Tutvumiseks katkend värskelt ilmunud novellist "Talvenägemus Tartumaal."
Kuna talv pole kaugeltki mu lemmikaastaaeg, leidub ka mu fotovaramus häid talvepilte vähe. Seetõttu tuli postituse ilmestamiseks foto võtta taaskord veebist.
Kuna talv pole kaugeltki mu lemmikaastaaeg, leidub ka mu fotovaramus häid talvepilte vähe. Seetõttu tuli postituse ilmestamiseks foto võtta taaskord veebist.
Boršisupil
oli minekut ja tükk aega olid kõik kõhutäitega ametis. See andis
mulle võimaluse oma kaaslasi lähemalt silmitseda. Köögitüüp oli
veidralt karuse olemisega – heledad pulstunud juuksed, hõre
punakas habe, lai turi ja maakive meenutavad kämblad. Ta sõi
isukalt nagu tõsine töömees kunagi ja ega lasknud end millestki
kõrvalisest häirida.
Fotograaf
oli sootuks teisest puust – suured unistajasilmad ja latiinopärased
sitikmustad, õlgadeni ulatuvad laines juuksed. Temas oli mingit
kunstiinimesele omast tundlikkust ja veetlust, mis andis talle
peaaegu naiseliku olemise. Tüüp oli pilbaspeenike, hoidis end pisut
küüru ja kandis veidrat värvilist kampsunit.
„Friik,“
ütlesid Merle silmad. „Ära tema peale aega raiska.“
„Pole
kavaski,“ vastasin sõnatult.
Rene
oli otsekui mosaiik neist kahest. Temas oli killukesi mõlemast
mehest, kuid samas puudus tal igasugune sarm ja lõppkokkuvõttes ei
meenutanud ta neist kumbagi. Mingis mõttes oli Rene väga tavaline,
olemata otseselt ei ilus ega inetu, tüse ega sale, pigem seesugune
tüüp, kes millegagi silma ei paista. Ta näis armastavat liiga
liibuvaid riideid kanda, mis mõjusid ta seljas kohatult ja
naeruväärselt. Mehele otsa vaadates imestasin isegi, mida ma temas
olin leidnud. Tüüp tundus tõsise sotsiaalse häire all kannatavat.
Haudvaikuses
oli kummaline toitu helpida, saatjaks vaid ragiseva raadio
saksakeelne möla.
„Kust
sa pärit oled?“ otsustas Merle jutujärje üles võtta ja vaatas
köögitüübile avala naeratusega otsa. Sellel kulus hulk aega
mõistmaks, et just nimelt teda oldi kõnetatud.
„Võrumaalt,“
kohmas tüüp viimaks. Ta hääl oli sama kare ja puine nagu ta
isegi.
„Ja
mis su nimi on?“ uuristas Merle edasi.
„Avo,“
tuli napp vastus.
„Avo
Võrumaalt,“ kordas Merle peaaegu võidukalt. „Väga tore.
Millega sa tegeled?“
„Puutööga,“
vastas mees ja lõi silmad maha, nagu oleks see midagi
taunimisväärset. „Teen tellimustöid.“
„Mida
siis?“ tundsin omakorda huvi.
„Kõike.
Köögimööblit, elutoamööblit, laudu, kappe, mida iganes. Vahel
pildistan ajaviiteks.“
„Armas,“
avaldasin siiralt.
Niisugune
vahetu avaldus pani Avo kõrvad punalippudena lõkendama.
Tõenäoliselt polnud keegi talle eales midagi head öelnud, kuna ta
ei osanud sellele absoluutselt reageerida. Kas ta polnud varem
inimeste seltskonnas viibinud? Kas Võrumaal ei räägitagi
üksteisega? Võib-olla oli ta kusagil metsas hundipiima toel üles
kasvanud nagu Mowgli?
„Ja
sina?“ pöördus Merle fotograafi poole. Mu sõbranna ilmesse
sugenes midagi valvast ja kiskjalikku nagu ikka, kui ta oli oma
huviobjekti leidnud, eesmärgiga sellest iga hinna eest vajaminev
info välja pigistada.
„Mis
mina?“ küsis too külmalt vastu. Tüüp oli ära helpinud pool
taldrikutäit suppi ja teine pool näis talle ilmselgelt üle jõu
käivat.
„Mis
su nimi on?“ kummardus Merle pisut ülepingutatud sõbralikkusega
lähemale.
Puudutasin
Merlet õlast. „Lase tal olla, ega sa pole tööintervjuul.“
Ent
Skorpionile omase kangusega ei teinud mu sõbratar mind kuulmagi,
vaid jäi mehele ootavalt otsa vaatama.
„Krister,“
vastas too vastu tahtmist ja lisas kiiresti: „Tallinnast.“
„Selge,
Krister Tallinnast,“ kordas Merle. „Väga
eksklusiivne nimi. Kas sa oled harrastusfotograaf?“
Krister
põrnitses Merlet seesuguse näoga, nagu oleks too soovitanud tal oma
võileiva vihmausside ja tõukudega katta.
„Tal
on oma fotostuudio. Mees plaanib kuulsaks saada,“ sekkus nüüd
vestlusesse Rene, kes oli selle kobava küsitluse kulgu mornil ilmel
jälginud. „Teie, linnapreilid, peaksite teda ju teadma küll.“
Tegin
kahetseva näo, kuid Krister ei märganud mu ponnistust meeldiva ja
viisakana mõjuda, vaid õngitses edasise küsitluse vältimiseks
kotist oma peegelkaamera välja ja hakkas tehtud fotosid kiiruga üle
vaatama.
„Kuidas
pildid õnnestusid?“ uuris Merle mu hoiatavast pilgust välja
tegemata edasi. „Õues oli ju kottpime.“
„Normaalselt,“
nähvas Kristel peaaegu vihasena, mispeale Merle ta rahule jättis.
Seltskond
hingas kergendatult. Oli viimane aeg tuua lauale magustoit.
Kartsin
küpsetise täielikult ebaõnnestunud olevat, kuna me Merlega ei
jõudnudki komponentide osas kokkuleppele ja nii kallasime teineteise
peale vihastades taignasse, mida aga heaks arvasime – rosinaid,
pähkleid, kookoshelbeid, mandlilaaste, kuivatatud aprikoose,
vaniljet, kakaod ja kaneeli. Sellest hoolimata kadusid koogitükid
vaagnalt kiiremini, kui need sinna olid asetatud. Isegi vähese
söömaga Krister õngitses endale lisa. Kaasa toodud avatud
veinipudelid jäid lauale laagerduma ja neil polnud suuremat minekut.
Merle ei lasknud end meeste kasinast joomahimust häirida, vaid valas
enda pokaali triiki täis.
„Ma
tean küll, miks nad ei joo,“ sosistas ta mulle usalduslikul moel
kõrva.
„Miks
siis?“ Vein oli igati hea, mõnusa aromaatse kõrvalmaitsega.
Merle
tõi kuuldavale närvilise itsituse. „Eks
nad kõik ole ilmselt kangete rohtude peal.“
„Mis
mõttes?“
Merle
koputas sõrmega meelekohale. „Peast hullud, noh. Näed
sa siin ainsatki normaalset inimest peale meie?“
Surusin
huuled kokku, et mitte naerma prahvatada. „Sulle peaks siis ju
sobima,“ luksatasin. „Saad mõne artikli tarbeks väärt
materjali otse sündmuskohalt.“
Merle
lõi käega ja rüüpas suure lohutava sõõmu. „Pigem võiks
säärane kontingent mõnda psühhiaatrit paeluda. Ma tõesti loodan,
et keegi neist täna õhtul paanikahoogu ei saa ja kiirabibrigaadi ei
vaja.“
Muigasin,
aga tabasin sealsamas Kristeri kivinenud pilgu ja mu lõbu hangus
silmapilkselt.
„Teinekord,“
kummardus Merle mulle lähemale, nii et tundsin oma näol veini
hapukat lõhna, „las mina panen reisiseltskonna kokku.“
Selle
vastu polnud mul muidugi mitte vähimatki. „Anna minna. Aga sulle
teadmiseks, et praegune rahvas polnud minu, vaid Rene valik.“
„Selle
sotsiofoobi?“ imestas Merle. „Ime, et ta oma nimegi õigesti
välja öeldud saab.“
Meile
üle laua heidetud altkulmupilkude turmtulest mõistsin, et olime
ebaviisakalt kauaks omavahel sosistama ja itsitama jäänud, seega
otsustasin taas seltskonna poole pöörduda.
„Kas
see on sinu suvituskoht?“ uurisin Renelt. Mees oli parajasti kaks
koogitükki korraga suhu toppinud ja nägi nüüd välja nagu
punnpõskne hamster.
„Ei,
ühe tuttava oma,“ mõmises ta täis suuga ja pungitas silmi.
Millegipärast näis tal korraga neelamisega raskusi olevat.
„Selge.
Siin on päris kena.“
„Kena,
neh.“
„Käid
siin tihti?“
„Kuidas
kunagi.“
Jutt
me vahel ei sujunud. Rene näis otsekui meelega suletud lausetega
vastavat, mistõttu oli raske uue teemaga edasi minna. Kirjaridade
kaudu oli temaga kordi lihtsam mõtteid vahetada. Ma ei suutnudki
lõplikult veenduda, oli ta hull, tõsiselt imelik või lihtsalt
teeskles oma lõbuks peast põrunut. Tänu kirjavahetusele teadsin,
et ta elab Tartu äärelinnas üksipäini ühetoalises korteris, ei
oma lähedasi sõpru, vihkab lemmikloomi, joob kefiiri moosiga,
kannab ainult tumesiniseid sokke ega tunne õieti millegi muu kui
pildistamise vastu huvi. Kui aus olla, siis tänu Rene pildiblogile
ma ta leidnud olingi. Tööd olid tal muidugi suurepärased –
soojad, asjatundlikud, ausad ja tihtipeale huvitava nurga alt
tabatud. Võib-olla oligi see kõik, mida mees maailmale öelda
tahtis.
Nõusid
pesime Merlega koos ja erinevalt söögitegemisest valitses meie
vahele taas meeldiv teineteisemõistmine.
„Kus
me öö veedame?“ küsis ta minult pisut kartlikul ilmel.
Kuivatasin
taldrikut ja mõtlesin. „Märkasin tagatoas mitut voodit. Küll me
kahekesi ühte ära mahume. Teised tehku, mis tahavad.“
Teised
tegid tõepoolest, mida tahtsid. Avo ei andnud end pärast õhtusööki
enam näole. Ta tegi aseme kööginurka,
näppis natuke aega oma telefoni ja tõmbas siis tekiräbala üle
pea. Rene ja Krister jäid küünlavalgel hommikuni elutuppa istuma
ja rääkima. Läbi suletud ukse kandus magamistuppa ühtlane tasane
kõnepomin, mis kogus vahepeal tuure ja siis jälle soikus. Mahtusime
koos Merlega lahedalt ära tundmatu majaperemehe laia abieluvoodisse,
mähkisime end vanade pleedide sisse ja tukkusime koiduni.
Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar