Luulekogu "Võilillelein" saamisloost

Mõne sõnaga siis lähemalt värskelt ilmunud luulekogust "Võilillelein". Kui ausalt rääkida, siis ma pole ühegi oma varasema ilmunud teose puhul nii kahtlev ja eelarvamuslik olnud. Kui, siis võib-olla ainult enne oma debüütromaani "Lepatriinupüüdja" sündi, mil kogu raamatu kirjastamise ümber pöörlev protsess oli mulle veel võõras ja tundmatu. Mingis mõttes on luuletajad ühed kõige julgemad inimesed ilma peal, sest nad söandavad oma sisemuse haavatavat palet näidata kogu maailmale. Õnneks olen kohanud oma trükki jõudnud luuleridadele seni vaid positiivset ja ülimalt sooja vastukaja, mis on mu eelarvamusi piisaval määral hajutanud. See on kahtlemata koht tänuks. Aitäh teile!

Eraldi tahaksin peatuda "Võililleleina" kaanekujunduse saamislool. Kujundus sündis koostöös kunstnik Margus Leibakiga, kel oli head tahet minupoolne kujundusnägemus vastutulelikult ära kuulata ja kõrva taha panna. Algul, kui kuulsin, et mu kogumiku kujundajaks saab mees, haaras mind tõsine eelarvamus, kas meesterahvas suudab piisavalt objektiivselt edasi anda vastassugupoole nägemust millestki taevas-teab-mis-ebamäärasest, kuna teada ja tuntud humoreskidki väidavad alailma, kui keeruline, lootusetu ja suisa võimatu on meestel aru saada naistest või sellest, mida nad lõppude lõpuks üldse tahavad. :) Soovisin, et kujundus visualiseeriks neid kargeid talveööhetki, mis inspireerisid mind kirjutama. Kunstiinimesena olen kõigi oma teoste puhul pidanud oluliseks kaanekujunduse loomisel kaasa rääkida ja kunstnikule oma nägemus esitada, millest siis kahe peale mingi ühine väärtus luua. Marguse auks peab ütlema, et ta sai hakkama. Pean „Võililleleina“ kujundust igati õnnestunuks ja kauneimaks kõigi mu seniilmunud teoste kujundustest, kuna raamatu välimus peegeldab suurepäraselt selle sisu, nagu ideaalis peakski olema ja on ühtlasi tasakaalus minu kui autori nägemusega.

Luulekogu kaante tumesinine värv sümboliseerib öösinist talvetaevast. Enamik mu luuletusi sündiski kargetel talveõhtutel, mil armastasin tihtipeale väljas jalutada, kõrvaklappidest muusikat kuulata ja tänavalampide külma valguse poole vaadata. Vaikusesse tardunud talvemiljöö, turvatunnet loov pimedus, valge lume hele kontrastsus ning põlispuude maapinnal liikuvad varjud tekitasid mu mõtetes rohkesti kujutluspilte, mida hiljem oli lihtne sõnadeks moondada. Taevast pudenevad harvad valged helbed, mis mu peale langesid, said mõtteliselt lendlevate võililleebemete võrdkujuks. Sümboolselt võib neid ka pisarateks nimetada. Võililleebemeid leiab ka kogumiku siselehtedelt luuletuste juurest. Selline kujunduselement annab teosele juurde õhulisust ja mõttekergust. Sellegipoolest pole mu esikteos mõeldud mõjuma kerge meelelahutusena, pigem eelistan loomes välja tuua tundesügavust, millele viitab ka kogumiku pealkiri. Sisu puhul on tegu teatava mõttelise leinaseisundiga, kindlameelse keeldumisega kõige ilusa kaduvust aktsepteerida. 

Hulga hiljemgi olen selle kaduvuse-temaatika peale päris palju mõelnud ja selle üle juurelnud. Inimloomusele on millegipärast omane kaunist ja kallist kümne küünega kinni hoida. Me sooviks väevõimuga jääda püsima hetkesse, kramplikult sellesse klammerduda ja muutuda osaks sellest, hoolimata elu seaduspärasusest, et kõik meie ümber on pidevas liikumises, muutumises ja arenemises. Miski ei jää samaks, vaid kõik kaob, ka hea ja ilus. Seetõttu võib minategelast pidada teataval viisil kangekaelseks ja trotslikuks karakteriks. Kannatavaks kahtlemata, kuigi ta seda kohmakalt allegooria varju peita üritab. Ühelt poolt teadvustab minategelane endale suurepäraselt, et tegu on otstarbetu võitlusega, milles ta on juba ette määratud kaotajaks jääma, teisalt aga keeldub kaduvuse ja muutuvuse printsiipi aktsepteerimast ja usub sisimas ikkagi, et on sellest mingil moel üle. Lein polegi lihtsustatuna öelduna midagi muud, kui keeldumine (sund)olukorraga leppimast. 

Kuna olemuselt pean end pigem proosakirjanikuks kui luuletajaks, ei julge ma järgmise luulekogu sündi küll niipea prognoosida, kuid samas ei taha ma midagi ka päris kategooriliselt välistada. Soodsate asjaolude kokkulangevusel ja vastava inspiratsioonisädeme tekkel võib siiski juhtuda, et uue kogumiku materjal hakkab märkamatult ilmet võtma. Parimatel päevadel polnud keeruline kirjutada kaks või enamgi luuletust.
Küllap on luuleridade seadmisega samamoodi, nagu kõige muugagi – hingega tehtud asjal on tavaks õnnestuda, kuid õige tunnetuse puudumisel pean targemaks mitte arvuti taha istuda, sest sõnade sunnitus paistab ridade vahelt välja. Selles mõttes on luule loomisega kümneid kordi keerulisem kui proosa kirjutamisega, sest õige tunnetuse olemasolu on mulle ülioluline. Proosat kirjutades tekib see töö käigus iseenesest, luule puhul aga vajab enne teatavat läbitunnetatust.

Kuna luulekeel on erakordselt väljendi- ja varjundirohke, on aidanud selle viljelemine mul ka proosatekste keeleliselt kaunimaks muuta. Kirjutada tahan ikka edasi, eelkõige seetõttu, et kirjutamine minu jaoks just see salapärane maitseaine, mis annab elule vajaliku vürtsi, värvi ja magususe.