõre punakas habe, lai turi ja maakive meenutavad kämblad. Ta sõi isukalt nagu tõsine töömees kunagi ja ega lasknud end millestki kõrvalisest häirida.

Fotograaf oli sootuks teisest puust – suured unistajasilmad ja latiinopärased sitikmustad, õlgadeni ulatuvad laines juuksed. Temas oli mingit kunstiinimesele omast tundlikkust ja veetlust, mis andis talle peaaegu naiseliku olemise. Tüüp oli pilbaspeenike, hoidis end pisut küüru ja kandis veidrat värvilist kampsunit.

„Friik,“ ütlesid Merle silmad. „Ära tema peale aega raiska.“

„Pole kavaski,“ vastasin sõnatult.

Rene oli otsekui mosaiik neist kahest. Temas oli killukesi mõlemast mehest, kuid samas puudus tal igasugune sarm ja lõppkokkuvõttes ei meenutanud ta neist kumbagi. Mingis mõttes oli Rene väga tavaline, olemata otseselt ei ilus ega inetu, tüse ega sale, pigem seesugune tüüp, kes millegagi silma ei paista. Ta näis armastavat liiga liibuvaid riideid kanda, mis mõjusid ta seljas kohatult ja naeruväärselt. Mehele otsa vaadates imestasin isegi, mida ma temas olin leidnud. Tüüp tundus tõsise sotsiaalse häire all kannatavat.

Haudvaikuses oli kummaline toitu helpida, saatjaks vaid ragiseva raadio saksakeelne möla.

„Kust sa pärit oled?“ otsustas Merle jutujärje üles võtta ja vaatas köögitüübile avala naeratusega otsa. Sellel kulus hulk aega mõistmaks, et just nimelt teda oldi kõnetatud.

„Võrumaalt,“ kohmas tüüp viimaks. Ta hääl oli sama kare ja puine nagu ta isegi.

„Ja mis su nimi on?“ uuristas Merle edasi.

„Avo,“ tuli napp vastus.

„Avo Võrumaalt,“ kordas Merle peaaegu võidukalt. „Väga tore. Millega sa tegeled?“

„Puutööga,“ vastas mees ja lõi silmad maha, nagu oleks see midagi taunimisväärset. „Teen tellimustöid.“

„Mida siis?“ tundsin omakorda huvi.

„Kõike. Köögimööblit, elutoamööblit, laudu, kappe, mida iganes. Vahel pildistan ajaviiteks.“

„Armas,“ avaldasin siiralt.

Niisugune vahetu avaldus pani Avo kõrvad punalippudena lõkendama. Tõenäoliselt polnud keegi talle eales midagi head öelnud, kuna ta ei osanud sellele absoluutselt reageerida. Kas ta polnud varem inimeste seltskonnas viibinud? Kas Võrumaal ei räägitagi üksteisega? Võib-olla oli ta kusagil metsas hundipiima toel üles kasvanud nagu Mowgli?

„Ja sina?“ pöördus Merle fotograafi poole. Mu sõbranna ilmesse sugenes midagi valvast ja kiskjalikku nagu ikka, kui ta oli oma huviobjekti leidnud, eesmärgiga sellest iga hinna eest vajaminev info välja pigistada.

„Mis mina?“ küsis too külmalt vastu. Tüüp oli ära helpinud pool taldrikutäit suppi ja teine pool näis talle ilmselgelt üle jõu käivat.

„Mis su nimi on?“ kummardus Merle pisut ülepingutatud sõbralikkusega lähemale.

Puudutasin Merlet õlast. „Lase tal olla, ega sa pole tööintervjuul.“

Ent Skorpionile omase kangusega ei teinud mu sõbratar mind kuulmagi, vaid jäi mehele ootavalt otsa vaatama.

„Krister,“ vastas too vastu tahtmist ja lisas kiiresti: „Tallinnast.“

„Selge, Krister Tallinnast,“ kordas Merle. „Väga eksklusiivne nimi. Kas sa oled harrastusfotograaf?“

Krister põrnitses Merlet seesuguse näoga, nagu oleks too soovitanud tal oma võileiva vihmausside ja tõukudega katta.

„Tal on oma fotostuudio. Mees plaanib kuulsaks saada,“ sekkus nüüd vestlusesse Rene, kes oli selle kobava küsitluse kulgu mornil ilmel jälginud. „Teie, linnapreilid, peaksite teda ju teadma küll.“

Tegin kahetseva näo, kuid Krister ei märganud mu ponnistust meeldiva ja viisakana mõjuda, vaid õngitses edasise küsitluse vältimiseks kotist oma peegelkaamera välja ja hakkas tehtud fotosid kiiruga üle vaatama.

„Kuidas pildid õnnestusid?“ uuris Merle mu hoiatavast pilgust välja tegemata edasi. „Õues oli ju kottpime.“

„Normaalselt,“ nähvas Kristel peaaegu vihasena, mispeale Merle ta rahule jättis.

Seltskond hingas kergendatult. Oli viimane aeg tuua lauale magustoit.

Kartsin küpsetise täielikult ebaõnnestunud olevat, kuna me Merlega ei jõudnudki komponentide osas kokkuleppele ja nii kallasime teineteise peale vihastades taignasse, mida aga heaks arvasime – rosinaid, pähkleid, kookoshelbeid, mandlilaaste, kuivatatud aprikoose, vaniljet, kakaod ja kaneeli. Sellest hoolimata kadusid koogitükid vaagnalt kiiremini, kui need sinna olid asetatud. Isegi vähese söömaga Krister õngitses endale lisa. Kaasa toodud avatud veinipudelid jäid lauale laagerduma ja neil polnud suuremat minekut. Merle ei lasknud end meeste kasinast joomahimust häirida, vaid valas enda pokaali triiki täis.

„Ma tean küll, miks nad ei joo,“ sosistas ta mulle usalduslikul moel kõrva.

„Miks siis?“ Vein oli igati hea, mõnusa aromaatse kõrvalmaitsega.

Merle tõi kuuldavale närvilise itsituse. „Eks nad kõik ole ilmselt kangete rohtude peal.“

„Mis mõttes?“

Merle koputas sõrmega meelekohale. „Peast hullud, noh. Näed sa siin ainsatki normaalset inimest peale meie?“

Surusin huuled kokku, et mitte naerma prahvatada. „Sulle peaks siis ju sobima,“ luksatasin. „Saad mõne artikli tarbeks väärt materjali otse sündmuskohalt.“

Merle lõi käega ja rüüpas suure lohutava sõõmu. „Pigem võiks säärane kontingent mõnda psühhiaatrit paeluda. Ma tõesti loodan, et keegi neist täna õhtul paanikahoogu ei saa ja kiirabibrigaadi ei vaja.“

Muigasin, aga tabasin sealsamas Kristeri kivinenud pilgu ja mu lõbu hangus silmapilkselt.

 „Teinekord,“ kummardus Merle mulle lähemale, nii et tundsin oma näol veini hapukat lõhna,  „las mina panen reisiseltskonna kokku.“

Selle vastu polnud mul muidugi mitte vähimatki. „Anna minna. Aga sulle teadmiseks, et praegune rahvas polnud minu, vaid Rene valik.“

„Selle sotsiofoobi?“ imestas Merle. „Ime, et ta oma nimegi õigesti välja öeldud saab.“

Meile üle laua heidetud altkulmupilkude turmtulest mõistsin, et olime ebaviisakalt kauaks omavahel sosistama ja itsitama jäänud, seega otsustasin taas seltskonna poole pöörduda.

„Kas see on sinu suvituskoht?“ uurisin Renelt. Mees oli parajasti kaks koogitükki korraga suhu toppinud ja nägi nüüd välja nagu punnpõskne hamster.

„Ei, ühe tuttava oma,“ mõmises ta täis suuga ja pungitas silmi. Millegipärast näis tal korraga neelamisega raskusi olevat.

„Selge. Siin on päris kena.“

„Kena, neh.“

„Käid siin tihti?“

„Kuidas kunagi.“

Jutt me vahel ei sujunud. Rene näis otsekui meelega suletud lausetega vastavat, mistõttu oli raske uue teemaga edasi minna. Kirjaridade kaudu oli temaga kordi lihtsam mõtteid vahetada. Ma ei suutnudki lõplikult veenduda, oli ta hull, tõsiselt imelik või lihtsalt teeskles oma lõbuks peast põrunut. Tänu kirjavahetusele teadsin, et ta elab Tartu äärelinnas üksipäini ühetoalises korteris, ei oma lähedasi sõpru, vihkab lemmikloomi, joob kefiiri moosiga, kannab ainult tumesiniseid sokke ega tunne õieti millegi muu kui pildistamise vastu huvi. Kui aus olla, siis tänu Rene pildiblogile ma ta leidnud olingi. Tööd olid tal muidugi suurepärased – soojad, asjatundlikud, ausad ja tihtipeale huvitava nurga alt tabatud. Võib-olla oligi see kõik, mida mees maailmale öelda tahtis.

Nõusid pesime Merlega koos ja erinevalt söögitegemisest valitses meie vahele taas meeldiv teineteisemõistmine.

„Kus me öö veedame?“ küsis ta minult pisut kartlikul ilmel.

Kuivatasin taldrikut ja mõtlesin. „Märkasin tagatoas mitut voodit. Küll me kahekesi ühte ära mahume. Teised tehku, mis tahavad.“

Teised tegid tõepoolest, mida tahtsid. Avo ei andnud end pärast õhtusööki enam näole. Ta tegi aseme kööginurka, näppis natuke aega oma telefoni ja tõmbas siis tekiräbala üle pea. Rene ja Krister jäid küünlavalgel hommikuni elutuppa istuma ja rääkima. Läbi suletud ukse kandus magamistuppa ühtlane tasane kõnepomin, mis kogus vahepeal tuure ja siis jälle soikus. Mahtusime koos Merlega lahedalt ära tundmatu majaperemehe laia abieluvoodisse, mähkisime end vanade pleedide sisse ja tukkusime koiduni.

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist!