Eeltutvustus novellile "Talvenägemus Tartumaal"

Mõne sõnaga lähemalt veebruarikuus ajakirja kaante vahel ilmuvast novellist "Talvenägemus Tartumaal."
Erandlik selle novelli puhul on kindlasti see, mida ma oma loomingu puhul kuigi tihti ei kasuta, et kirja pandu põhineb tõsielul. Kunagi sai koolipõlves tõepoolest koos sõbrannaga võetud ette talvine retk seltskonna poolvõõrastega, kellest suurt peale nime ei teadnudki, uuritud metsas loomajälgi, peatutud üksildases metsamajakeses kesk eikellegimaad, küpsetatud kooki ning veedetud üsna iseäralik ning meeldjääv õhtu küünlaid põletades ja juttu ajades.
Kirjanduslikus mõttes loo haaravamaks muutmise tõttu olen karaktereid iseloomustades muidugi vinti ja värvi kõvasti juurde keeranud. Peategelane oli tegelikult täitsa sümpaatne tüüp ning ülejäänud seltskonnal polnud samuti viga. Fotograafid polnud neist küll ükski, lihtsalt kenad vaiksed ülikoolis õppivad inimesed, kelle seltsis sai korra looduses käidud. Sinnapaika see seiklus toona jäigi, kuid hiljaaegu, ajakirja jaoks uue loo peale mõtlema hakates kerkis see ammune retk millegipärast mälusügavusest uuesti esile ning nõnda saigi pisut faktipõhist materjali ära kasutatud. Kui keegi end juhuslikult loos ära peaks tundma, siis loodan, et ta ei tunne end kuigivõrd puudutatuna, kuna kirja pandu on siiski suures osas fiktsioon. Eeltutvustusena postitan katkendi novelli algusest, ent pikemalt juba siis, kui lugu ilmunud.
"Talvenägemus Tartumaal" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbris.

„Kaua meil veel minna tuleb?“ uuris minult Merle.
„Ma ei tea,“ tunnistasin ausalt.

Merle lõi pilgu maha ja rühkis tardunud ilmel edasi. Rada oli kitsuke ning üürike talvepäev kustumas. Selja tagant kostvad reipad krudisevad sammud sundisid mu, hoolimata vägisi peale tikkuvast väsimusest, kiiremini liikvele. Ma ei tahtnud kellelegi jalgu jääda ja sisimas pelgasin pisut seda võõrast seltskonda, kelle seltsis ma hanerivis hääbuva loojangu poole kulgesin.

„Ma ei tunne enam oma sõrmi,“ kaebles Merle mõne aja pärast. „Öelnud siis varem, et kavatsed ekstreemspordiga rinda pista.“

„Kahju küll, aga ühtki ilukeskust siit tõenäoliselt leida ei õnnestu,“ aasisin ja luurasin umbusklikul pilgul ümbrust. Kõikjal terendas lõputu lumine maastik, mis näis oma sünguses väljasurnud ja ebasõbralik. Siin-seal turritasid lumepõuest välja üksikud tontlikud põõsatüükad, mis näisid otsekui kellegi halvaendeline unenägu. Silmapiiril mustav laas äratas aegamisi minus ellu unne suikunud lapsepõlvekartuse pimeda metsa järele.

„Küllap oleme varsti kohal,“ sundisin hääle muretuks. „Oleme juba nii kaua kõndinud, et metsamajake ei saa enam kuigi kaugel olla.“

Merle ei vastanud, kuid tajusin tema sügavas ohkes kasvavat rahulolematust.

Sihtisin pilguga eesrühkija mustas sulejopes ja imelikus hallis suusamütsis kogu ning surusin hambad huulde. Ma ei tundnud Rened kuigivõrd ja see, mille olin kirjaridades arvanud meeldivaks ning usaldust äratavaks, näis reaalsuses kuidagi äraspidine. Mees kõndis pikkade lohisevate sammudega loops-loops läbi puutumata lume ja näis nii minu kui ülejäänud seltskonna suhtes kummaliselt äraolev.

Mu pea oli varasest ärkamisest pisut paks ja hammustav pakane muutus iga hingetõmbega üha halastamatumaks. Kuigi ma seda Merlele välja näidata ei tahtnud, sugenes minusse aegamööda kõhklus, kas tegime üldse õigesti, et seltskonna võhivõõrastega kuhugi Lõuna-Eesti pärapõrgusse matkama otsustasime minna. Tuju kippus algsest optimismist ja seikluselootusest hoolimata nullini langema.

„Seal see ongi.“ Eeskõndija seisatas ja viipas käega metsatuka poole. Hämaras seletas silm suurivaevu hangede vahel tukkuvat üksildast majalobudikku, mis paistis sama hüljatud ja troostitu nagu kõik muugi meie ümber.

„Tore,“ surusin läbi hammaste. Palju kaugemale poleks ma minna jaksanudki. Linliku mugavusega harjununa, kus kõik eluks vajalik käeulatuses, kujutas säärane pikaajaline füüsiline pingutus tõelist vastupidavuskatset. Pealegi olin riides oludele mittesobivalt ja see süvendas mu ebamugavustunnet veelgi. Mu kallis poolvillane mantel lasi tuult läbi ja millegipärast tundsin kerget piinlikkust parfüümipiisa pärast, mille hommikul endale peale olin piserdanud. Oma disainerriietega mõjusin nende karuste tüüpide keskel toretseva võõrkehana, kes konteksti ei sobinud ja kellele kõõrdi vaadati.

„Tänu taevale!“ ohkas Merle. Mu sõbranna oli seda nägu, et oleks kõige parema meelega otsekohe taksosse istunud ja end pikema jututa oma mugava kesklinnakorteri treppi sõidutada lasknud, et silmapilk hiljem kuuma vahuvanni lohutust otsima sukelduda.

Mind haaras kahetsussööst, et olin Merle retkele kaasa nurunud. Ta ei tundnud end kõrgetel kontsadel kuigi reipana ja oli palju hapram ning vähem vastupidav, kui mina.

„Kuule tõesti, andeks, et oma matkajutuga üldse sinu jutule tulin,“ poetasin jääkülma õhku niruvõitu vabanduse. „Ei oleks pidanud seda tegema.“

Kuid Merle oli ellujääja. Ilma igasugu kahtluseta ei teeniks ta praegu leiba trendika naisteajakirja moetoimetajana, kui tal olnuks kombeks raskuste ilmnedes nuttes näoli lumme viskuda ja edasi kõndimast keelduda. Kaeblemine tähendas tema puhul kõigest enese kokkuvõtmist.

„Ei ole hullu, see saab kindlasti lõbus olema,“ kinnitas ta mulle. „Ära unusta, et ma ise tahtsin tulla. Sina pole mu otsuse eest vähimalgi määral vastutav.“

„Tahaks loota.“ Tänu kogetud vintsutustele polnud ma enam milleski kindel. See inimestest hüljatud paik tekitas minus üha süvenevat kõhedust ja mehed näisid kõike muud kui meeldivad. Lähimast bussijaamast lahutas meid üüratu hulk kilomeetreid ja enne hommikut ei pidavat siitmailt liikuma ükski buss. Öö lageda taeva all kujutaks endast aga kindlat surnuks külmumist.

Selja tagant ei kostnud sõnakestki. Näis, nagu oleksid me kaaslased rääkimise sootuks unustanud. Teadsin neist vaid niipaljukest, et tüübid pidada olema mingisugused fotograafid. Kas amatöörid või professionaalid, sellest polnud mul aimugi. Kui neil ka vastav tehnikavarustus kaasas oli, polnud ma neid kordagi pilte klõpsimas kuulnud. Pigem siis asjaarmastajad, järeldasin.

Tunni aja pärast nägi olukord juba märksa inimsõbralikum välja. Puuküttega pliit õhkas sooja, vana raudahi kogus samuti hoogu, loperguses malmpotis mulises boršisupp ja meie Merlega olime ametis koogitaigna segamisega. Selleks ajaks olime piisava selgusega mõistnud, et hoolimata heast omavahelisest klapist ei sobinud me absoluutselt koos süüa tegema. Iga minu ettepaneku peale vaidles Merle tulihingeliselt vastu ja lõpuks pidime peaaegu riidu minema.

Tüübid ei hiilanud endiselt jutukusega. Üks neist kadus enda väitel peagi metsa pildistama, teine viitis pliidisuu ees halgude peenikesteks pilbasteks lõhkumisega aega. Omadega ühele poole jõudnud, heitis ta kööginurka koera kombel pikali ja lasi silma looja.

„Loodan, et hundid seda pildistama läinud selli nahka ei pista,“ ütlesin Merlele.

„Siin pole hunte,“ kostis teki alt troostiv hääl. „Kõigest ilvesed ja karud.“

Väristasin õlgu ja lootsin, et tegu oli naljaga.

Pilt pärit netiavarustest.